Koostaja Ants Tammar
Eesti haridus- ja kultuuriloos oli periood (1958-1974), kus rohkem kui viiekümnel koolil ilmus trükikojas trükituna koolialmanahh, mida nimetati ka kirjandusringi omaloomingu ajakirjaks, kirjanduslikuks almanahhiks, õpilasalmanahhiks, kirjandusringi ja komsomolikomitee häälekandjaks jne. Õpilasalmanahhide ilmumise algusaastatel (1958-1961) oli maarajoonidest üks edukamaid Rapla rajoon, kus kolmel keskkoolil – Rapla, Kohila ja Juuru – oli kirjandusringi almanahh. 1967. aastal lisandus Järvakandi keskkooli almanahh “Meie sõna”.
1957. aasta sügisel ilmus ajalehes Noorte Hääl Paul Rummo (sündinud Kehtna vallas Kalbu külas) sütitav artikkel “Kooliajakirja asutama!”. Üleskutse autor ütles sissejuhatuses: “Viimastel aastatel on kirjanike kohtumistel koolinoortega sageli juttu olnud kooliajakirjade asutamisest. Ärksamad õpetajad ja õpilased on kõikjal selleks oma valmisolekut avaldanud, kuid seni on jäänud jutt jutuks. Kooliajakirjad pole mingi uudis-avastus. Paljudes meie koolides ilmusid juba aastakümnete eest õpilasajakirjad.”
Paul Rummo meenutas oma kooliajal väikeses maakoolis õpilasajakirja väljaandmist ning lõpetas kirjutise arvamusega: “Kui kolkakoolides jätkus seda tahtmist, miks siis mitte nüüd.”
1992. aastal Rapla Teatajas ilmunud Arvi Paidla koduloolisest kirjutisest saame teada, et aastatel 1918-1921 koostati ka Rapla algkoolis käsikirjalisi ajakirju “Päike” ja “Kevade”. Raplas oleva Harjumaa progümnaasiumi esimese lennu (1938) lõpetanu, kodu-uurija Heino Toomtalu kirjutas oma koolimälestustes, et õpetaja Enn Koemetsa innustusel ilmus 1938. aastal käsikirjaline ajakiri “Pudemed”. Ülevaade nendest õpilasajakirjadest ilmub tulevikus, aga järgnev kirjutis jutustab sellest, mis sai Paul Rummo ettepanekust.
Kirjandusellu oma jälje jätnud koolialmanahhide väljaandmine keelustati
Kirjanik Teet Kallas mainib oma meenutuses, et Paul Rummo ideed hakata jällegi koostama ja avaldama õpilasajakirju asusid toetama ENSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär Lembit Remmelgas ja Tallinna N. V. Gogoli nim. 21. keskkooli kirjandusringi juhendaja, noor hasartne õpetaja Leo Villand (oli aastatel 1949-1950 Märjamaa keskkooli õpetaja). “Keeruline oli taastada seda Eesti Vabariigi soliidsemate koolide ja gümnaasiumide juurde kuulunud väärikat ning päris kindlasti ka natuke kodanliku hõnguga traditsiooni,” kirjutas Teet Kallas 1996. aastal.
Sõjajärgse esimese õpilasalmanahhi ehk kirjandusringi väljaande trükkimise riski võttis enda kanda värske haridusminister Arnold Green, kellele polnud vaja selgitada, mis on koolialmanahh või õpilasajakiri, sest ta ise oli Eesti Vabariigi ajal osalenud oma kooli, Rakvere gümnaasiumi almanahhi koostamises. Nii ilmus 1958. aastal trükikojas trükitud esimene, Tallinna 21. keskkooli kirjandusringi väljaanne “Suleproovid”.
1958. aastal ilmus viis trükitud koolialmanahhi, nende seas Rapla keskkooli kirjandusringi omaloomingu ajakiri “Oma sulega”. Õige pea hakkas koolialmanahhe ilmuma mitmel pool Eestis. 1959. aastal ilmus Kohila keskkooli almanahh “Sulesädemed” ja 1961. aastal Juuru keskkooli almanahh “Mahtra lähistelt”. Aastatel 1958-1961 lasid 20 keskkooli trükikojas trükkida oma õpilasajakirja. Selle aja jooksul ilmus 46 üksiknumbrit, neist 9 jääb Rapla, Kohila ja Juuru keskkooli arvele. Tõsi, mitme kooli jaks piirdus ühe numbriga. Mõni kool suutis avaldada koguni kaks almanahhi aastas (Rapla keskkool 1959. aastal ja Kohila keskkool 1960. aastal).
1959. aasta detsembris kirjutas haridusministeeriumi metoodika ja õpikute osakonna juhataja Kalju Leht: “Kirjandusharrastus on meie koolides elavamalt pulbitsema hakanud, vormiderikkamaks ja huvitavamaks muutunud. Kirjandusharrastuse viljakat tõusu tõendavad vahest kõige kujukamalt kirjanduslikud almanahhid. See on veel värske, kuid kiiresti populaarseks saanud töövorm. Seni ilmunud numbrite lugemisest on settinud sümpaatne üldmulje.” Kirjutise autor tunnustas ka Rapla keskkooli almanahhis ilmunud Ly Seppeli ja Virve Reinbergi luuletusi.
Rapla keskkooli almanahh “Oma sulega” pälvis ajalehtedes ilmunud retsensioonides kiidusõnu ja tunnustavat toetust. Nii varasemates kui ka hilisemates retsensioonides on “Oma sulega” maakoolide almanahhidest mõneski suhtes eeskujuks toodud ja huviäratavaks peetud ning kohati on sellest häid ilukirjanduslikke kordaminekuid leitud.
