Maarja Kangro värske novellikogumik „Õismäe ajamasin” on kui taaskohtumine hea sõbraga. Kõik kangrolikud kirjanduslikud võtted on kohal ja soojalt vastu võtmas. Leebe küünilisus, häbematu intelligents, kiim ja tsiteeritud klassikud, aga seekord on värske lisandusena ka veri ja laibad.
Kangro tekstides on olemas alati kitsam fookus, mingisugune teema, aga selle ümber rullub lahti terve maailm täis äratuntavat, mis ümbritseb meid päriselt siin ja praegu. Harjumuspäraselt on autor osavalt sidunud omaelulise maailma väljamõeldisega. Selgelt joonistuvad välja autori enese teadmised ja teadlikkus, kokkupuutepunktid kultuurmaastikul, aga reaalsuse piir kaob lugudes fantaasiamaailma sama selgelt. Novellid on tänapäevased, mõtted üldinimlikud ja kuigi sarkastilised, siiski lõpuks elujaatavad.
Novellikogumiku esimene kirjutis „Turist” räägib loo keskealisest naisest, kes oli teatavas kriisis või nagu Kangro ise seda kirjeldas: „Ta ei saanud eriti hästi magada ja kartis üha enam, et elu läheb prügišahtis alla” (lk 7). Kohe alguses on lugu selgelt maarjakangrolik. Kõik temale omased elemendid tulevad esimeste ridadega välja. Ümbruse ja inimeste detailne, aga mitte liiga täpne analüüs, intelligentsi ekslus mitmekesise maailma avamerel, küünilisus vaheldumas ootamatu siiruse ja inimsuse madalamad ja kõrgemad omadused mänglemas.
