Eesti Ornitoloogiaühingu suurel linnuõhtul vaadati tagasi möödunud aastale ja võeti kokku, mida uut saadi teada kuldnoka kohta. Samuti kuulutati välja 2022. aasta lind, kes on metskurvits.
Suur linnuõhtu leidis aset Tartu Ülikooli loodusmuuseumis, kuid sellest sai osa ka interneti vahendusel. Käesolev aasta on kuldnoka aasta. Aasta linnust rääkis projekti koordinaator Margus Ots. Kuldnokk kui rändlind meie kargete talvedega hästi ei seostu. Sellest hoolimata on ka talvel kuldnokka nähtud. Ots tuletas meelde, et talvel nähtud süsimust kollase nokaga lind ei ole mitte kuldnokk, vaid isane musträstas.
Kevadel meile tagasi saabunud kuldnokk on tõesti kaunis oma läikiva sulestiku ja kuldkollase nokaga. Hiljem muutub ta välimus pisut tagasihoidlikumaks pruunitäpiliseks. Ja kuigi mõni võib teda talvel musträstaga segi ajada, võib tegelikult ka talvel siiski kuldnokaga kohtuda. Seda isegi suurema tõenäosusega, kui seni on arvatud. Viimastel aastatel on hinnatud, et kuldnokkade talvine arvukus jääb vahemikku 200-2000 isendit. „Sõltuvalt talvest mõnel aastal rohkem, mõnel aastal vähem,” ütles Ots. Enamasti kohtab neid rannikul, kus on soojem, või linnades, kus on rohkem toitu. „Veel üks koht, kust tasub talvel kuldnokkasid otsida, on prügilad,” rääkis Ots.
Eelmine talv oli mäletatavasti väga soe. Linnusõbrad täheldasid, et selle tulemusel jäi ka kuldnokkasid arvukalt talveks siia. Näiteks veebruariks kogunes Pärnu lähedale prügilasse suur hulk linde. Neid loendati seal kokku 4000, mis on kaks korda enam, kui oli senine maksimaalne hinnang. Teateid talvituvatest kuldnokkadest tuli kogu Eestist ja praegu ei olegi teada, kui palju neid tegelikult möödunud talvel siia jäi.
Tänavune talv on juba varakult meid krõbeda külmaga kostitanud. Kuu alguse vaatluskohtade info järgi on kuldnokka siin toimetamas märgatud. Tõenäoliselt on neid aga vähem kui eelmisel talvel. „Arvata võib, et suurem osa meie kuldnokkadest jõudis ikka enne suurt külma siit ära rännata Lääne-Euroopas asuvatele talvitusaladele,” rääkis Ots. Sellest hoolimata on igasugune info kuldnokkade kohta oodatud, et hinnata, kuidas nad tänavusel talvel hakkama saavad.
Teine pesitsuskord on seni tõendamata
Vähestele talvituvatele isenditele tulevad liigikaaslased seltsiks taas kevadel, tavaliselt märtsikuus. Kuldnokkadega koos tuleb nende omapärane laul. Kuldnokad on tuntud imiteerijad. Nii võib nende laulus kuulda teiste lindude laulu, aga ka kõikvõimalikke muid häälitsusi konna krooksumisest ukse krääksumiseni. Aasta linnu projekti raames kutsuti linnusõpru üles kuldnoka laulu salvestama, et jäädvustada tema tänapäevast repertuaari. Poolesajast lindistusest võis kuulda näiteks suitsupääsukese, kiivitaja, sinitihase, karmiinleevikese ja sookure laulu.
Koos lauluga asub kuldnokk kevadel ka pesitsema. Tänavu pandi kuldnoka pesasse üles ka kaamera, et kõigil oleks võimalus sellest osa saada. Kuuest munast koorus viis poega. Ilm oli kevadel heitlik, kuid sellest hoolimata kasvasid kõik viis poega lennuvõimeliseks ja lahkusid pesast.
Ka pesitsusaegsete eripärade kohta loodeti tänavu infot juurde koguda. Nimelt on teada, et Lääne-Euroopas ja lõunapool pesitseb kuldnokk kaks korda aastas. Eestis selles kindel ei olda. Seetõttu pöörati erilist tähelepanu olukordadele, kus samas pesakastis kasvatavad kuldnokad ühe suve jooksul üles kaks kurna.
Selliseid teateid tuli kogu Eestist kümmekond. Ots tõdes, et kõikidel neil juhtudel pesitses samas pesas tõenäoliselt kaks erinevat paari. Nimelt on vanalinnud pärast poegade väljalendamist veel mõnda aega ametis nende eest hoolitsemisega. Kui pesakasti hõivanud linnud asusid munema juba sisuliselt järgmisel päeval pärast poegade väljalendamist, siis ei saanud need olla samad vanalinnud. Seda tõdemust toetasid ka fotod. Seega ei saa tänaseni kindlalt väita, et kuldnokad mõnel harval juhul Eestis ühe suve jooksul kahed pojad üles kasvatavad.
Ots aga pakkus välja võimaluse see tulevikus ära tõestada. Seda soodustavad ilmselt ka järjest soojemad talved, mis võimaldavad kuldnokkadel pesitsemisega aina varem alustada.
Krooks-krooks-piiks
Kuldnoka aastale hakatakse peagi joont alla tõmbama. Seega on aeg kuulutada välja ka järgmise aasta lind. Tiitli võtab 1. jaanuaril üle metskurvits. Temast rääkis suurel linnuõhtul Jaanus Elts.
Metskurvits on pisut pontsakas aeglasevõitu pika nokaga omapärane lind. Ta välimus on selgelt eristatav. Elts ütles, et erinevalt kuldnokast ei tee ta ka oma häälega krutskeid. Piiksuv häälitsus vaheldub krooksuva heliga.