1972. aastal ilmunud teise kogumiku “Noorte sulega” andmetel trükiti trükikodades aastatel 1958-1971 37 keskkooli õpilasalmanahhi. Rapla keskkoolil ilmus almanahhi “Oma sulega” kaheksa numbrit (viimane 1971. aastal), Kohila keskkooli almanahhi “Sulesädemed” kaheksa numbrit (viimane 1970. aastal) ja Juuru keskkooli almanahhi “Mahtra lähistelt” kolm numbrit (viimane 1967. aastal) ning Järvakandi keskkoolil 1967. aastal ilmunud almanahhi “Meie sõna” ainuke number.
1974. aastal teatas Kohila keskkooli direktor õppenõukogus murelikult, et kooli almanahhi väljaandmine on peatatud, võib-olla ka lõpetatud – üheksanda almanahhi trükkimine pandi Rapla trükikojas seisma.
Seitsmekümnendate aastate keskel keelati koolialmanahhide trükkimine Eesti NSV-s. Moskvas arvati, et teistes liiduvabariikides koolialmanahhide koostamist ja kirjastamist ei toimu, seega ei tohtinud seda olla ka Eestis. Küllap oli see lihtsustatud põhjus. Tegelikku põhjust pole ma siiani teada saanud. Mitu endist õpetajat on maininud, et oli periood, kus koolialmanahhid jäid võimule jalgu – ei olnud vist ideoloogiliselt küllaldaselt küpsed. Mõndagi õpetajat hoiatati, et nad oleksid õpilaste kirjutiste lugemisel väga tähelepanelikud, sest õpilased võivad öelda seda, mis ei klapi valitseva ideoloogiaga, aga almanahhis kirjutatu eest vastutab õpetaja.
Kümmekonnas koolis kestis õpilasajakirja väljaandmise traditsioon pikki aastaid (Rapla ja Kohila keskkool). Need kirjandusringide väljaanded suutsid kirjandusellu oma jälje jätta, pakkudes lugemisrõõmu eakaaslastele ja isegi nõudlikumale kirjandusepruukijale. Almanahhide veergudel alustasid suleproovimist mitmed päriskirjandusse jõudnud nimed.
Rapla keskkooli kirjandusringi omaloomingu ajakiri “Oma sulega” ja Karl Muru
Rapla keskkooli ajakirjale “Oma sulega” pani tugeva aluse eesti keele ja kirjanduse õpetaja Karl Muru. Kõige esimene oli käsikirjaline ajakiri, kus avaldati Ly Seppeli, Maret Loo, Olavi Ratase, Raul Meele, Henno Aaveri, Jaak Loo ja Ott Herodese loomingut.
1958. aasta sügisel ilmus õpetaja Karl Muru ja noorte kirjandushuviliste ühiste pingutuste viljana senisest laiema lugejaskonna ette esimene trükitud number. 42-leheküljeline kirjanduslik ajakiri trükiti Raplas trükikojas nr 30 ja tiraaž oli 1000 eksemplari. Ajakirja ilmumine oli koolielus tähelepanuvääriv sündmus ning tõi endaga kaasa murrangu kirjandusringi töös.
Direktor Hermilde Lokk kirjutas trükise saatesõnas: “Viimaste aastate jooksul on kasvanud nende kirjandusringi liikmete arv, kes on aktiivselt esinenud omaloominguliste luuletuste ja proosapaladega kohaliku ajalehe veergudel, kooli seinalehes ja sisustanud satiiri ning huumoriga meie puhkeõhtuid. Loodetavasti suudab ajakiri senisest monoliitsemaks muuta meie arvuka koolipere ja koondada enese ümber järjest rohkem kirjandushuvilisi.”
Kirjandusringi esimese omaloomingu ajakirja kolleegiumis olid Ott Herodes, Maret Loo, Karl Muru (toimetaja), Virve Reinberg ja Ly Seppel. Trükikojas trükitud numbris esinesid noorte autoritena Olavi Ratas ja Jaan Eero jutustusega. Tähelepanu äratasid Ott Herodese tööd. Kõrvuti jutustustega esineb ta ajakirja veergudel ka karikaturistina. Luuletuste poolel avaldasid oma loomingut Maret Loo, Virve Reinberg ja Ly Seppel. Ka õpetajate looming oli ajakirjas. Luulevormis retsensiooni õpilaste tööde kohta avaldas eesti keele ja kirjanduse õpetaja Karl Muru, lauluõpetaja Kalju Kenner kirjutas Maret Loo luuletusele “Rapla keskkooli noorte laul” viisi.
Õpetaja Karl Muru juhendamisel ilmus kaks omaloomingulist ajakirja (1958. ja 1959. aastal), kus oli väga häid ilukirjanduslikke kordaminekuid. 1967. aastal ilmus esimene kogumik “Noorte sulega”, kuhu on koondatud koolide kirjanduslikes almanahhides avaldatud paremaid töid. 1958. ja 1959. aastal ilmunud koolialmanahhidest oli kogumikus avaldamiseks valitud 16 kirjutist, nendest viis olid võetud Rapla keskkooli kirjandusringi omaloomingu ajakirjast.
