Juhtkiri: Milleks meile osavallad?

Mida suuremaks paisuvad vallad, seda vähem jääb neisse omavalitsuslikku alget. Üldjuhul on suurvallad sellised haldusüksused, mis viivad ellu keskuste poliitikat. Teisiti poleks see justkui mõeldavgi. Neil on oma tagamaad, mida väärindavad, ja äärealad, mida häbenevad. Esimesi arendatakse jõudumööda, teisi püütakse unustada.
Ja unustamine ei tule mitte mingist vimmast, vaid enamikul juhtudel ikka sellepärast, et igale poole lihtsalt ei jõua ja kõike pole niikuinii võimalik võrdselt arendada. Lihtne loogika ütleb, et tuleb valikuid teha, teisiti ei saa siin ilmas keegi edasi.
Selleks, et arengulünki oleks vähem ja ühtesulamine ehk ühise identiteedi leidmine läheks liidetud aladel libedamalt, on haldusreformide projekteerijad välja pakkunud osavaldade süsteemi, mis aitab keskustel võetud eesmärke niimoodi ellu viia, et ka piirkondadele (moodsamalt kantidele) jääks kaasategemise ja pingutamise võimalus. Ühisosa saab sündida ikka koos tehes. Rangelt tsentraliseeritud juhtimine võib muidugi näiliselt kergendada kohaliku võimu korraldajate ees seisvate ülesannete lahendamist, kuid ei aita mitte kuidagi süvendada usaldust äärealade ja keskuse vahel.
Neli aastat, mis meid viimasest reformist lahutavad, kinnitavad, et kui osavallad on suurvalla orgaaniline osa, siis võib neist keskustele tõhusat abi tulla. Teisisõnu – see loob eelduse ehitada kogu haldussüsteem vastastikusele usaldusele. Märjamaa vallas näiteks on Vigala osavald öeldu heaks kinnituseks.
Kui osavald on aga kohe algusest peale vallakeskuse enda poolt loodud jututoaks, kus puuduvad mehhanismid kohalike probleemide lahendamiseks ja kogukondlikku aktiivsust mõõdetakse ainult selle järgi, kas külaplats on olemas, kas külapidusid ka vahel korraldatakse ja muud piirkonda puudutavad küsimused lahendatakse vallakeskuses, sest nii saab kiiremini ja lihtsamini, siis head nahka pole tulemas. Pole mõtet rääkida omavalitsusest, kui kodanikud on valitsemisest eemale jäetud.