Helgi Roosmaa,
vilistlane aastast 1965
Detsembris möödus 170 aastat kooli asutamisest Kodilas. Selle aja jooksul on koolitarkust jagatud kolmes erinevas hoones. Esimene „haridustempel“ alustas tegevust 1851. aastal Raka küla kõrtsihoones, mille asemele ehitati rohkem kui pool sajandit hiljem päris koolimaja. See punastest tellistest ühekordne hoone jäi aga ajapikku kitsaks ja rohkema ruumi vajadusest johtuvalt kerkis nõukogude ajal majale peale teine korrus.
Viimased 47 aastat tegutses kool Kodila mõisa naabrusesse kohaliku sovhoosi klubihoone juurdeehitusena 1968. aasta sügiseks valminud uues hoones. Tühjaks jäänud koolimaja tollase Põlduri kolhoosi maa-alal hakati nimetama vanaks koolimajaks ja Kodila sovhoosi keskusesse rajatut uueks.
Alates 1962/63. õppeaastast oli põhihariduse omandamise kestus pikenenud seitsmelt aastalt kaheksale. Nii lõpetas vanas majas kaheksanda klassi kuus lendu. 1965. aasta jaanuaris tuldi mõttele, et lõpuklass kutsub kooli aastapäeva puhul kokku kahe eelmise aasta lõpetajad, saamaks teada nende edasiõppimise valikutest ja esmastest muljetest uutes õppeasutustes.
Meeleolukas õhtu peeti ajastule kohases populaarses kohvik-klubi vormis. Kooli saali seintel eksponeeris oma joonistusi VIII klassi kunstiandeline tütarlaps Urve Sunni, kes klassijuhataja Hille Hiiemäe innustusel oli juba paar-kolm aastat käinud Raplas kunstiklassis oma annet arendamas. Nii oli esialgsel tagasihoidlikul moel vilistlaskokkutulekutele algus tehtud ja juba 1966. aasta detsembris tähistati kooli 115. sünnipäeva suurejooneliselt nii arvuka osavõtjaskonnaga, et õpilased ei mahtunudki külalistega koos aktusesaali ning jäid seetõttu pidulikust sündmusest kõrvale.
Sealt alates kujunes tavaks iga viie aasta järel vilistlasi ja endisi õpetajaid kokku kutsuda. Mati Kuke direktoriks olemise ajal alguse saanud traditsiooni jätkasid järgmised direktorid Arved Allemann (juhtis kooli 30 aastat), Anne Änilane (koolijuht 10 aastat) ja enne kooli sulgemist lühemat aega direktori kohusetäitjana ametis olnud ning viimase kokkutuleku korraldanud Ingrid Veiler. Kooli 165. aastapäeva kokkutulek peeti 10. detsembril 2016. aastal ning see jäi viimaseks selliseks ürituseks enne kooli sulgemist 2017. aasta sügisel.
Juba tookord kõlasid hääled, et kokkutulekuid korraldame kooli likvideerimisest hoolimata edasi. Nüüd, mil lähenemas oli kooli asutamise järjekordne ümmargune tähtpäev, võtsid aktiivsed vilistlased Ivi Vaiknurm (Metsallik), Siiri Estrik-Abel, Marje Rosenthal (Jõearu) ja Tiit Metsallik ning aastatel 1962 – 1970 kooli direktor olnud Mati Kukk ohjad oma kätte. Suvel koguneti Kodila raamatukogus ja peeti nõu, kuidas eeloleva kokkusaamise infot levitada ja missugusel moel üritust korraldada.
Imekaunil päikselisel septembrikuu laupäeval peatus vana koolimaja ees rohkesti autosid. Oela ja Raka külast oli üsna eakaidki jalgsi tulijaid. Eravalduses olev vana koolihoone seisab juba pikki aastaid tühjana ja ajahammas on tema kallal oma toimetusi toimetanud. Mõned aastad tagasi puhastasid külaelanikud majaesise võsast ja prahist ning seekordse vilistlaste kogunemise eel oli rohigi niidetud. Kohale olid tulnud valdavalt need endised õpilased, kes vana koolimajaga seotud on, kas seal kooli lõpetanud või vähemalt õppimist alustanud ja hiljem uues majas jätkanud. Maja ja trepikoja seintelt on krohv küll maha pudenenud, kuid ukse kõrval lehviv sinimustvalge ja punased pihlakobarad esiuksel andsid kulunule pidulikuma ilme.
