Tuleb tunnistada, et ühiskonnale lojaalsete kodanike vabadust oluliselt vähendamata piiranguid kehtestades on saavutatud siiski vaktsineerimise rindel märgatav aktiviseerumine. Meid ei ole sõprade lätlaste kombel sunnitud korteritesse sulguma ehk siis need, kes on ennast haiguse vastu õigel ajal süstida lasknud, on säilitanud nii liikumisvabaduse kui ka võimaluse sisustada oma vaba aega kultuurselt ja seltskondlikult.
Selle taustal on vähenenud isegi vaktsineerimisvastaste ja -pooldajate vaheline vastasseis. Loomulikult pole see kuhugi kadunud, kuid on pisut justkui pehmemaks muutunud. Põhjus pole muidugi selles, et keegi otsib lepitust, lihtsalt vaenuvajajate tähelepanu on keskendunud mujale – nüüd tülitsetakse rohkem koolide, õppimise, laste ja nende testimise teemal.
Koroona on taas esile toonud selle, kui vähe me tegelikult üksteist, oma riiki ja poliitikuid usaldame ja kui mitu erinevat tõde üle Eestimaa kummub. Ainult üks näide. Haridusministeerium on langetanud eelmise õppeaasta koolikadusid arvestades otsuse teha kõik võimalik, et vältida koolide sulgemist ja laste distantsõpet. Selle peale näitab Tallinna linna haridusamet linnavalitsuse toel Toompea poole trääsa ja sunnib nagu kiusuks enamuse koole ikkagi isolatsiooni. Laste testimine, mida mujal Eestis rakendatakse kõigele vaatamata suhteliselt edukalt, kuulutatakse keeruliseks ja kasutuks.
Põhjust vastastikuseks vaenamiseks kui palju! Seda enam, et tülilõket on mõlemad pooled aidanud suureks puhuda. Teeb ju hinge täis, kui laste testimine otsustatakse loetud päevad enna koolivaheaja lõppu nii, et sa pole suutnud testegi piisavalt varuda. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt ärritab ka see, et ühe omavalitsuse haridusametniku sõna on kõvem kui ministri oma – tahaks ju küsida: halloo, kes siin lõpuks ikkagi peremees on? Meile kohe meeldib draamat teha ja segadust korraldada.