Tähelepanuväärne on see, et kogumik algab Rapla keskkooli õpilase Ly Seppeli 1958. aastal koolialmanahhis avaldatud luuletusega “Väike kodulinn”. See luuletus sai ka haridusministeeriumi korraldatud õpilaste kirjandusvõistlusel I koha. Retsensioonis mainiti, et südamlik luuletus on kui hümn autori väikesele kodulinnale ja on tunda Ly Seppeli siirast kiindumust väikelinna tagasihoidlikku ilusse.
Ly Ehin kirjutab koolimälestustes, et õpetaja Karl Muru oli õpilastele tähendusrikas õpetaja: “Õpetaja Karl Muru tutvustas meile lausa koolitundides äsja ilmunud häid luulekogusid (näiteks Jaan Krossi “Söerikastaja”) ja muud väärtkirjandust. Lugesime palju.
Viiekümnendate lõpu kirjandusringist tuleb mulle esmalt meelde, et meil oli elevust ja teotahet. Kirjandusringis oli meil kirjanduslik kohus Luchiano Visconti “Rocco ja tema vennad” ainetel. Toimusid arutelud meie omaloomingu üle, käisime esinemas ja võtsime osa kirjandusvõistlustest. Oma seisukohti kaitstes vaidlesime mõnikord tuliselt – väitlusringe tol ajal ju polnud. Mäletan, et väitlused kandusid üle kirjandustundidessegi, kus püüdsime välja selgitada, kumb siis Tõnis Tihu rohkem oli, kas külakurnaja või rannaküla elu edendaja. Õpetaja oli meile vihje andnud, et kirjandusõpiku seisukoht ei pruugi olla see ainus ega viimane tõde.
Olime harjunud, et võisime mõtelda ja ütelda nõnda, nagu tundsime ja tahtsime. Meie seisukohti respekteeriti ja me õppisime tegema sedasama. Olid vaidlused tunnis ja peale tunde ning kirjandusringis, olid referaadid ilmunud uudiskirjandusest jne. Kui Karl Muru 1959. aastal Elvasse ära läks, tuli tema asemele teine õpetaja, väga meeldiv ja asjatundlik õpetaja. Aga tema jutt sellest, kui suur külakurnaja oli Tõnis Tihu, ärritas meie klassi sedavõrd, et me panime mängu kogu oma vaidlus- ja väitlusoskused ning tõestasime tema tunnis otse vastupidist. Uus õpetaja oli meiega päris hädas.”
1958. aasta augustis toimunud Rapla rajooni õpetajate nõupidamisel räägiti palju õpilaste esteetilisest kasvatusest, eriti kirjanduse õpetamisest. Öeldi, et rahule võib jääda Rapla rajooni nelja kirjandusõpetaja tööga. Mainitute hulgas oli Karl Muru. Eriti tunnustati Karl Muru, kelle juhendatava kirjandusringi tööd seati teistele eeskujuks.
1959. aasta mais inspekteeriti põhjalikult Rapla keskkooli ning koostati nähtu-kuuldu põhjal kokkuvõte ehk akt, kus tähelepanuta ei jäänud õpetaja Karl Muru: “Karl Muru on hea, püüdlik ja kohusetruu õpetaja, kuid pole veel endale eesmärgiks seadnud seitsmeaastaku suuri ülesandeid. Omaloomingulise almanahhi väljaandmine on õpetaja Murul väga hea algatus. Almanahhi on põhjalikult analüüsitud, see avab palju loomingulisi külgi, puuduvad aga materjalid NLKP 21. kongressist ja koolireformist. Komsomolitööst on ainult üks analüüs ja seegi valgustab vääralt seda lõiku. Almanahhis esineb ilutsemise õhkkond.”
Kui Karl Muru läks 1959. aastal Elva keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, olles seal ka kirjandusklassi õpetaja, alustas ta ka seal õpilastega omaloomingulise ajakirja koostamist. 1960. aastal ilmus Elva keskkooli esimene kirjandusalmanahh “Esimesed vaod”, mille trükkimine keelustati 1968. aastal kui liiga vabameelse üllitise väljaandmine. Pärast seda levitati neid käsikirjalisena.
Kirjandusringi esmane ülesanne oli omaloomingu innustamine
Haridusministeerium ja kirjanike liit korraldasid 1961. aasta jaanuaris koolide kirjandusringide ja almanahhide aktiivile kahepäevase nõupidamise-seminari. Sellest tegi ülevaate Leo Villand, kes oma kirjutise sissejuhatuses ütleb: “Kui mõne aasta eest tehti õpilasalmanahhide alal esimesi arglikke katsetusi, siis nüüd võib nimetada terve rea koole (nimelt 14), kes on toime tulnud trükitud õpilasajakirjade väljaandmisega.” Leo Villand nimetas kuus kooli, nende seas olid ka Rapla ja Kohila keskkool, kes on juba staažikamad ja mahukamate õpilasajakirjade väljaandjad.
Kirjutise autor ütleb oma kogemusele tuginedes, et almanahhi numbrite koostamine ja väljaandmine on keerukas ja mitmekülgne töö. “On ju almanahh sisuliselt väikesemastaabiline noorsooajakiri, mis peab seisma eriti selle tähtsa lõigu – esteetilise kasvatamise teenistuses,” lisas Leo Villand.
Koolide almanahhid said seminaril ettekandega esinenutelt üksmeelse heakskiidu. Rohkesti kiitvat öeldi Rapla keskkooli almanahhi kohta. Avaldati arvamust, et almanahhide veergudel esineb väga osava sulega autoreid, nagu Ly Seppel, kelle puhul võib juba rääkida väljakujunenud palgest, teatud kunstiküpsusest.
