Pole just käsitööd, mida Riina Schutting proovinud pole. Tema jaoks ei ole oluline lõpp-produkt, vaid protsess ise, võimalus enda loovus valla päästa.
Käsitööga hakkas ta tegelema siis, kui ta neli last hakkasid „kaela kandma”. Ta isegi ei tea, kust ja kuidas täpselt see käsitööpisik teda 40-ndates eluaastates tabas. Siis veel ei olnud internet selline kullavaramu käsitöölisele, nagu see praegu on. Eksisteerisid küll käsitööblogid, kuid enamasti saadi õpetusi raamatutest. Ja Riina käsitööraamatute kogu on suur.
Just raamatu kaudu jõudis Riina ka oma esimese suure huvialani, milleks oli kumihimo, jaapani punumiskunst. Punumiskettaid, millega paelad valmivad, valmistas Riina toona ise, nüüd müüakse neid ka poodides. Järgmiseks huvialaks sai Riinal kudumine ning inspiratsiooni sai ta Kristi Jõeste käsitööblogist. Rahvuslikke mustreid kootakse ülipeenikestel varrastel ja töö nendega ei mõjunud Riina kätele hästi. Karpaalkanali ahenemise tõttu pidi ta sellest käsitööliigist loobuma.
Kuid kudumise kohta rääkis Riina, et tema jaoks on täiesti piinav teha asju, mida on kaks. Ühe kinda kudus ta suure vaimustusega valmis, kuid teist mehhaaniliselt järele korrata tihtipeale ei suutnud. Nii ongi tal kodus terve karbitäis üksikuid kindaid.
Köitmise „teine laine”
Kuna kumihimo tehnikas hakkas Riina kasutama ka pärleid, oli loogiline, et teda hakkas vaimustama ehete meisterdamine. Nende tegemine käe peale ei käinud, kuid hakkas silmadele, kuna kivikesed läigivad ja helmed ise on imepisikesed.
