Ester Šank
Miks venelased ei mõista hukka sõda Ukrainas ja kuidas aidata neil jõuda tõeni? Need küsimused ei ole sõjakoledustest rääkimise ning ukrainlaste abistamise kõrval sugugi tähtsusetud.
Vabandage, et kuulun sellesse põlvkonda, kes mäletab aegu, kui raadiost kõlasid Kolmanovski „Elu, armastan sind” ja „Kas ihkab sõda meie maa?”. Eesti Raadio lasi neid eetrisse üsna sageli, nii et paljud kuulajad teadsid ilmselt sõnu peast. Laulis Georg Ots, kelle häälega olid salvestused lisaks eesti keelele ka inglise, prantsuse, saksa, hispaania ja muidugi vene keeles.
Poeet Jevgeni Jevtušenko sõnadele loodud „Kas ihkab sõda meie maa?” kandis originaalis pealkirja „Хотят ли русские войны?” ja pärines aastast 1961. Külm sõda oli kestnud juba poolteist kümnendit ning selle aja sisse mahtus hulk relvakonflikte, täiemõõdulisi sõdu ja rahvarahutusi, sh Korea ja Indohiina sõda, Ungari ja Ida-Saksamaa ülestõus, samal 1961. aastal kerkis Berliini müür. Kõige selle valguses võib Jevtušenko sõjavastast luuletust nimetada nõukogude propagandaks. Ent sel on siiski ka üldinimlik sõnum, mis leidis kõlapinna sõjakoledusi näinud põlvkondades.
Спросите вы у матерей,
спросите у жены моей,
и вы тогда понять должны,
хотят ли русские войны.
Eks vasta kindlalt ema arm,
eks vasta meie naiste arm –
ja igaüks siis aru saab:
kas ihkab sõda ta…
kas ihkab sõda meie maa.
(Eestikeelne tõlge
Hardi Tiidus, 1968)
Hunt on susi ja sõda on erioperatsioon
Suuremas osas Euroopast on sirgunud mitu rahuaja põlvkonda, kelle jaoks oli sõda kuni 24. veebruarini midagi abstraktset ja 21. sajandil mõeldamatut. Vene rahvale tähendab see sõna aga siiamaani kannataja ja ühtlasi maailma päästja emotsioone. Musta aina valgeks rääkima harjunud Kremli isandad ei luba enda alustatud sõjast rääkides võtta seda sõna suu sissegi, vaid poevad „erioperatsiooni” viigilehe taha. Eufemismid on ikka aidanud tõsiasju varjata, ja Putini propagandamasin pole siin teinud valearvestust.
Jevtušenko värsside pealkirjas esitatud küsimusele (mis eesti keeles ei kõlanud mitte „Kas venelased ihkavad sõda?”) ei ole täna mõistagi muud vastust, kui et meie vihkame sõda. Venemaa puhul võib jõuda aga jahmatava tulemuseni: ühe uuringu järgi pooldab ligi kolmveerand sealseist elanikest erioperatsiooni Ukraina vastu! Kas asi on tõesti vaid selles, et „see pole sõda”, nagu neile väidetakse?
Olemata asjatundja venelaste loomuomase tõearmastuse asjus, võib siiski kindel olla ühes: fakte teadmata ei saa jõuda tõeni. Ja Putini režiim on teinud kõik selleks, et fakte peita, moonutada ja võltsida. Tõe rääkimine on karistatav äsja vastu võetud seaduse kohaselt: ametlikest teadaannetest erinev jutt Ukraina sõja kohta loetakse valeteabe levitamiseks ja karistatakse kas suure rahatrahvi või vangistusega – „raskendavate asjaolude korral” kuni 15 aastat.
Üks viimaseid sõltumatu ajakirjanduse appihüüdeid Venemaalt kõlas eelmisel nädalal: suletakse kõik infoallikad, jääb ainult propaganda. Lääne meediakanalitele, ka Facebookile ja Twitterile ligipääsu takistatakse. Kinni pandi Ehho Moskvõ ja Dožd. Nobeli rahupreemia laureaadi Dmitri Muratovi peatoimetamisel ilmuv Novaja Gazeta loobus Ukrainas toimuva kajastamisest, et kaitsta oma ajakirjanikke. Nagu öeldud, on oht neile tegelik.
Enda tekitatud infosulus võib Kreml ajada rahvale silma mistahes kaliibriga puru ja pannagi nad uskuma, et Ukrainas tuleb kaitsta rahvuskaaslasi ja selleks rünnata sealseid sõjalisi objekte. Vabal maailmal jääb vaid imestada, miks venelased ometi usuvad Putinit ega astu julma diktatuuri vastu. Ent ka Lääs võib olla teinud ühe valearvestuse.
Kuidas seletada, kui ei räägi?
Eestis on aastaid ponnistatud, et hõlmata siinsed venelased kohaliku inforuumiga. Ehk küll mitte just suure eduga, sest eks inimene ole oma harjumuste ori ja kanalit valides otsustab ta ikka koduse keele kasuks. Ent tal on vähemalt valikuvõimalus ja kahtluste korral saab infot teisest kanalist kontrollida. Venemaa elanikud jätab Kremli range tsensuur ilma nii tõest kui ka valikuvõimalustest.
Venelasi peaks infoga aitama. Piiriülesed ametlikud (kultuuri-, spordi-, majandus-) kontaktid on sõda mõistagi katkestanud. Kuid küsitavaks jäävad mitmesugused inimeste blokeerimised ja elimineerimised – kultuurikoostöö lõpetamine, Venemaa esindajate peletamine spordivõistlustelt ja muudelt sündmustelt. Venemaal kirjastatud raamatudki on tabu ja filmi „Kupee nr 6” nüüd ei näe!
Ent jäävad inimesed, kes pole sõjas süüdi ja kellest ei peaks endale vaenlasi looma. Pigem tuleks nendega kui tulevase normaalse ühiskonna loojatega Venemaal seostada kõik lootused. Paljudel neist on piiri taga sugulasi ja tuttavaid, sõpru ja kolleege, kes tahaksid aidata tõese teabega varustamisel. See väärib igati soodustamist, selmet teha takistusi inimestevahelisele suhtlemisele, milleks kultuurisündmused või spordivõistlused pakuvad ju häid võimalusi!
Suletus viib vaid informeerimatuseni, tõrjutus vaenulikkuseni.
