Mati Kukk,
õpetaja ja kooliljuht
Klassi- ja koolivälise töö üheks põhivormiks kaheksaklassilistes koolides ja algkoolides oli alates Teise maailmasõja (NSV Liidu Suur Isamaasõda) lõpuaastatest okupeeritud Eestis pioneeritöö. Kõik lastega läbiviidavad pioneeriüritused pidid sihipäraselt last kasvatama sotsialistliku riigi kodanikuks, kommunismi eest võitlejaks.
Esimesse klassi astuvad lapsed kuulusid automaatselt oktoobrilaste hulka. Alates kaheksandast eluaastast sai astuda pioneeriks, neljateistkümneselt kommunistlikuks nooreks ja kahekümne ühe aastaselt kommunistliku partei liikmeks.
Raka ja Oela küla endiste talupidajate peredes ei pooldanud paljud lapse sellist poliitilist mõjutamist. Ei olnud harvad juhtumid, kui lapsel ei lubatud astuda pioneeriks, rääkimata komsomoli astumisest. Tolerantsemad olid selles suhtes Kodila sovhoosis töötavad lapsevanemad.
Külakogukondade suhtumist silmas pidades ja selleks, et pioneeritöö ei jääks pelgaks käsutäitmiseks, orienteerisime selle poliitilise organisatsiooni koolisisese töö pioneeriliikumise organisatsioonilisest struktuurist kinnipidamise (pioneeri punase kaelaräti ja pioneerimärgi kandmise) kõrval praktilisele tööle, kasulike oskuste õpetamisele ja noorte silmaringi laiendamisele. Lastele läbi viidavatest praktilistest üritustest võtsid alati osa ka mittepioneerid.
Pioneeriorganisatsiooni struktuur oli kogu Nõukogude Liidus ühesugune. Alates kolmandast klassist pidi klass olema ühtlasi pioneerirühm. Rühm valis õppeaasta esimestel töönädalatel rühmanõukogu, see omakorda rühmanõukogu esimehe. Rühm jagunes kolmeks salgaks, mida juhtisid salgajuhid. Kõik pioneerirühmad kokku moodustasid pioneerimaleva, mille juhtijaks valiti malevanõukogu ja selle hulgast omakorda malevanõukogu esimees.
Koolis töötav palgaline vanempioneerijuht viis pioneeridele plaanitud tegevused ellu malevanõukogu kaudu. Malevanõukogu liikmed vastutasid eri töölõikude eest. Rühmade tööle pidid kaasa aitama kõik õpetajad, vastavate klasside juhatajad.
Pioneeritöö õpetaja-pioneerijuhi Ellen Kõrtsini eestvedamisel oli Kodila koolis õige aktiivne. Juba Nelli Jaanuse pioneerijuhiks olemise ajal oli koolis läbi viidud rahvaste sõpruse päevi. Pioneerirühmade vahel jaotati 1962/63. õppeaastalgi liiduvabariigid, mille kohta tuli ette valmistada stend. Kajastati nende vabariikide tööstuse ja looduse omapära. Poliitilist poolt väljendasid selle vabariigi lipp ja vapp. Muu tutvustamine oli seotud looduse ja kultuuriga.
Liiduvabariikide ja nende rahvaste kommete kohta hankisid materjale lapsed ise. Selles osas juhendas neid kõige enam vene keele õpetaja Hille Hiiemäe. Hiiemäe oli osanud lapsed panna kirju vahetama üsna mitme liiduvabariigi koolidega. Jõudumööda aitasid kaasa kõik õpetajad. Kogutud materjalid paigutas näitusetahvlitele õpetaja Aino Palm.
Helgi Roosmaa (kooli ajal Luik) meenutab: „Rahvaste sõpruse karnevaliks otsustasime ise ära õppida Ukraina rahvatantsu “Kasatšok”. Uurisime siis omapäi ja õpetajate abita rahvatantsuõpikut. Kui õigesti-valesti me sammude ja liikumiste kirjeldusest aru saime, ei oska arvata, aga midagi tantsutaolist me (Loide Jõearu, Helle Kriisemann ja mina) esitasime.
