Pettuste maailm on kirju

On traditsiooniks saanud, et iga aasta alguses seab Raplamaa Sõnumid sammud kohaliku politseijaoskonna poole, et möödunud aasta kokku võtta. Tundub, justkui igal aastal peatume petukõnedel ja muudel kelmustel. Vaatamata sellele, kui põhjalikult ja kui laialdaselt pettustest räägitakse, on jätkuvalt hulk inimesi, kes iga aasta nende õnge lähevad. Täpselt samuti oli möödunud aastal.

Inimesed ise tunnistavad, et aimavad võõrastele inimestele ülekandeid tehes või oma PIN-koode jagades halba. Ometigi saavad kahtlased tehingud tehtud ja hulk raha läheb lootusetult kaduma. Kuuldes lugusid, kus teele pannakse pooled elusäästud, tahaks karjatada ja küsida, kuidas inimesed ikka ja jälle kelmide ohvriks satuvad.

Sain hiljuti ka ise esimese petukõne. Vene keeles kiiresti rääkiva meesterahva jutust jäi kõrva sõna inspektor. Minu palve peale eesti keeles suhelda sai kõne kiire lõpu. Kuna vene keelega pole lood kõige paremad, jäigi mul teadmata, millise kahetsusväärse olukorra see „inspektor” oli avastanud, mis kahtlemata lahenemiseks minu rahalist panust oleks vajanud.

Sellega seoses meenus Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhi Urmet Tambre esinemine möödunud aasta Raplamaa ettevõtluspäeval. Värvikalt kirjeldas ta erinevaid viise, kuidas kelmid inimestelt raha kätte saavad. Kelmid on väga osavad ja veenvad, nad peavad seda olema.

Pettustele mõeldes kipub mõte rändama just nimelt sellistele „inspektoritele”, kes oma kõnedes ilmselget jama ajavad. Tõenäoliselt õnnestub neil senini teatud inimesi piisavalt suurde paanikasse ajada, et rahakotid valla lastakse. Miks muidu neid kõnesid jätkuvalt tehakse.

Murettekitavam on muidugi see, et tegelikult on kelmide maailm kordades värvikam ja keerulisem. Kõlab üsna uskumatult, et kelm võib su paroolide teada saamisel isegi pool aastat su kirjavahetust jälgida, et sealt sobiv võimalus tõetruu arve esitamiseks leida. Sinu kohta piisavalt infot kogudes poetab ta su postkasti lõpuks arve, mis on originaaliga peaaegu identne. Logod ja isegi nimi sellel on nii, nagu peab. Kuna pangad enam nime ja kontonumbri kattuvust ei kontrolli, seisnebki ainuke väike muudatus kontonumbris. Sedasorti pettuse ohvriks langeda on ilmselt juba mõnevõrra kergem.

Parim ravi kelmi vastu on mõistagi tähelepanelikkus. See, kes suudab iga e-maili aadressi, kontonumbri ja veebilehe täht tähe haaval üle kontrollida, säästab end ilmselt ka pettustest. Aga olgem ausad, meie elu on kiire ja kas me suudame igal võimalikul hetkel nii tähelepanelikud olla? Ilmselt mitte.

Sedasi vaadates tundub, et oleme kõik märksa suuremas ohus petturite ohvriks langeda, kui ehk ise arvame. Isegi neid ilmselgeid petukõnesid saades anname enda kohta pisut infot ära. Teisel pool telefonitoru olev inimene paneb kuuldu hoolikalt andmebaasi kirja, et kogutud andmeid mõnel järgmisel hetkel osavalt ära kasutada. Meenub, et ka ettevõtluspäeval kõlas saalist näide lühikese aja jooksul tulnud petukõnedest. Kui esimene helistaja tervitas umbisikuliselt, siis järgmine teadis juba nimeliselt tervitada, et usaldust tekitada.

Tambre kindel soovitus oli petukõnede puhul need kiirelt lõpetada. Isegi naljaviluks peetud vestluse käigus jagatud info võib ühel hetkel valusasti kätte maksta. Lisaks hoiatas ta oma ettekandes, et aeg, mil need „inspektorid” lõpuks eesti keele selgeks õpivad, ei ole kaugel. Seega kriitilist meelt!