Kokkusaamisel rõhutati, et õpilaste üldist kirjutamistaset aitavad tõsta hästi korraldatud omaloomingulised kirjandusvõistlused, nagu neid viiakse edukalt läbi Raplas. Paar näidet nendest ettevõtmistest.
1958. aastal kuulutas Rapla rajooni ajaleht Ühistöö välja kirjandusvõistluse ja 1959. aasta veebruari algul teatati selle tulemustest. Üldse saabus kirjandusvõistlusele 57 tööd 22 autorilt. Žürii ei andnud välja esimest auhinda. Teise auhinna vääriliseks tunnistati Rapla keskkooli kirjandusringi liikmed, omaloomingu ajakirja “Oma sulega” autorid Maret Loo ja Ly Seppel ning ergutusauhinna sai Virve Reinberg.
1960. aastal oli Rapla keskkoolis kirjandusvõistlus kooli paremate sulemeeste vahel. Anti kuus tundi, et kirjutada ühel kolmest teemast. Vanemas rühmas sai I koha Ly Seppel luuletuse “Unistus õnnest” eest, II koha said Ants Tamme (tulevane ajakirjanik) ja Laine Kiltri ning Eevi Kiolein III koha. Kõik kolm viimati mainitut kirjutasid kirjandi teemal “Meie ajastu kangelane”.
Noortele kirjandussõpradele ja neid juhendavatele õpetajatele soovitati omaloomingut tutvustada laiemale lugejaskonnale. Tehti ettepanek taotleda noorte kirjanduslike lehekülgede avaldamist rajoonilehtedes. Rapla rajoonilehe Ühistöö toimetus palus juba ise 1957. aastal noortel, kes on midagi kirjutanud, jutukesed ja luuletused toimetusse saata. Rapla keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Karl Muru innustusel ja valikul saatsid neli õpilast oma kirjutise ajalehe toimetusse. 21. mail ilmunud noorte loomingu lehekülg oli täidetud ainult Rapla keskkooli õpilaste kirjutistega. Sama aasta 5. detsembril oli rajoonilehe erilehekülg “Noorte loomingut” jällegi ainult Rapla keskkooli õpilaste loomingu päralt.
Arvatavasti andis osalemine noorte loomingu lehekülje koostamises innustustuse ja tõuke kooli kirjandusringi omaloomingu ajakirja tegemiseks. 1958. aasta sügisel ilmuski ajakiri “Oma sulega”. Esimest koolialmanahhi tutvustati ka Rapla agitatsioonipunktis, kus Rapla keskkooli kirjandusringi liikmed ja almanahhi noored autorid esitasid oma kirjutatud luuletusi ja proosapalasid ning said Rapla elanikelt sooja vastuvõtu osaliseks ja pälvisid kiidusõnu.
1960. aasta aprillis ilmus rajoonilehes erilehekülg “Rapla noorus”, mille koostas jällegi Rapla keskkooli kirjandusring.
Analüüsides toodi palju näiteid trükistest “Oma sulega” ja “Sulesädemed”
1961. aastal analüüsiti mitmes ajalehes, ka ühes ajakirjas põhjalikult esimesi trükis ilmunud koolialmanahhe. Oli vastakaid arvamusi. Ühed arvasid, et pearõhk langegu ilukirjanduslikele paladele. Teised olid arvamusel, et kooli almanahh kajastagu endastmõistetavalt koolielu – kirjutised klassivälisest tegevusest, komsomolialgorganisatsiooni tööst, spordivõistlustest, ekskursioonidest, kooli ajaloost, tööst põldudel ja tehases, tootmis- ja õppepraktikast jne.
Ajakirjas Nõukogude Kool mainiti, et maakooli väljaannetest võiksid huvi äratada ja mõneski suhtes eeskujuks olla Rapla keskkooli ja Kohila keskkooli trükised, kuigi need kirjandusliku taseme poolest ei küüni veel linnakoolide väljaanneteni. Kirjutise autor L. Takk analüüsis kahe kooli almanahhi neljandat numbrit.
“Kohila “Sulesädemed” avaldab mõndagi väärtuslikku. Number algab kooli direktori Otto Terno artikliga “Meie kool NLKP XXII kongressi eel”, kus rõhutatakse kongressi ajaloolist tähtsust kõige laiemas mastaabis, näidatakse, mida kool kongressi eel on juba saavutanud ning missugused konkreetsed ülesanded seisavad praegu tulipunktis. Mulle näib see üks kõige paremini õnnestunud saatesõnu meie almanahhide viimaseis numbreis.
Tänapäeva elu- ning tööhoo õige kajastamise poolest tahaks siin esile nihutada järgmisi palasid 1959/60. õppeaasta lõpetanute küpsuskirjanditest: “Ainsaks ja õigeks teeks suure Lenini tõde on”, “Miks ma olen ateist”, “Kangelane” jne.
Omajagu huvi pakub Rapla keskkooli ajakirja “Oma sulega” neljas number. Almanahhis paeluvad töö- ja kolhoosiainelised palad. Neid lugedes võib vististi väita, et koolis õpetatakse noori tööst lugu pidama. Omalaadselt päris elava fantaasiaga on kirjutatud pikem pala “Suled kosmoses”, sellest, kuidas Rapla keskkooli abituriendid (kirjandite põhjal) kujutlevad lendu Kuule, Marsile, Veenusele… Kiita tuleks ka Virve Reinbergi ja Ly Seppeli luuletusi.