Imiteeritud Ukraina rahvariided laenasime Hagudi koolist. Punased saapad pidime siiski ise “meisterdama”. Selleks värvisime puuvillased sukad, mis tol ajal laste igapäevasesse garderoobi kuulusid ja emade õmmeldud pihiku külge kinnituvate trippide abil jalas püsisid, punaseks ja tirisime need kummikute peale. Ja olimegi ukrainlannad!
See oli vist esimene kord elus ennast ka meikida, vähemalt huuled said küll värvitud, võimalik, et mõne õpetaja soovitusel ja toel. Meikimine ja muul kombel loomuliku olemise muutmine ei olnud tavaolukorras koolilastele lubatud ja ega me osanud seda tahtagi.“
Eha Allet (Randnurm) meenutab: “Suur ettevalmistus käis rahvaste sõpruse peoks. Meie rühmale sattus Kirgiisia, mille kohta polnud kusagilt materjali võtta. Tuhnisin tundide kaupa raamatukogu vanades lehekaustades, et leida Kirgiisi tööeesrindlaste pilte…“
Valdava osa eri rahvaste tantsudest, luuletustest ja muusikapaladest valisid lapsed ise välja. Uskumatuna tundub, kuid selgeks õpiti nii tantsud kui ka näidendid-luuletused. Vaid laulude õpetamine ja tantsude saatemuusika mängimine jäi õpetajate hooleks. Koolimajas oli igal nädalal paari liiduvabariiki tutvustav pidu või kultuurhommik. Rahvaste sõpruse kuu lõpupidu toimus Oela küla Mihkli-Andrese koplis kiigeplatsil. Seal esitati veel kord kõik õpitud laulud ja tantsud. Mängiti eri rahvuste seltskonnamänge ja tantsiti.
Õppetööle ja lõpupäevale järgnes igal aastal rajooni kevadine pioneeride kokkutulek-laager. 1963. aastal võttis meie kooli koondrühm osa rajooni kokkutulekust Loone linnusel. Sinna matkasid pioneerid Kodilast jalgsi. Üsna mitmele oli see esimene mitmepäevane üritus telkides ööbimisega. Kokkutulekul saavutas meie koondrühm 28 võistkonna hulgas 8.-9. koha.
Kooli pioneerimaleva telklaagreid korraldasime igal kevadel. 1963. aasta kevadel oli Panga metsas komsomoligrupi laager, kus õpetasime välja tulevaste pioneerilaagrite läbiviijaid. Laagrielu elati pärast tunde. Samas laagris osalesid rühmanõukogude esimehed ja liikmed, salgajuhid, pioneeriinstruktorid jt aktivistid, kokku 10 pioneeri.
Sellise kriteeriumi järgi valitud laagriliste seltskond moodustus põhiliselt seitsmendas klassis ja aasta eespool õppivatest õpilastest. Malevanõukogu esimeheks oli sügisel valitud Helle Kriisemann, IV-V klassi rühmanõukogu esimeheks Tiia Lister, VI klassis Urve Sunni, VII-VIII klassi rühmas Loide Jõearu. Vanematele õpilastele laager meeldis. Meie saavutasime aga oma eesmärgi: vanemad õpilased omandasid telklaagri organiseerimise põhitõed ja tahtsid neid kangesti realiseerida koos noorematega. Alates sellest kevadest algaski kooli kevadiste pioneerilaagrite traditsioon.
Eelmisel õppeaastal oli koolis toimunud väga vilgas pioneeritöö. Suvel tavaliselt see soikus. Kuid tol aastal hakkas pioneerijuhil juba aprillis-mais idanema mõte hakata tuult sisse puhuma pioneerirühmade moodustamisele elukohtade järgi. Kust see mõte tuli? Arvatavasti laste kirjavahetusest teiste vabariikide koolidega. Tore, et oskasime sellest ideest kinni haarata.