Trepil olid külalisi tervitamas kohalikud vilistlased Marje Rosenthal ja Siiri Estrik-Abel. Mõlemal on Kodila kooliga seos juba mitme põlvkonna vältel. Nimelt olid Marje ema Õie Aas (Jõearu) ja Siiri isa Karl Estrik klassikaaslased ja lõpetasid kooli 1939. aastal. Kodila koolis on õppinud Marje ja Siiri ise ning nende lapsedki. S. Estrik-Abel jutustas meeleolukalt kooli ajaloost, asutamisest kõrtsihoonesse, selle seinte pehkimisest niivõrd, et krutskivennad sealt sisse-välja käia saanud, vana kõrtsi asemele uue hoone, st koolimaja ehitamisest ja muust.
Seejärel võttis juhtimise üle Mati Kukk, kelle mõtteis samuti oli kokkutuleku korraldamine ja selle sidumine vana koolimajaga juba pikka aega mõlkunud. Ta meenutas aegu, mil siin elati aktiivset koolielu, tehti sporti, isetegevust, pioneeritööd. Hommikul algasid tunnid, kui buss oli Kelbast lapsed kohale toonud. Koolipäeva lõpus said lapsed Kelpa, Kodilasse ja Palamulda samuti bussiga [liinibussiga – H. R.]. Ümberkaudsete Oela ja Raka küla laste jaoks oli koolitee minutitega läbitav. Vaikse mõtisklushetkega mälestati-meenutati õpetajaid ja õpilasi, keda meie hulgas enam ei ole. Kahjuks on peaaegu kõik vanas koolis töötanud õpetajad nüüdseks siit ilmast lahkunud.
Mälestusküünalde süütamise au oli 7-klassilise kooli lõpetanud Heidi Mütsil (Talisool) ja vanimal vilistlasel, 96-aastasel Karl Estrikul. M. Kukk avaldas veendumust, et kuigi see koolimaja kord maha jäetud sai, on meie mälestus mingil moel püsinud ikka siin ja küllap on see mälestus meil igaühel aidanud jääda maainimeseks, oma maa inimeseks, päriseestlaseks.
Vilistlaste nimel kõneles Tiit Metsallik, kes lõpetas kooli 1965. aastal kaheksandate klasside kolmandas lennus. Ta väitis, et tollase aja olemus kajastub ilmekalt Ivo Linna laulus ja väljendas uhkust oma lapsepõlvemaa, Kelba kooli suvise kokkutuleku õnnestumise üle. Omaaegne Kelba Algkool, nagu ka Palamulla Algkool, oli Kodila kooli väiksem vend, kust poisid-tüdrukud Kodilasse vanematesse klassidesse tulid. Kelba „lapsed“ on oma koolimälestusi väärtuslikuks pidanud kunagise algkoolimaja asukohale mälestuskivi paigaldamise ja juba mitmendat aastat seal korraldatud suviste kokkutulekute näol. Käesoleva aasta kokkutulek ajaloo tunni vormis olnud nii meeleolukas, et see tiivustas Ivi Vaiknurme ja Tiit Metsallikut kohe ka Kodila kooli kohalikele vilistlasaktivistidele juubelikohtumise organiseerimiseks „survet avaldama“.
Lõpetuseks tehti ühispilt vana koolimaja trepil ja suunduti nn uude majja Kodila mõisa naabrusesse.
Sealses klubisaalis istuti laudade ümber grupikaupa. Enim osalejaid oli kokku tulnud 1965. ja 1968. aasta lendudest. Kooli juubeliürituseks oli kõige põhjalikumalt ja ajakulukalt valmistunud kunagine direktor Mati Kukk. Nimelt andis ta selleks puhuks välja 235-leheküljelise raamatu „Reinu Mati Kiidevast Kodila koolis direktoriks 1962-1970“. Raamatu tarbeks materjali kogumine kestis ligemale aasta. Autor kohtus endiste õpilastega ja talletas nende mälestusi, uuris kooli kroonika-, au- ja külalisteraamatut ning kohalikus Raplamaa ajalehes aastakümnete vältel kooli kohta ilmunud kirjutisi, kogus fotosid ja tolleaegseid dokumente. Koosolijates nostalgiameeleolu tekitamiseks ja mõtteis lapsepõlve naasmisele kaasa aitamiseks kõlas Kaunimate Aastate Vennaskonna salvestatud „Kaunimad aastad su elus“.
Autor tutvustas oma raamatut vaid põgusalt ja ise kõnelemise asemel lasi koolmeistrile sobival kombel „koolilastel“ sellest katkendeid ette lugeda. Aili Lipp (Kiik) meenutas etteloetud katkendiga jaanuarikuu koolivaheajal peetud suusalaagrit Ardus-Paunkülas, kuhu kahekümnekraadisest pakasest hoolimata ometi minna otsustati. Selliseid suusaretki korraldati rohkem kui ühel aastal. Andres Rhede luges 1964. aasta juunis toimunud mitmepäevasest pioneerimaleva telklaagrist Rätsepa metsas ja Tiia Põldme (Tiigirand) täiendas seda järgmistel suvedel korraldatud telklaagrites õpitud tarkuste loeteluga.