Selle kõrval ei tohiks aga hoopiski puududa kajastused kogu meie maad haaranud tööentusiasmist NLKP XXII kongressi aastal – sellest, kuidas kool ja tema kirjanduseharrastajad sellele vastu lähevad. Just see keskne, kõige tähtsam teema aga puudub, mis on noortele sõnaseppadele ning nende juhendajaile miinuspunktiks,” kirjutab L. Takk.
Kirjutise autor nendib: “Meie elu nõrga kajastamise kõrval torkab silma veel teine puudus – väljaandeis on palasid, mis oma ideeliselt selguselt jätavad soovida. Liiga palju on enesessepöördunud mõtisklusi, lapsepõlve ebamäärast ülistamist või “taganutmist”, sentimentaalsust. Millegipärast kipuvad nukrusesse, hallusesse ja isegi pessimismi kalduma mõned noorte autorite luuletused loodusest, kodust, aastaaegadest jm.”
Ajalehes Nõukogude Õpetaja öeldi, et Kohila keskkooli “Sulesädemed” neljas number on oma arengus liikunud edasi. Artikli autor V. Hallvee kiidab direktor Otto Terno aktuaalset artiklit, kus jutustatakse kooli tööst ning tegevusest NLKP XXII kongressi eel, sellest, kuidas kool on kaasa elanud nõukogude rahva elu suurtele sündmustele.
“Nii mõnedki tööd almanahhis on ideeliselt ja poliitiliselt kasvatavad, kunstiline teostus aga jätab kohati soovida. Töös “Lõkke ääres” annab J. L. edasi vanema sõbra Jaani jutustuse sellest, kuidas Jaan hakkas mõistma poliitikat – sai n-ö nägijaks tänapäeva elu suhtes. L. M. “Õhtusi mõtteid” kannab rahu- ja vabadusidee, mille nimel võitlevad ikestatud maailma rahvad. J. J. “Miks ma olen ateist” on kirjutatud isiklike kogemuste põhjal ning veenab noori lugejaid. See on lugu, milles poiss elu ning õppimise najal usu-udust välja jõudis.
Mõned teisedki palad kinnitavad, et kirjandusringis püütakse õpilasi eluga tutvustada, õpetada neid nägema ning valima kirjanduslikuks käsitlemiseks probleeme ja teemasid, mis kommunistliku ja ideelise kasvatuse seisukohalt olulised. See on väga hea. Küllap jõuab ka kunstiline tase tasapisi ideelisele selgusele järele.
Rapla keskkooli “Oma sulega” (nr. 4, 1961) sisaldab noorte kirjanduslikest katsetustest mõndagi huvitavat. Üks ja teine proosapala, luuletus või artikkel lubab oletada, et autorid võivad edaspidi lugejale pakkuda veelgi tuumakamaid töid, kui nad lakkamatult oma sulge harjutavad,” kirjutati ajalehes Nõukogude Õpetaja.
“Oma sulega” proosa ja publitsistika osa koosneb peamiselt koolielu kroonikast ja koolimälestustest. Enamik neist pälvis arvustaja heakskiidu, aga oli ka kaks kirjutist, kus näidati kooli ja õpetajaid “kõverpeeglis” ja mitte just eriti meeldivast aspektist.
Ülevaate Kohila ja Rapla keskkooli almanahhi neljanda numbri sisust lõpetas arvustaja kokkuvõttega: “Mis eriti soovida jätab, on tänapäeva suurte sündmuste kajastamine, nende seostamine koolieluga. Ja veel: rohkem ideelist selgust ja poliitilist terasust, kunstiliselt haaravamat ning kaasakiskuvamat sõna ja vormi!”
Ajalehes Sirp ja Vasar kirjutati murelikult, et koolialmanahhid on rohkem koolielu kajastajad kui kirjanduslikud väljaanded. Kultuurileht nentis, et omaloomingu kirjutajaid on vähe. Näitena toodi Rapla ja Kohila keskkooli almanahhe, kus oma loomingut esitavad peamiselt ühed ja samad nimed. Mainimata ei jäetud, et Rapla kooli almanahhi neljas numbris on Ly Seppel esiluuletaja. Mainiti sedagi, et almanahhides on literatuuritsevad liialdused, mille abil püütakse öelda hästi “ilusasti”. Näited toodi jällegi Rapla ja Kohila almanahhidest.
1961. aastal kirjutati ajalehes Nõukogude Õpetaja, et Rapla keskkooli “Oma sulega” sisaldab noorte kirjanduslikest katsetustest mõndagi huvitavat. “Üks ja teine proosapala, luuletus või artikkel lubab oletada, et autorid võivad edaspidi lugejale pakkuda veelgi tuumakaid töid, kui nad lakkamatult oma sulge harjutavad.”
Kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik Oskar Kruus kirjutas 1963. aastal Eesti koolide õpilasalmanahhide ülevaates ajalehes Noorte Hääl: “Kirjanduslikult kõige suurema kaaluga on senini olnud “Oma sulega”, kus on avaldatud terve rida küllaltki hea kirjandusliku tasemega luuletusi.”
Kohila keskkooli kirjandusliku omaloomingu ajakiri “Sulesädemed”
Aastatel 1959-1974 koostati koolialmanahhi “Sulesädemed” üheksa numbrit, neist kaheksat toimetas eesti keele ja kirjanduse õpetaja Asta Evert. Kuuenda almanahhi vastutav toimetaja oli õpetaja Naima Simson.