Panime elukohajärgsete rühmade moodustamise kommunistlikele noortele. Palamullas sai eestvedajaks Tiiu Tiigirand, Kodilas Mare Proost, Oelas Loide Jõearu, Rakal Epp Talisoo ja Kelbas Tiit Metsallik. Kui seni olid tegutsenud klasside pioneerirühmad, siis nüüd plaanitav andis rühmade töö kvaliteedile palju juurde. Igasse rühma kuulus erivanuses lapsi.
Kui seni toimusid üritused klassis ja koolimajas, see tähendab tuttavas standardses keskkonnas, siis nüüd said lapsed voli rajada endale staabihoone kuhugi oma äranägemist mööda. Tublid lapsed kooskõlastasid oma ideed küla täiskasvanutega ja majandite asjameestega. Leiti selliseid ruume, mida majandid enam ei kasutanud. Oma oskuste kohaselt korrastati need ja viidi kogu rühma pioneeriatribuutika sinna. Sealhulgas rühma päevikud, stendid, õppematerjal pioneeritarkuste omandamiseks. Rühmakoosolekud hakkasid toimuma rajatud staabis, aga mitte ainult seal. Koos käidi erinevates kodudes. Kui toas just ruumi ei olnud, leiti kuuri- või rehealune. Põnev oli.
Oma ümbrusest leiti ka need vanurid, kelle juures sai timurlust viljeleda. Ööpimeduses või õhtuhämaruses käidi eakate köögiviljapeenraid rohimas, puid riita ladumas, õueala koristamas. Oli ka juhuseid, et lapsed said tõreleda, kui avastati, et nad on pimedas peenramaal. Varsti teati siiski kogu ümbruskonnas, et liikvel on head lapsed, mitte paharetid.
Tol ajal seitsmendas klassis õppinud Helgi Roosmaa (Luik) meenutab: „Siis, 1963 kevadel, moodustati suveperioodiks elukohajärgsed rühmad Kelbas, Kodilas, Põlduris ja Palamullas. Selline olukord oli mulle algul üpris vastukarva, sest elukohajärgsesse rühma kuulusid kõik vastava piirkonna õpilased erinevatest klassidest. Ma polnud eriti suur suhtleja endast vanemate koolikaaslastega, aga nooremad tundusid liiga noored ja ühiseks tegutsemiseks seepärast ka mitte kõige paslikumad. Ometi tuli olukorraga leppida. Meie, st Põlduri rühma kuulusid tol ajal aasta vanematest Loide Jõearu, Helle Kriisemann ja Marju Vilokas, meie seitsmendast klassist ainukesena mina, aasta noorematest Tiia Lister, kaks aastat noorematest Liis Tilk ja veelgi noorematest Siiri Estrik.
Mingist ajast valiti mind selle rühma nõukogu esimeheks, võimalik, et kohe rühma loomise hetkest alates. Siis pidingi oma sisemust painutama ja suutma minimaalselgi määral rühmakaaslastega suhelda. Suvine tegevus oli täielikult laste endi meelevallas, õpetajad seda eriti ei suunanud ja meiega koos ei tegutsenud, ise genereerisime ideid ja tegutsesime nende järgi. Tegelikult ei teadnudki õpetajad, millega me tegeleme või kas üldse millegagi tegeleme.
Sügiseks, kui uus õppeaasta algas, olid meie tehtud tegemised rühmapäevikusse üksikasjalikult kirja pandud. Nendest päevikutest ja suvise tegevuse aruannetest said koolmeistrid tagantjärele aimu meie ettevõtmistest. Kuna meie elasime koolimaja lähedal Oela ja Raka külas (mina tegelikult küll hoopis Purila sovhoosi Seli osakonna piirides), olime eelisolukorras, sest see võimaldas meil koolimajas koos käia. Koolimaja uksed olid ka suvel, kui maja tühi, tavaliselt lahti ja seda olukorda ei kuritarvitanud keegi, ei õpilased, külanoored ega täiskasvanud.
