„Maailma halvim inimene” (Verdens verste menneske) 2021, Norra
Režissöör: Joachim Trier
Osades: Anders Danielsen Lie, Renata Litvinova, Maria Grazia Di Meo, Renate Reinsve, Herbert Nordrum
Film esilinastus Cannesi filmifestivalil, kus peaosatäitja Renate Reinsve pälvis parima naisosatäitja auhinna.
„Maailma halvim inimene” on selline huvitav film, mis justkui tabab närvi, aga väga tugevalt ei vajuta. Äratundmine tekib nii, nagu on mõeldudki ilmselt, aga film ise jääb umbes sama jalutusse seisundisse, nagu on filmi peategelane. „Ei liha ega kala,” nagu öeldakse.
Seda vahepealset eikusagil olekut ilmestab ka see, et filmikriitik Tristan Priimägi kirjutas, et tegemist on Trieri seni parima filmiga, aga kriitik Raiko Puust leidis, et see ei ole suurteos ja varasemad on olnud etemad. Võta nüüd siis kinni.
Kõige enam huvitaks mind ilmselt mõne naise arvamus, kuna loo keskmes on just nimelt üks naine. Priimägi peab seejuures imetlusväärseks, et elu eesmärkide osas on segaduses naine, mitte mees, ja see teeb filmist midagi erilist. Justkui õigustaks film väljateenitult ka naissoo puhul säärast kaaluta olekut elus, mil täpselt ei tea, mis saab ja mida teha.
See on väga huvitav tähelepanek. Ma ei ole kindlasti nii palju filme vaadanud kui Priimägi, usaldan tema statistikat. Samas ei tea öelda, kui palju ta naispeaosalistega filme vaadanud on. Ilmselt ei teki mul endal seda filmi vaadates imestushetke seetõttu, et olen ise naine ja tean väga hästi, et väga paljud inimesed, nende seas ka naised, kogevad sellist kriisi elus. Seda on nimetatud ka mid-twenties crisis (kahekümnendate kriis) või ka quarter-life crisis (veerandelu kriis). Ehk ei ole päriselus see sugugi tavatu, et igas soolises sättumuses inimesed kogevad teatud ikka jõudes sihituse tunnet.