Esimese, 35-leheküljelise numbri toimetuse kolleegiumisse kuulusid Asta Evert (vastutav toimetaja), Agu Koldits, Hille Sild, Arne Reisner ja Juta Hagen (kunstiline kujundaja).
Esimese trükise saatesõnas kirjutas direktor Otto Terno õpilasajakirja peamistest ülesannetest: “Võimalikult igakülgselt näidata sündmusi meie suures ja elurõõmsas kooliperes, rääkida kommunistlike noorte ja pioneeride elust, spordivõistlustest, õppetööst, sõprusest ja armastusest, elust internaadis ja meie tööst suvisel vaheajal katseaias, ehitusel, kolhoosis jne.”
Trükitud eksemplaride arv oli väga kõikuv: esimese almanahhi tiraaž oli 800, teisel 400, kolmandal aga 350 ja neljandal 700. Järgnevatel juba 1000. Seitsmenda ja kaheksanda almanahhi tagumisele kaanele oli trükitud hind: 40 ja 50 kopikat.
Kuue almanahhi tiitellehele on trükitud: “Kohila keskkooli kirjandusliku omaloomingu ajakiri”. Alates seitsmendast numbrist on almanahhi ametlikus nimetuses pidevad muudatused, uued kombinatsioonid: Kohila keskkooli komsomoliorganisatsiooni ja kirjandusringi kirjandusliku omaloomingu almanahh. Kaheksanda almanahhi tiitellehel on eelnevaga võrreldes teistsugune sõnastus: Kohila keskkooli kirjandusringi ja komsomoliorganisatsiooni omaloomingu almanahh. Üheksanda almanahhi tiitellehel aga puudub sõna “omalooming” ja esiplaanile on jällegi seatud komsomoliorganisatsioon. Kaanekujundust on muudetud neljal korral.
Trükis ilmunud almanahhe lugedes peab tõdema, et mõni neist ei ole kirjandusliku omaloomingu ajakiri. On pigem publitsistlikud ajakirjanduslikud väljaanded, kus kajastatakse koolielu ja ideelis-poliitilist kasvatustööd koolis. Heas mõttes kirjanduslikku omaloomingut oli neis vähe.
Mitmes numbris oli üllatavalt suur ideelis-poliitiliste kirjutiste osakaal. Kahes retsensioonis kiideti kooli nende lugude avaldamise eest, aga kirjanduslikku taset peeti siiski tagasihoidlikuks. Nendes kirjutistes kajastub groteskselt periood, kus kirjapandu ei ühtinud sagedasti sellega, mida tegelikult mõeldi. Püüti olla meelepärane võimule ja neile, kes otsustasid, kas almanahh ilmub ka edaspidi. Võimule meeldimisega mindi aeg-ajalt üle võlli ning mitmed ideelis-poliitilised lood on ajaga följetoniks muutunud ja saanud looks. Need almanahhid on unikaalsed trükised, mis kajastavad ehedalt vastuolulist aega, kus sagedasti kujutati tegelikkust kõverpeeglis.
Kohila kooli almanahhi numbreid sirvides nägin, et kirjutati või luuletati loodusest ja koolielust, tööst ja huvitegevusest, oma unistustest ja elu mõttest, kodust ja lähedastest inimestest, suurest kodumaast ja rahvaste sõprusest ning aastaaegadest, sumedatest suve- ja sügisöödest, hommikust ja õhtust… Mõni õpilane luuletas ka õnne ja armastuse, isamaa ja surma teemal.
Almanahhides on häid koolielu kirjeldusi. Rubriigid “Sada aastat Kohila kooli”, “Üht-teist koolielust”, “Kroonika”, “Killukesi koolisajandi viimastest aastatest” jt kajastavad kooli minevikku ning annavad mitmekülgse ülevaate kooli tähtsamatest sündmustest.
Kohila keskkooli almanahhi “Sulesädemed” eelviimases ja viimases numbris (nr. 7 ja 8) on siiski häid ilukirjanduslikke kordaminekuid. Teise kogumikku “Noorte sulega” (koostajad Kalju Leht ja Vello Saage), kus avaldati vabariigi koolide kirjanduslikes almanahhides avaldatud paremaid töid, valiti Kohila keskkooli 1969. ja 1970. aastal ilmunud almanahhi numbritest kogumikus avaldamiseks 22 kirjutist (20 luuletust ja 2 proosapala) üheksalt autorilt. Varasematest almanahhi numbritest ei pääsenud valimikku “Noorte sulega” mitte ühtegi Kohila keskkooli õpilase tööd.
“Sulesädemete” esimeses numbris ilmunud kirjutisi lugedes olin mitmel korral imestunud, et luuletus või proosalugu lubati avaldada. Oli ju aasta 1959. Võib-olla tsensuur ei olnud enam nii noriv. Üllatas, et kooli almanahhis ilmus luuletus “Ma armastan”, mille algus oli väga isamaaline. Autor Hille Sild (Tänavsuu). Üks salm luuletusest:
Ma vaatan oma kaunist isamaad,
vaevalt ilusamat olla saab:
ta meri, jõed ja järveveed,
ta põllud, metsad, mäed ja teed.
Kui seda kõike vaatan ma,
võin kindlalt öelda: “Armastan.”