Koolimaja taga spordiväljaku kõrval koplis puude ja pajupõõsaste vahel oli väike kuuritaoline ehitis, mida kolhoos varem tibulana kasutas. Nüüd aga seisis see tühjana ja meil tekkis mõte muuta see ruum oma rühma staabiks. Kas ja kellelt me selleks luba küsisime, ei mäleta, aga ju me kindlad olime, et tohime seda teha. See oli piklik ruum eest kõrgema ja tagant madalama katusega, avara aknaga esiküljel ja küttekoldega väikeses eesruumis, kust uks põhiruumi viis. Tagaseinast mõnikümmend sentimeetrit eemal paiknes madal põlvekõrgune, aga pikk soemüür.
Kõigepealt puhastasime ruumi, pühkisime ja küürisime põranda ja soemüüri pealse tibusõnniku jääkidest puhtaks ning siis tegime oma mõistuse ja oskuste kohaselt remontigi, katsime seinad ja ka lae tapeediga. Mis tasemel meie oskused olla võisid, ei oska hinnata, aga midagi me ju ära tegime. Vajalikke töövahendeid – harja, kühvlit, redelit jm – oli tarvis koolist paluda ja küllap niimoodi ka õpetaja Ellen Maiste ja direktor Mati Kukk meie plaanidele ja tegemistele “jälile said”. Igatahes tulid nad mõlemad meie toimetamisi kaema.
Pärast tapeedi kleepimist ja põranda puhtaks küürimist oli ruumil teine hõng ja see ei meenutanud enam millegagi linnukeste eluruumi. Kuigi kooli pioneerinurgas olid üleval kõik vajalikud pioneeritarkuste stendid, hakkasime sinna ikkagi sisustama rühma pioneerinurka. Meisterdasime mitmeid pioneeritarkuste tabeleid, mis tutvustasid teemärke, morset, I astme sõlmi, II astme sõlmi, vilesignaale ja muud.
Kui tihti me sinna staapi kogunesime, ei ole enam meeles. Aga suur väärtus oli sellel staabil meie jaoks küll: olime selle täielikult ise teinud, nii vähemalt tundsime, olime seal peremehed. See oli meie privaatruum, kus olime õpetajate silma alt ära. Mingeid keelatud tegusid ega rumalusi seal küll kunagi ei tehtud, aga see omapäi olemise võimalus oli ometi mõnus tunne.
Üks pioneeritöö valdkond tol ajal oli timurlus, mille idee teha vanadele inimestele midagi kasulikku oli üle võetud Arkadi Gaidari raamatust “Timur ja tema meeskond”. Mäletan, et Põlduri rühm võttis oma šefluse alla Vanaõue talus elavad vanakesed, käisime seal lillepeenart kaevamas ja puid tuppa tassimas. Lõbusam oli seda teha mitmekesi koos.
Millegipärast käisin aga ühel talvisel õhtul päris üksi. Talu asub külast väljas metsa sees. Läksin sinna suuskadega ja muud tööd ei leidnud, kui palusin, et mul lubataks köögi tsementpõrand puhtaks pesta. Ei tea, kas ma enne seda oma vanaema-vanaisa talus Andresel, kus me vennaga õppeperioodil elasime, et ligemalt koolis käia, kordagi sarnast põrandat pesta olin viitsinud, aga seal tegin selle sugugi mitte kerge töö ära. Tagasiteel paistis täiskuu, oli krõbe talveõhtu ja et pakane vähem näpistaks, tuli suuskadele kiiremat hoogu anda. Ja mitte keegi ei sundinud mind endale sellist tüli tegema!
Ühel palavsuvisel päeval, see võis olla juulikuus, olin jalgrattaga Kodilast koju sõitmas, kui äkki tekkis mõte vaadata, kas Sauna Juuli juures ei saaks timurlane salaja mingit heategu teha. Hagudi-Sikeldi teeristi lähistel metsa sees oli väike majake, mida Saunaks nimetati ja kus kaks lasteta vanainimest elasid. Väikest kühmus Sassi kutsuti vahel peredesse mõnd jõukohast tööd, näiteks hagu tegema, aga vanaldane Juuli käis hooajaliselt suviti vist veel jõudumööda kolhoosis rohimas.
