Kaks gruppi „sõjaasjatundjaid” on tänaseks juba kaotanud. Esiteks need, kes raiusid veel 23. veebruaril nagu rauda, et jätke paanika, Venemaa Ukrainasse ei tungi – see on paljas ameeriklaste luul. Rängalt eksisid ka need, kes kinnitasid vasturääkimist mitte kannatava tooniga, et kui venelane tõesti läheb Ukrainasse, siis on sõda mõne päeva küsimus – ukrainlastel puudub võitluskogemus ja armeed tänapäevases tähenduses pole neil samuti.
Ei saa olla kahtlustki, et mõlema grupi ennustajad olid oma järeldusi tehes Vene propaganda üledoosi mõju all. Samas tuleb siiski tunnistada, et sõja esimese kahekümne päeva tegelikku käiku ei osanud mitte keegi ette näha. Tuleb nõustuda nendega, kes ütlevad, et rinne ei ole esimeste päevade ootamatusest tingitud ründejoonelt kolme nädalaga oluliselt kaugemale arenenud sellepärast, et ukrainlaste sõjaline võimekus ja võitlejalik sisu on ületanud ka kõige optimistlikumad lootused ning agressori rollis oleva Vene väe käpardlikkust poleks suutnud ennustada isegi mitte baba Vanga.
Sellise armeega sõdasid ei võideta. Vähe sellest – niisugune sõjaline saamatus kuubis hävitab rünnakut alustanud riigi niigi madala maine lõplikult. Paraku ei tulnud aga ilmselt mitte keegi ka selle peale, et see hädapätakatest juhitud armee võtab ette nii mõttetu ja kohutava hävitustöö, mille käigus on pommitatud elamuid, koole, lasteaedu, haiglaid, tööstusettevõtteid… Ehk siis on tehtud kõik, et miljonid inimesed, kes on barbarite eest Euroopasse pagenud, ei saaks niipeagi oma kodumaale tagasi pöörduda.
Sellist arutut purustustööd saab juhtida ainult haiglane pime viha, mis on pööratud peaasjalikult kõige lääneliku vastu: sähke, võtke need äraarvamatud hulgad pagulasi – toovad teile sõja, majandusraskused ja rahvustevahelised konfliktid, millest te püüdsite kõrvale jääda, nii või teisiti koju kätte! Seda ei osanud meist ilmselt mitte keegi ette näha. Nüüd vajab Euroopa tarkust ja suurt südant, et näidata värdjariigi kamariljale meie väärtuste tõelist jõudu.
