Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud eelnõu järgi on 2016. aasta riigieelarve tuludeks planeeritud 8,83 miljardit eurot ning kuludeks 8,9 miljardit eurot. Eelarve maht küll kasvab mõne protsendi võrra, kuid mingit selget ja tuntavat muutust see Eesti inimeste jaoks kaasa ei too.
Pigem on taas kord tegemist raamatupidamisliku dokumendiga, mille tulud ja kulud on püütud enam-vähem tasakaalu saada.
Juba aastaid on põhiprobleem selles, et meie rahanduspoliitikat juhitakse üks päev korraga. Pikemast perspektiivist ja riigi strateegilistest sihtidest enam isegi ei räägita. Samas on just riigieelarve kõige olulisem finantsalane dokument, mis peab andma selge panuse Eesti arengusse. Eelarvet koostades tuleb keskenduda meie riigi ees seisvate sõlmprobleemide lahendamisele, mitte numbritele ja komakohtadele. Ma pean silmas jätkuvat majanduslikku ebavõrdsust, inimeste väljarännet ja maapiirkondade ääremaastumist. Meie rahvaarvu taas tõusule viimiseks peab kogu Eesti elama, mitte ainult üksikud tõmbekeskused.
Viimaste valitsuskoalitsioonide maksupoliitikat iseloomustab kahjuks lubamatult lühiajaline mõtlemine ja tegutsemine. Koalitsioonilepingu sõlmimisel ja riigieelarve kavandamisel otsitakse esimesi ettejuhtuvaid tuluallikaid, et täita mingigi osa oma katteta valimislubadustest. Ainult nii on võimalik iseloomustada ootamatut kütuseaktsiisi tõusu ja majutusteenuse käibemaksu kallinemist, millest enne valimisi ükski erakond ei rääkinud. Samal ajal puudub reaalne nägemus, kuidas Eesti majanduskasvu kiirendada ning seeläbi meie inimeste ja ettevõtete jõukust suurendada.
Järgmise aasta riigieelarve sisaldab ka mõningaid positiivseid muudatusi, kuid need jäävad lubatust kordades tagasihoidlikumaks. Näiteks tõuseb tulumaksuvaba miinimum uuel aastal kõigest 16 euro võrra 170 euroni. See tähendab igale tööinimesele kuus 3,2 lisaeurot. Enne valimisi lubas Reformierakond maksuvaba tulu kahekordistada, kuid samalaadse tempoga kulub selleks kümme aastat. Uskumatult vähe panustatakse ka perepoliitikasse. Uuest aastast tõuseb esimese ja teise lapse toetus 5 euro võrra 50 euroni ning kolmanda ja iga järgneva lapse toetus jääb senisele tasemele. Ilmselgelt ei aita säherdune paigalseis suurendada sündimust ega vähendada vaesuses elavate laste arvu.
Lisaks loetletule rakendub bürokraatlik madalapalgaliste maksutagastuse süsteem, mis peaks viimaste arvutuste kohaselt aitama kuni 80 000 inimest (enne valimisi räägiti küll 300 000-st!). Täpsemalt tekib kuni 649-eurost brutopalka teenivatel inimestel õigus korra aastas taotleda osalist maksutagastust, mille täpne summa sõltub inimese sissetulekutest. Märksa mõistlikum ja efektiivsem oleks astmelise tulumaksu kehtestamine, mis inimeste maksukoormust kohe õiglasemalt ümber jaotaks. Paraku ei ole Eesti parempoolsed valitsused teatavasti valmis sel teemal isegi laua taha istuma, rääkimata sisuliste analüüside koostamisest.
Tegelikult vajame põhjalikku maksureformi, mis tähendab muuhulgas traditsioonilise ettevõtte tulumaksu taastamist, et peatada siin teenitud kasumi maksuvaba väljaviimine.
Läbimõeldud ja jätkusuutliku rahanduspoliitika puudumine on halvanud ka kohalike omavalitsuste arengu ja toimimise. Enamikul Eesti linnadel ja valdadel pole vajalikke finantsvahendeid kõigi neile seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Ma ei väsi kordamast, et 2009. aastal nii-öelda ajutiselt kärbitud tulubaasi ning kohalike teede rahastust ei ole siiani taastatud majanduskriisi eelsele tasemele. Samal ajal on omavalitsustelt võetud peaaegu igasugune võimalus ise oma tulusid kujundada. Senine regionaalpoliitika või täpsemalt selle puudumine on andnud tõsise hoobi kõigile omavalitsustele ning eriti raske on väiksemate maavaldade ja linnade toimetulek.
Sama kergekäeliselt suhtub valitsuskoalitsioon ka Eesti põllumeeste olukorra leevendamisse. Euroopa Liit lubab eraldada 21,5 miljonit eurot üleminekutoetusi põllumajandustootjatele, kuid valitsus pole tahtnud või suutnud neid vahendeid leida. Samas teame me kõik, et Eesti seakasvatus ja piimasektor on kriisis, mis mõjutab kogu põllumajandust ning riigi arengut tervikuna. Valitsuse ükskõikne hoiak ja tegevusetus ajendas hiljuti põllumehi kogunema oma õiguste kaitseks Toompeale meeleavaldusele, kuid ka sellest ei piisanud vajalike muutuste elluviimiseks.
Riigieelarve menetlemine parlamendis alles käib, kuid enam pole võimalik eelarvet põhjalikult ümber teha. Opositsioonierakonnad ei saa esitada ühtegi maksumuudatust, sest need peavad toimuma vähemalt 6-kuulise etteteatamisajaga, aga uus eelarveaasta algab juba jaanuaris. Keskerakonna varasemad maksupoliitilised ettepanekud on kahjuks järjekindlalt tugevama õigusega tagasi lükatud või sahtlisse jäetud. Seega jääb meile põhimõtteliselt ainult võimalus olemasolevaid kulusid eelarve sees ümber tõsta.
Loomulikult anname endast parima, et muuta riigieelarve õiglasemaks ja sotsiaalsemaks, kuid jään seisukohale, et Eesti rahandus- ja majanduspoliitika vajab kardinaalset uuendamist. Kui tänane valitsuskoalitsioon seda siiamaani ei mõista, tuleb anda võimalus teistele.
Jüri Ratas, Riigikogu aseesimees