Igatahes ei paistnud sel päeval kumbagi kodus olevat, aga sibulapeenar oli üsna umbrohtu täis. Kitkusin selle siis puhtaks. Ja oh kui põnev see oli, niimoodi salaja teha ja siiralt uskuda, et olen vanakesi abistanud! Vanakesi võis selline muutus aga hoopis ehmatada ja panna arvama, et vargad on käinud. Kas nii suureks kasvanud sibulaid häirida ja sibulapealseid toetavad umbrohud ära võtta üldse mingi arukas tegu oli, selle üle olen ma alles täiskasvanuna juurelnud. Aga tahe aidata oli ju väga suur.
Nõukogude ajal tähistati mitmeid üleriigilisi ametipäevi. Augusti mingil pühapäeval näiteks oli raudteelaste päev. Ühel suvel tekkis meil mõte külastada oma pioneerirühmaga sel tähtpäeval Hagudi raudteejaama ja esineda sealsetele töötajatele väikese kontserdiga. Tiia Lister oskas veidi klaverit ja harmooniumi mängida, sest viimane oli tal kodus olemas. Tema ülesanne oli siis viisi pidavatele tüdrukutele Liisile, Siirile ja Loidele paar laulu selgeks õpetada. Mõni luuletus kuulus ilmselt ka kavva.
Helistasin Hagudi jaama ja küsisin, kas me tohime sel kombel tervitama tulla ja paluda ka raudteejaama töö tutvustamist. Helistada sai üksnes koolimajast või kolhoosi kontorist, kodudes telefone ei olnud.
Luba igatahes anti ja nii me jalgratastega tol päikselisel ja palaval päeval Kodilast Hagudisse sõitsimegi. Jaamakorraldaja näitas pöörmeseadmist ja semafori tööd, tutvustas oma ülesandeid rongide vastuvõtul ja väljasaatmisel, nägime jaamakorraldaja tööruumides paiknevaid seadmeid, saime teada, kuidas eelmine jaam telefoni teel järgmisele rongi peatse saabumise kohta infot annab. Kontserdipublikut oli küll napivõitu, vist jaamakorraldaja ja lisaks paar jaamahoones elavat memme, aga meie üritus sai ometi auga läbi viidud.
Pioneerirühmad võistlesid omavahel ka kooli isetegevuskonkursil. Üheks selliseks kirjutasin ise näidendi „Pingerikas lõpp”, mille tegelased oma pioneeriülesanded kaheteistkümnendale tunnile jätavad ja siis enne kokkuvõtete tegemise aega parasjagu kimpus on. Omapäi ja teiste rühmade eest saladuses me seda õppisime ja jälle mäletan oma tusatuju juhul, kui keegi ei olnud oma osa nõutud ajaks ära õppinud. Aga esinemisküpseks ta sai ja meie näitetrupp pälvis kooli isetegevuslaureaadi nimetuse. Laureaadid oleksid pääsenud esinema juba kõrgemal tasemel, arvatavasti rajoonis, aga et näidendil puudus päriskirjanikust autor, oli meie edasisel konkureerimisvõimalusel kriips peal. Millalgi hiljem arvas direktor, et selle näidendi võiks saata trükis avaldamiseks ajakirjale Pioneer, aga see jäi koolil tegemata.”
Eha Allet (Randnurm) meenutab: “Põnevaks läks elu siis, kui klassipõhiste pioneerirühmade asemele moodustati elukohajärgsed pioneerirühmad. Siis ma ei teadnudki, et selle liikumise üks algatajakoolidest vabariigis oli meie kool. Hiljem märgiti meie saavutusi korduvalt vabariiklikel pleenumitel ja noorte ajakirjanduses.
Kogu pioneerirühmade elu toimus võisteldes. Koguti vanapaberit, vanarauda, abistati vanureid, oldi šefiks raamatukogus, töökojas, tehti rivivõistlusi, viktoriine, luulevõistlusi, orienteerumisjookse ja -suusatamisi, käidi suusamatkadel, anti kontserte, täideti rühmapäevikuid, anti välja välklehte, ehitati oma staabiruumid, õmmeldi oma rühma vorm jne, jne.