Kirjutati vana taluhoone värava läheduses kasvavast 38-aastasest pihlakast. Kui arvutada, siis oli see pihlakas istutatud Eesti Vabariigi algusaastatel. Arvet Leetma kirjutis lõppes mõtisklusega: “Kui ta vaid oskaks kirjutada ja rääkida, küll tal läheks paberit ja küll tal oleks siis ükskord pajatada kõigest sellest, mis aastakümnete jooksul on kogunenud ta vananenud südamesse.” Selles mõtiskluses on palju varjundeid ja viib mõtted kahe riigikorra aastail toimunule.
Almanahhi kahes esimeses numbris on seda ideelis-poliitilist küpsust veel vähevõitu, aga kolmanda kirjandusliku almanahhi eessõnas saame teada, et 1940. aasta juuni pöördelised suvepäevad tõid töörahvale õnne õuele ning vabana punalippude all lööb meie elu lõkkele võimsa leegina.
Õpilasalmanahhid “Mahtra lähistelt” ja “Meie sõna”
1961. aastal ilmus Juuru keskkooli almanahhi “Mahtra lähistelt” esimene 65-leheküljeline 500 eksemplariga number. Trükise vastutav toimetaja oli Erna Uudeküll ning õpilastoimetaja ja kunstiline kujundaja Sirje Endre.
Almanahhi eessõnas kirjutab keskkooli direktor E. Kingsepp: “Võttes eeskuju Mahtra meeste võitlusest oma vabaduse ja parema elujärje eest, võitlevad meie kooli noored parema õppeedukuse, teadliku distsipliini, kultuurilise taseme ja tänapäeva inimkonna õnne eest – sellest kõigest räägib meie kirjandushuviliste looming.”
Vastavalt aja nõuetele oli eessõnas ka midagi meeldivat võimumeestele. Selleks oli lause: “Käesolev kirjanduslik almanahh on Juuru keskkooli kirjandusringi esimene ja me pühendame oma esikteose NLKP XXII kongressile.”
Almanahh algab Juuru keskkooli I lennu lõpetajate nimekirjaga ning Helju Lehtmaa luuletusega “Viimane koolikell”.
Jüri Eesik teeb oma kirjutises “Mahtra tänapäeval” matka läbi Mahtra ning lõpetab rännaku tõdemusega: “Kui linnaelanike keskel liigub jutt, et Mahtra on soode ja rabade keskel, siis mina püüan seda eitada – mitte enam. Nagu öeldi Mahtra sõjas “moameeste võit”, siis nad on võitnud ka sood ja rabad ning võidavad edasi suured kuivendus- ja juurimislahingud. Loodan, et mahtralased saavutavad veel rohkem uusi võite.”
Esimeses trükises kirjutatakse ka esimesest lennust kosmosesse, käigust Tallinna “Tööliste Keldrisse”, 60 unustamatust päevast üleliidulises pioneerilaagris Artek, tootmisõpetusega klassis õppimisest ja tootmispraktikast, malelahingust Märjamaal, kohtumisest kirjanik Villem Grossiga jne. Kui eessõnas mainiti, et trükis on kirjanduslik almanahh, siis sisult on rohkem kooli kroonika, kus on ka mõned omaloomingulised ilukirjanduslikud palad.
“Mahtra lähistelt” teises numbris on juba rohkem omaloomingulisi ilukirjanduslikke kirjutisi. Neist Anne Vanatoa luuletus “On kastest niiske ruuge rukkisülem…” jõudis kogumiku “Noorte sulega” paremate sekka.
1967. aastal ilmus juba E. Vilde nim. Juuru keskkooli kirjanduslik almanahh, mis on teinud kirjanduslikke edusamme ja on häid loomingulisi kordaminekuid. Ilmuvad Urve Laande ja Reet Viinamäe Rapla rajooni koolinoorte kirjandusvõistlustel auhinnatud tööd ning Tiina Tulluse vabariiklikul koolinoorte kirjandusvõistlusel I kohaga auhinnatud pala. Almanahhist “Mahtra lähistelt” valiti kaks kirjutist (Lennart Anvelti ja Sirje Endre) kogumikus “Noorte sulega” avaldamiseks.
1967. aasta kevadel nägi õpetaja Gitta Vaino eestvedamisel trükivalgust Järvakandi keskkooli 42-leheküljeline õpilasalmanahh “Meie sõna”, mis on Rapla rajooni almanahhidest kõige ilukirjanduslikum ning omaloomingu poolest sisutihedam ja ühtlasem. Tegelikult oleks väärinud trükist nimetada kirjandusliku omaloomingu ajakirjaks “Meie sõna”, mitte ainult õpilasalmanahhiks. Koolikroonikat almanahh ei sisalda. On kahju, et 1000 eksemplariga kirjandusringi omaloomingu number jäi ainukeseks.
Trükise eessõnas ütleb Järvakandi kooli direktor Kalju Luts kirjutiste autoritele: “Meie seekordne omaloomingu kogu saagu teile, kallid autorid, hüppelauaks ilusse, kalliks mälestuseks koolipõlvest.”
Kahe õpilase kirjanduslik looming pälvis kogumiku “Noorte sulega” koostajate tähelepanu. Tiia Väina lugu “Liivist mõeldes” ja Sirje Soosalu lugu “Kui ma olen üksinda” avaldati kogumikus, kus on koolide almanahhides ilmunud parimad kirjutised.
Meeldiv on tõdeda, et Rapla rajooni kahe kooli, Juuru ja Järvakandi keskkooli almanahhi 1967. aasta number oli õpilaste omaloominguliste ajakirjade parimate seas.