Pioneeritöö oli tol ajal tähtis valdkond koolielus. Pioneerijuht Ellen Kõrtsinil jätkus lõputut tahet ja energiat selle töö korraldamiseks nii, et lapsed innukalt tegutsesid. Lõpuklasside õpilased käisid 1964. ja 1965. aastal jalgrattamatkal marsruudil Kodila-Märjamaa-Vigala-Virtsu-Puise-Haapsalu-Keila-Kodila, mille vältel peatuti mõned päevad koolidirektori lapsepõlve naaberkülas Puises tema onu kodutalus Soobal. Seal said sisemaa lapsed aimu rannaäärsest elust, kalurite tööst ja kalapüügist. 1964. aasta matk sai teoks suve alguses, mil tüdrukutel õnnestus meresaarelt kajakapesadest veel haudumata mune leida ja neist lõunasöögi juurde magustoiduks koogel-moogelit teha. Helle Rannamets (Kriisemann) luges katkendi sellest, kuidas tüdrukud vaimustunult kajakapoegi peopesal rannalt merre ujuma viisid ja ka ise kerge supluse tegid.
Päikesetõusuaegsetel varahommikustel tundidel käidi Mati onu, kogenud kaluri juhtimisel kakuam- ja lappajapaadiga mõrdu merest nõudmas. Imestus oli suur, kui paati ammutati umbes viis tonni räime ja lisaks muudki kala. Tütarlaste hirmgi paistis välja, kui tagasisõidul paat üsna sügavalt vees istus.
Järgmise aasta matkajad said praktilise kogemuse põhjaõngedega kalapüügist, mille tarbeks poisid vihmausse kaevasid, direktor nendega õngekonkse „ussitas“ ja õhtutundidel paadiga merele mindi õngeliini vette laskma. Varahommikune karge jahedus ununes niipea, kui õngeliini välja tõmbamisel ilmusid paati ahvenad, haugid ja angerjad.
Helgi Roosmaa (Luik) andis etteloetud katkendis teada, et tol ajal ei olnud matkasellid veel kursis direktori mereäärse päritoluga ega tema põhjalike teadmistega kalapüügist ja kalade töötlemisest. See ilmnes alles matkal ja rikastas maalaste silmaringi.
Tugev oli ka kooli sporditöö. Katkendi sellest luges ette üks tolleaegseid tublimaid kergejõustiklasi Maie Kiisküla (Kiik), kellega koos kuulusid kooli esisportlaste ridadesse klassikaaslased Eha Allet (Randnurm) ja Tiit Metsallik. Nende saavutused olid esirinnas ka rajooni mastaabis ning said korduvalt ära märgitud kohalikus ajalehes Ühistöö. Entusiastlik noor kehalise kasvatuse õpetaja Ellen Kõrtsini ja direktor Mati Kukk treenisid õpilasi kaks-kolm korda nädalas. Lisaks arendasid nimetatud tütarlapsed mitme aasta kestel oma sportlikke võimeid Rapla spordikoolis kergejõustikutreeningutel.
Huvi M. Kuke meenutustekogumiku vastu oli suur. Iga kohalolija sai autogrammiga varustatud raamatu omanikuks ja mõnigi palus teist eksemplari õe, venna või seekord tulemata jäänud klassikaaslase jaoks. Kes kokkutulekul osaleda ei saanud, aga kirja pandud koolipõlvemälestuste vastu siiski huvi tunneb, võib õnne korral ehk seda raamatut veel Rapla raamatukauplusest leida. Soovijaid leidus autori kahele varasemalegi autobiograafilisele väljaandele – lapsepõlvemälestuste raamatule „Reinu Mati Kiidevast 1944-1954“ ja õpinguaastaid Viljandi Pedagoogilises Koolis kajastavale „Reinu Mati Kiidevast õpetajaks õppimas 1954-1961“.
Tore oli teada saada, et 1967. aastal kooli lõpetanud Tiia Põldme on välja andnud koolieelikutele ja nooremale koolieale mõeldud liiklusteemalise õpetliku sisuga luulekogu, mida huvilistel samuti oli võimalik kohapeal soetada. Kokkutulnute nimel õnnitlesid 1965. aasta vilistlased Mati Kukke raamatu ilmumise puhul, tänasid kirja pandud mälestuste eest ja soovisid talle edaspidisekski erksat vaimu.