Urve Dzidzaria (Sunni) meenutab: „Nagu teised rühmad, kogusime ka meie vanapaberit ja vanarauda. Vanapaberi kogumisest on jäänud meelde üks talvine kogumisaktsioon. Siis õnnestus meil tallimehelt laenata kõige tasasema loomuga mära Maara, see ree ette rakendada ja sõita mööda küla erinevaid talusid ning sealt vanapaberi lisa nõutada. Kodud olid meil juba kõik tühjaks tehtud… Sõit viis ka kaugemasse, Ohulepa külla, kus paljud Kelba lapsed polnud kunagi käinudki. Minule oli see aga sünnipaik ja Ohulepa kuni 10. eluaastani koduküla, seega tundsin seal enamikku inimesi ja kõik olid lahked annetama oma vanade ajalehtede ülejääke.
Ka meie rühma inspireeris Arkadi Gaidari jutustus “Timur ja tema meeskond”. Meie rühma hoolealuseks sai üksik vanamemm, kes elas Kelba ja Raka küla piiri peal Kasepere talus. Meie koolitee viis sealt mööda ning tihti suve hakul käisime temalt imeilusaid pojenge palumas, et kooli lõpupäevaks õpetajatele kinkida. Nüüd aitasime tal puid laduda, kartuleid võtta ning muid vajalikke ja meile jõukohaseid töid teha.
Rühmade isetegevusvõistlusest osavõtmiseks õppisime selgeks ja esitasime Oskar Lutsu näidendi “Kapsapea”, Kivi-Anni (Virve Laanekivi) oli Pliuhkam, mina tema “eit”, ülejäänud rühma liikmed muud tegelased.
Omaette märgilised ja meie rühmale ainuomased olid meie suvised nn kommipeod. Nende algatajad ja initsiaatorid olid Ivi Metsallik ja Evi Velsimäe. Peale suvist päevatööd peedi- või maisipõllul kogunesid kõik küla- ja mõisalapsed (osa lapsi elas külas taludes, osa vanas Kelba mõisas), samuti linnast suvepuhkuseks maale tulnud lapsed õhtuti palli mängima ja ühes vanas küünis “kommipeo” eeskava harjutama.
Pidu ise toimus tavaliselt Kelba vanas koolimajas, pileti sai lunastada 5 kommi eest. Peod olid ümbruskonna rahva seas väga populaarsed, komme toodi kotitäite viisi. Esitasime osaliselt juba koolis õpitud laule ja lugusid, aga õppisime ka mõne uue näidendi ja luulekava. Pärast eeskava oli alati tants, mis samuti meelitas rahvast meie pidudest osa võtma. Kuuldavasti suutsid Kelba lapsed suviseid kommipidusid korraldada kuni 1968. aastani…
Kõik koolisügised algasid kolhoosis-sovhoosis šefiks käimisega. Kartuleid tuli tavaliselt noppimas käia terve nädal. Enne sügisvihmade tulekut oli vaja täita veel kooli tammetõrude korjamise plaan. Ei ole meeles, kas see oli 15 kilo klassi või kooli kohta. Lapsed käisid Oru mäelt tammikust tõrusid korjamas vaheldumisi kartulipõllul töötamisega. Küllap oli plaan ikka klassi kohta, sest kohalikele jahimeestele andsid lapsed üle mitu kartulikotitäit tõrusid.
Kevadises Rätsepa metsas toimunud kolmepäevase pioneerilaagri põhitegevusteks oli olnud pioneeritarkuste õppimine, nagu telgi püstitamine, laagri loodusesse sobitamine, keldri ja köögi rajamine välitingimustes, lipuvarda püstitamine, mitmesuguste sõlmede õppimine, orienteerumine asimuudi ja kompassi järgi, topograafilise kaardi kasutamine, salakirjad, morse jne. Tekitatud huvi andis lastele hoogu ka suvel pioneeritööga tegelemiseks.