Tsensori märkused ja avaldamiseks lubatud almanahhi trükkimise ootamatu keelustamine
On teada, et Kohila keskkool sai üheksanda almanahhi trükkimiseks loa, tekst anti trükikotta ladumisele ja materjal küljendati. Hageri muuseumis on üheksanda almanahhi (1974) kontrolleksemplar, mille tiitellehel on Kohila keskkooli pitsat ja direktori märge: “Nõus trükkimisega. 3. XII 1974”. Veel on Glavliti nurgastamp tsensori kooskõlastusega: “MB – 10234. Trükkimiseks. 11. XII 1974”. Tsensor kirjutas kontrolleksemplari mõned küsimused ja imestavad märkused lugude äärde. On kirjutisi, millele on kriips peale tõmmatud. Näiteks Artur Alliksaare luuleridadele.
Üheksanda klassi neiu kirjutises on mitu tsensorit häirivat või valvsaks tegevat lõiku. Kolm näidet.
“Tänane elu, tema tingimused ja olud on teised. Noorte jaoks on koolipink ja keegi ei sunni noorukest tütarlast minema äsja fašistidest vabastatud valda komsomolitööle, ainsaks kaaslaseks talle antud automaat, millest ta lasta ei oska.”
Tsensori märkus: “Pole ju võimalik!”
“On esitatud küsimus: “Miks me kõik ei õpi viitele?” Osale pole lihtsalt antud “pead”, kuid enamus ei õpi viitele ainult sellepärast, et laiskus on suur. On ju ka muid põhjusi. Raske on õppida viitele siis, kui isa tuleb purjus peaga koju, laulab, joob ja riidleb emaga. On selge, et ema pole isaga rahul ja perekonnas tekivad lahkhelid.”
Tsensori märkus: “Kas on vajalik näide?”
“Ei ole saladus, et kuritegevusele ja ühiskonnavastastele tegudele kalduvad esmajoones madala haridustasemega noored.”
Tsensori märkus: “Milleks see vahepala?”
Kohila keskkooli komsomoliorganisatsiooni ja kirjandusringi almanahhi “Sulesädemed” üheksanda numbri laotud ja küljendatud materjali trükkimine keelustati – almanahh köidetuna koolimajja ei jõudnud. On olemas trükikojast saadud korrektuuri tegemiseks mõeldud trükipoognad, millest koolis köideti mõned eksemplarid.
Paljudes koolides lakkas almanahhide väljaandmine, aga tänu õpetaja Asta Everti agarusele ja ka Naima Simsoni abile Kohila kooli kirjandusliku omaloomingu ajakiri ilmus. Mitte trükikojas trükituna, küll aga kirjutusmasinaga paljundatuna. Olid käsikirjalised almanahhid “Mäleta”, “Meie read” jt.
Koolialmanahhide avaldamise keelamine oli ennatlik samm
1985. aasta novembris oli ajalehes Sirp ja Vasar intervjuu Eesti NSV Kirjanike Liidu esimehe Vladimir Beekmaniga, kes avaldas arvamust, et koolialmanahhide avaldamise keelamine kümmekond aastat tagasi oli ennatlik samm.
“Koolialmanahhide kaotamine tähendas mitmel pool noorte seas kirjandusliku õhkkonna hajumist, ja selle vilja me praegu lõikame. Trükitud koolialmanahhidel oli kunagi suur osa kirjandusliku järelkasvu koolitamisel, noorte toomisel kirjanduse juurde. Oleme sellest korduvalt rääkinud, vastuseisjaid nagu polekski, ent sõnadest tegudeni pole siiski jõutud. Sel aastal jätkame omapoolseid jõupingutusi koolialmanahhide taaselustamiseks,” ütles Beekman.
1986. aasta kevadel toimunud Eesti NSV Kirjanike Liidu IX kongressil räägiti ka tööst noortega ja koolialmanahhide uuesti ilmuma hakkamise vajadusest. Kirjanike Liit tegutses visalt koolialmanahhide taasilmumise eest ning oktoobris nenditi, et nüüd on see probleem paigast nihutatud: koolialmanahhide ilmumine on otsustatud. Kongressi otsuses nõuti Kirjanike Liidu pidevat koostööd haridusministeeriumiga, et seista hea humanitaarkultuuri õpetamise eest koolides.
Ajalehes Sirp ja Vasar kirjutati 1986. aasta augustis: “Õpilasalmanahhide viljastavat mõju õpilastele enestele ning kogu koolielule võivad kinnitada paljud staažikad pedagoogid. Noored, kes saavad osa võtta koolialmanahhi kokkuseadmisest, moodustavad kõige tõenäolisemalt tulevaste kirjameeste potentsiaalse kasvulava. Kuid see ei tohiks kaugeltki olla almanahhi väljaandmise ainuke ega ka peamine eesmärk. Selleks peab olema eelkõige õpilaste loovvõimete arendamine ning isiksuse kujundamine üldse.”
Samas kirjutises “Jälle kord õpilasalmanahhidest” öeldi, et olulisimaks eeltingimuseks oma almanahhi väljaandmisele on mõne entusiastist õpetaja olemasolu. “Lasusid ju temal nii almanahhi koostamise põhimured (kaastöö hankimine, valiku tegemine, tihti ka redigeerimine, tekstide järjestamine jne) kui ka trükkitoimetamisega seotud asjaajamised,” kirjutas õpetaja Uno Kuresoo.
1996. aastal küsis kirjanik Teet Kallas Sõnumilehes: “Kuhu on kadunud koolialmanahhid? Kas koolialmanahhide aeg on päriselt läbi või on ootamas vaimsemat aegruumi?”