Paralleelselt autogrammi ootamise järjekorras seismisega said istujad keha kinnitada maitsva seljankaga, mille kokalt tellimise, kohaleveo ja mahukast termosest välja tõstmisega tegeles Tiit Metsallik. Kuum kohv ja šokolaadine kringel võimendasid supist saadud naudingut veelgi. Laualt lauale liikusid fotoalbumid üpris kaugete aegade ja ka hilisema perioodi fotodega. Selle päeva sündmusi jäädvustas kohalik fotomeister Kaido Kaljend.
Nagu eespool mainitud, ei ole enamikku vanas koolis töötanud õpetajaid enam siinpoolsuses. Üksikud elus olevad koolmeistrid on juba nii kõrges eas, et enam sellistel üritustel ei osale. Ainsana oli seekord oma õpilaste ja direktoriga kohtumas õpetaja Ruth Rütmann, kes pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist aastatel 1965-1971 Kodila koolis töötas. Ta meenutas, et Kodila kooli headusest ja armsusest sai ta tagantjärele aru alles järgmises töökohas, kus kõik vastupidine sundis teda mõneks ajaks isegi õpetajaametist eemalduma.
Saalis istujaid pani südamest naerma R. Rütmanni meenutus sellest, kuidas ta kord direktor Mati Kukega – mõlemad noored temperamentsed inimesed – tulisesse vaidlusesse sattus ja direktor vaidluse sellega lõpetas, et haaras naisõpetaja sülle ning tõstis ta õpetajate toa uksest välja. Juhtunut kõrvalt näinud staažikas õpetaja Hille Hiiemäe olevat noori manitsenud sõnadega, et niimoodi asjad ikka ei käi.
Kodila kool on aastakümneid olnud tugev kool. Lõpetanutest on tulnud arste, kunstnikke, juriste, õpetajaid, lasteaednikke ja paljude muude erialade tundjaid, kes koolist kaasa saadud inimlikkuse, tarkuse ja kohusetunde toel oma tööd südamega teinud on. Soojad mälestused, tänutunne kunagiste õpetajate vastu ning igatsus kohtuda klassi- ja koolikaaslastega on kokkutulekutele meelitanud alati palju osalejaid.
Vana koolimaja krohvist pudenenud seinad ja plaatidega kinni löödud aknad ei oota ammu enam lapsi ja uuski seisab vähekasutatuna, pakkudes ruume vaid lasteaiarühmale ja raamatukogule. Suur osa vana majaga seotud õpilastest on praeguseks ajaks juba küpsesse ikka jõudnud, kuid ometi ei taheta lõplikult hüvasti jätta aastakümnete pikkuse vilistlaskokkutulekute traditsiooniga. Loodetakse, et nooremad seda kommet edaspidigi au sees hoiavad.
Kui järjepidevalt edasi antav „teatepulk“ jääb järgmise kokkutuleku korraldajale seda kohustust meelde tuletama, küllap siis saavad ka tulevikus sellised üritused toimuma. Niisuguseks teatepulgaks saab 1965. aasta vilistlase, kunstnik Urve Dzidzaria (Sunni) maal „Tunnid on lõppenud“, mis kunstnikul spetsiaalselt sellel eesmärgil valmis.
U. Dzidzaria tutvustas kokkutulekurahvale oma tööd, millel ta on vanadele fotodele toetudes kujutanud noorukest direktorit Mati Kukke ja lugupeetud klassijuhatajat Hille Hiiemäed, kelle tungival soovitusel hakkas Urve põhikooli viimastel aastatel käima Raplas kunstiklassis. Direktorile ja õpetaja Hiiemäele lisaks on taiesel näha koolilapsi Raka-Oela-Kodila teelahkmel koduteele suundumas, taustaks puuderohelusest ümbritsetud vana koolimaja. Maali üle andes sõnas kunstnik, et see on tema tänu ja kingitus Kodila koolile.
„Teatepulga“ ja kohustuse viie aasta pärast jälle kunagine koolipere kokku kutsuda saab isa Mati Kuke jälgedes käiv ja kümme aastat Kodilas koolijuhiks olnud Anne Änilane, kellel kahjuks ei olnud võimalik seekordsel üritusel osaleda ega maali-teatepulka pidulikult vastu võtta. Maali tagaküljele on kirjutatud kaheksa- ja üheksaklassilise kooli direktorite nimed ja allkirjad (Mati Kukk, Arved Allemann, Anne Änilane) ning sarnaselt ka 2021. aasta kokkutuleku korraldustoimkonna liikmete nimed-allkirjad (Siiri Estrik-Abel, Ivi Vaiknurm, Marje Rosenthal, Tiit Metsallik, Helgi Roosmaa). Iga järgmine korraldustoimkond lisab edaspidi sinna oma nimed-allkirjad. Loodetavasti kujuneb neist nimedest eelolevate aastakümnete jooksul omamoodi ajalooline dokument.