Selleks suveks oli haridusosakond andnud suunise hakata tegelema kutseõpetusega kooli vanemates klassides. Seostasime sellegi tegevuse elukohajärgse pioneeritööga. Kool viis läbi piirkondlikud lastevanemate koosolekud, kus selgitati kutseõpetuse elluviimise metoodikat. Ühtlasi tehti lastevanematele teatavaks, et kooli pioneerirühmad hakkavad käima vanemate töökohtades ja peaksid saama osaleda kõikides tööprotsessides.
Pioneerimalev hakkas taotlema nimetust „Malev – seitseaastaku kaaslane“. Selle nimetuse taotlemine jäi küll varsti unarusse, kuid lapsed said käia lautades lehmi lüpsmas, sigu söötmas, traktoriga heinatööd tegemas, autosid remontimas ja palju muudki.
Sügisel hakkas pioneerijuht otsima uut huvipunkti, et tööd mitmekesistada. Suurem osa 10-14-aastastest kooli tüdrukutest kuulus pioneeriorganisatsiooni. Poistele ei olnud pioneeritegevus seni erilist huvi pakkunud ja nende hulgas oli pioneeriks astujaid vähe. Sügisel hakkas asi pisitasa muutuma, sest rividrill oli suuresti asendunud huvitavate tegemiste ja õppustega.
Kuna suvine pioneerirühmade elukohajärgne toimetamine oli osutunud nii tulemuslikuks, otsustasime koos pioneerijuhiga, et klasside pioneerirühmi enam ei moodustagi, vaid jätame kooli pioneerimaleva aastaringselt elukohajärgseteks rühmadeks jagatuks. Nii lootsime paremini ära kasutada vanemate õpilaste oskusi nooremate juhendamisel. Kuna tolleaegse pioneeritöö põhiliseks liikumapanevaks jõuks oli võistlus, lootsime elukohajärgsete rühmade tegevusest abi ka õppimisalase võistlusmomendi loomisel. Meie lootused täitusid.
Kinnitust oma otsuste õigsusele jätkata pioneeritööga elukohajärgsete rühmadena saime siis, kui koolile tehti teatavaks, et vabariiklikus pioneerirühmade vahelises võistluses saavutas Põlduri elukohajärgne rühm teise koha. Preemiaks sellise saavutuse eest eraldas vabariiklik pioneerinõukogu meie koolile ühe tuusiku Musta mere ääres Krimmis asuvasse üleliidulisse pioneerilaagrisse Artek. Selle ülimalt erakordse, lausa eksootilise võimaluse veeta 1964. aasta oktoobrikuu Artekis sai Helgi Luik kui Põlduri elukohajärgse pioneerirühma nõukogu esimees.
Helgi ei jäänud meie kooli ainukeseks Artekki sõitjaks. Vabariikliku pioneeriorganisatsiooni ajalehe Säde joonistuste võistlusel sai esimese koha Urve Sunni, kellele eraldati Arteki tuusik 1965. aasta märtsikuuks.
Poiste tundidevälise elu põnevamaks tegemiseks hakkasin neile kooli autoga autosõitu õpetama ja autot tutvustama. Varsti liitus soovijatega ka mitu tüdrukut. Rääkisin ka liiklusest, liiklusmärkidest ja liiklusrikkujate karistamisest. Tol ajal oli autojuhi lubade vahel nn liiklustalong, kuhu erinevate rikkumiste korral sai liikluse üle järelevalvet pidav ametnik lüüa augu. Ühe augu korral järgnes augustajapoolne suuline hoiatus. Teise augu saamisel talongi saadeti esildis majandi juhtkonnale. See pidi asja arutama ja abinõud tarvitusele võtma. Kolmanda augu korral võidi autojuhilt load ära võtta. Kätte sai ta need siis, kui oli autoinspektsiooni komisjoni ees uuesti sooritanud liikluseksami.