Enamasti on tema nokk 6-8 cm pikk. Mõne metskurvitsa nokk aga ei kasva nii pikaks. Selle eripära põhjus on senini teadmata.
Pika nokaga on tal hea jahtida oma erilisi lemmikuid, vihmausse. Need moodustavad umbes kolmandiku tema toidulauast. Võimalusel pistab ta nahka ka ämblikke, kärbseid, mardikaid ja ritsikaid. Taimsest toidust ta suurt ei hooli.
Metskurvits on levinud kõikjal Eestis. Teda võib kohata sisuliselt kõikjal, kus on lähedal metsamassiiv, mis talle pesitsemiseks sobib. Elts on metskurvitsaid ka oma kodutrepilt loendanud. Metskurvitsa levik kattubki üsna täpselt metsade levikuga. Ainuke erinevus tekib rabade piirkonnas. Rabades ei meeldi metskurvitsale pesitseda. „Põhjus on üpris lihtne. Seal on tema lemmiktoitu, vihmausse lihtsalt vähe,” ütles Elts. Arvatakse, et Eestis pesitseb 20 000-40 000 paari metskurvitsaid. Nii nagu kuldnoka puhulgi jääb väike osa neist siia ka talveks. Pehmemad talved on toonud kaasa talvituvate lindude arvu kasvu.
„Eelmise aasta talve kohta on laekunud vähemalt 176 vaatlust, mis on päris palju, arvestades seda, et me varem arvasime, et neid talvitub kuskil 5-10 või heal juhul 20 isendit,” rääkis Elts. Ta küll kahtleb, et tänavu linde nii palju siin on, sest lumi metskurvitsale ei meeldi. „On raske ette kujutada, et selle sügava lume seest oleks kerge vihmausse kätte saada,” arvas ta.
Öösel suundub metskurvits aga hoopis põllule. Endast jätab ta maapinnale järele nokaaugud ja väikesed valged plekid vihmaussidest, kes on temast juba läbi käinud. Viimastel aastatel on täheldatud, et piirkond, kus teda leida võib, on muutunud. Eriti just sügisrände ajal kohtab teda aina enam tavapärastel haritavatel maadel, taliteravilja- ja rapsipõldudel. „Aastal 1995, kui ma esimest korda selle liigiga tegelema hakkasin, siis me ei tulnud selle pealegi, et neid põllult otsida. Nende klassikaliseks tegevusmaaks olid karjatatavad rohumaad,” rääkis Elts.
Veel ei teata, millest selline muutus tekkinud on. Elts mõtiskleb, et vahepeal on põllumajandus suure muutuse läbinud. Aina enam loomi veedab oma elu karjamaa asemel lautades ja ehk on see ka metskurvitsa valikuid mõjutanud.
Metskurvitsat ohustab kehv ilm
Metskurvitsa pereelust rääkides pole truudus eriline väärtus. Lind harrastab polügüüniat ehk mitmenaisepidamist. Ühe pesitsussessiooni jooksul võib isaslind kuni nelja emaslinnuga pere luua. „Armastus kestab paar päeva. Siis saab armastus läbi ja isaslind alustab uuesti turniire ehk mängulende, mida me enamasti selle linnu puhul tähele paneme,” kirjeldas Elts.
Pere üleskasvatamine jääb seega emaslinnu ülesandeks. Ta haub mune umbes kolm nädalat. Sama kaua kulub poegade lennuvõimestumiseni. Pojad ise aga ei pruugi nii kiiresti emaslinnu juurest lahkuda. Vaatlused on näidanud, et pojad on ema läheduses ka veel siis, kui ta asub uut kurna hauduma.
Lõpetuseks rääkis Elts peatse aasta linnu suurimatest ohustajatest. Tegemist on populaarse jahilinnuga. Enamasti lastakse isaslinde. Kuna need aga paaruvad kuni nelja emasega, ei mõjuta osa isendite küttimine pesitsemise edukust ülemäära palju. Elts rääkis, et suurem probleem on see Lõuna-Euroopas, kus jahisurve on väga suur.
„Palju tõsisem probleem on elupaikade kvaliteet,” tõdes Elts. Metskurvitsale meeldivad teise rindega metsad. Kui metsi intensiivselt majandada, muutuvad nad üheülbaliseks, kaovad erinevad kõrgused. „See tõepoolest sellele liigile ei meeldi,” rääkis Elts.
Hukkuvad nad ka hoonetega kokkupõrkel ja liikluses. Maanteede äärde jäetud rohuribad meelitavad linnud toitu otsima ja sealt võivad nad autode ette lennata.
Salakavalaks vaenlaseks võivad metskurvitsale saada ka ebasoodsad ilmastikutingimused. Seda ei pruugiks lindu vaadates arvata. Tegemist on Eesti linnustiku mõistes üsna suure linnuga. Tema kaal on 260-480 grammi.
„Aga neil on rumal komme oma rändega venitada kuni viimase hetkeni. Siis nad satuvad muidugi probleemi ette, et lumi tuleb maha, toitu ei ole, energiat ei ole, et uuesti rändama hakata, ja jäävad nii-öelda lõksu,” kirjeldas Elts. Siis ei jää metskurvitsal muud üle kui veekogude ääres putukaid otsida. See on neile aga raske tegevus, sest suur lind vajab palju putukaid enda elus hoidmiseks. „On loomulik, et tema jaoks on külm ja lumi tõsised probleemid,” ütles Elts.
Järgnev aasta tõotab meid metskurvitsaga lähemalt tuttavaks teha. Aasta toob kaasa mitmeid võistlusi, artikleid, loenguid ja ettekandeid.
