Kas rikutud Eedenil on veel lootust?

Mihkel Kukk, Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja

Koroonaviiruse väga kiire ja jõuline levik kogu maailmas on rohkem kui pooleteise aasta jooksul ka meie igapäeva sõnavarasse toonud sellised seni üsna kaugetena tundunud mõisted nagu epideemia ja pandeemia. Optimistlik lootus kurjast ja laastavast tõvest kiiresti vabaneda on järjest enam asendumas karmi tõdemusega, et tegemist on haigusega, millega meil tuleb paratamatult õppida koos elama.

Sellega seoses oleme aga sattunud infodeemia mõjuvälja, mis on tahtlikult või tahtmatult kaasa toonud ebaadekvaatse teabe probleemist ning muutnud sellele lahenduse leidmise märksa raskemaks. Covidist põhjustatud infodeemia näiteks on ka kõikvõimalike vandenõuteooriate ülikiire levik, mis omakorda on toonud kaasa selle, et lisaks meie ihu kurnavale viirusele on üllatavalt paljud inimesed murtud ja katki ka hingeliselt.

Eile oli hingedepäev, mil paljud ka mitte väga religioossed inimesed külastasid oma lähedaste kalme või panid küünla põlema oma kodus meenutamaks neid, keda nähtavalt meie keskel enam ei ole, kuid keda seetõttu ometi ei saa pidada kadunuteks. Suheldes praegusel hingedeajal kasvõi mõttes nendega, kes on oma ajalikest köidikutest juba vabanenud, aitab kindlasti meil, siinolijatel, vähendada elamise hirmu.

Raikkülast pärit mõttehiiglane Uku Masing on öelnud, et surmateadvus kui selline on erinevalt kõigest muust loodust inimesele antud eriaare. Selle teadvustamine teeb meid elusamaks, et hakkama saada ka ootamatult tabanud epideemiate, pandeemiate ja infodeemiatega. Katastroofid meie elus, olgu isiklikud või ühiskondlikud, lokaalsed või globaalsed, ongi sellised tõehetked, milles saavad nähtavaks nii meie nõrkused kui ka tugevused.

Ajakirjanik ja diplomaat Harri Tiido tutvustas ühes oma hiljutises Vikerraadio taustajutus šoti päritolu angloameerika ajaloolase Niall Fergusoni raamatut pealkirjaga „Hukatus,” mille alapealkiri on „Katastroofi poliitika”. Autor tõdeb seal, et inimkonna ajaloos on olnud vähemalt seitse suurt pandeemiat, kus ohvrite arv on olnud suurem kui 1% planeedi Maa elanikkonnast. Neist neljas suri kuni 3% ning kahes, 6. sajandil keiser Justinianuse ajal Ida-Rooma ehk Bütsantsi lagunemise põhjustanud katku ning 14. sajandil Musta Surma nime all tuntuks saanud katku tagajärjel hukkus aga juba kuni 30% rahvastikust.
Samal ajal on läbi ajaloo täheldatud, et suurte nakkuspuhangute ajal kehtestatud piirangud on olnud ühed vähesed tõhusad meetmed, mis mingilgi määral on aidanud selle levikut piirata ja pidurdada.

Ferguson mõtiskleb oma raamatus sellegi üle, mis inimkonda järgmise suure pauguna ees oodata võib. Saab siis selleks mõni uus pandeemia, mille põhjustajaks võib olla globaalne kliimamuutus, planeedi kokkupõrge asteroidiga, tuumakatastroof või muud sellesarnast. Samas tõdedes, et kahjuks ei ole inimkond jätnud enesehävingu võimalust ainult looduse hooleks. Eks praegune koroonapandeemiagi oli vaid aja küsimus, millal see otsekui mädapaisena välja lõi.

Seega on pealkirjas esitatud küsimus, kas rikutud Eedenil ehk meie maailmal, mida Piibli teise loomiskirjelduse järgi inimene heaperemehelikult ja vastutustundlikult valitsema pandi, on veel lootust, igati õigustatud. Et mitte surra juba enne surma ehk lootusetusesse, on apostel Pauluse sõnul kõige olulisem oma elus mitte lasta kurjal võitu saada enese üle, vaid võita see ära juba eos. Selleks aga võiksime alanud hingedeajal kasvõi korrakski oma hingepeeglisse vaadates endalt küsida, mida saame meie juba täna ära teha, et meie lapselapsed võiksid elada paremas maailmas.