Ükskord keegi poistest arvas, et meil koolis võiksid olla ka käitumistalongid, kuhu saaks augu lüüa erinevate rikkumiste eest ja siis nagu autojuhtide puhul, arutada asja erinevates instantsides. Arvati, et ühe augu puhul võiks asja arutada klass ja klassijuhataja, kahe augu korral direktor, kolme augu korral õppenõukogu. Lapsed töötasidki välja talongide sisu. Seda arutati pioneerikoondustel ja klassides. Määrati kindlaks, kes võivad talonge augustada. Peale ettepanekute direktoriga kooskõlastamist said augu tegemise õiguse vanemate õpilaste esindus, malevanõukogu esimees, kooli töötajad, kolhoosi esimees, sovhoosi direktor ja majandite partorgid. Käitumise tulemused pidid minema arvesse pioneerirühmade vahelises võistluses.
Koolitöö käis igal rindel „täie auruga“. Kohati hakkas aga tunduma, et peab veidike laste huvitegevusi koomale tõmbama. Õpetajad ei olnud rahul lohakalt tehtud töödega ja õppimata jätmisega. Põhjenduseks tõid lapsed aja ülemäärast kulumist klassivälise tööga seoses olevate ülesannete täitmisele. Käisin tihedamini kui tavaliselt kaheksanda klassi tundides ja märkasin sedasama olukorda ka seal. Tekkinud olukorda kinnitas veel õpetajate töö kontrollimisel avastatud mahajäämus õppeplaanide täitmisel. Andsime pioneerimaleva ja rühmade juhtidele suunise, et pioneeriüritustele ei lubataks neid õpilasi, kelle õppeedukus on halb. Samuti pöörasime rohkem tähelepanu pikapäevarühma töö tõhustamisele.
Meie pingutused lõi segamini rajoonis ja muidugi ka meie koolis puhkenud kollatõve ja düsenteeria puhang. Kolmveerand õpilaskontingendist pidi minema ravile haiglasse. Meie lapsi oli Rapla, Purku, Juuru ja isegi Vigala haiglas. Need, kellest haigus jagu ei saanud, käisid vaatamata kahekümnekraadisele pakasele vapralt koolis edasi. Õppetööd ei toimunud ja selletõttu said lapsed vabalt tegeleda huvitegevustega. Kuna ka õpetajaid oli puudu, olid koolis olevad lapsed koondatud paari klassi või elukohajärgsete rühmade kaupa. Tehti muidugi ka rumalusi.
Sel ajal kaheksandas klassis õppinud Helle Kriisemann (Rannamets) meenutab: „Düsenteeriapuhangu ajal ühe külma ilmaga olime kõik koolitulnud ühes klassis. Seitsmenda klassi tüdruk Helgi Luik kirjutas kirja “Olen loll ja otsin meest“ ja kinnitas selle salaja nööpnõelaga Marju Viloka selja peale. Meie hirnume kõik nii et seda nägu. Direktor tuli ja küsis, miks me naerame. Me ei saanud ju öelda, et Marju selja peal on selline silt. Kuna vastust ei tulnud, käsutas ta meid kantseleisse. Ukse taga ajab ikka veel nii naerma, et sisse ei saa minna. Polnud pääsu. Helgi pidi üles tunnistama. Direktor ütles: „Vaata, et Sul endal ei tule elus sellist silti kanda.“ Ja sellega see lugu lõppeski.“
Paarinädalase haiguspausi järel olime taas kõik koolis ja elu jätkus täie hooga. Lapsed olid saanud koolist eemal olles uut tahtmist õppida. Nii saimegi õppimise asjad jälle suhteliselt korda ja jätkus aega rahvaste sõpruse ja uue aasta pidude ettevalmistamiseks.
1964. aasta kevadel püstitati pioneerimaleva laagri telgid taas Rätsepa talu lähedale metsalagendikule. Seekord osales laagris juba terve pioneerimalev. Laagrielu organiseerisid vanempioneerijuht Ellen Kõrtsini koos noorte õpetajate Hele Heidemanni ja Milvi Keelega. Selles laagris valiti malevanõukogu esimeheks Helgi Luik, kes protesteeris selle otsuse vastu kuni pisarateni. Ta tahtis jätkata edukalt tegutseva Põlduri rühma nõukogu esimehena.
Tänan kirjutise eest! Viis lapsepölve mälestustemaale.