Rohelised Sõnumid: Mati Sepp: Eesti metsa tulevik sõltub sellest, kui palju on ökoloogiliselt toimivat metsa

Mati Sepp ütleb, et Eesti metsatööstus kasutab sõda omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks.

Kaubanduskoda, tööandjate keskliit ja ametiühingud tegid möödunud nädala alguses pöördumise peaministri ja teiste poliitikute poole sooviga metsa majandamisega seotud piirangute leevendamiseks. Selle põhjenduseks tõid nad tänase majanduspoliitilise olukorra ja kehtestatud sanktsioonide mõju.
MTÜ Eesti Metsa Abiks (EMA) juhatuse liige ja metsandus- ja looduskaitse ekspert Mati Sepp tõdes, et nii EMA kui ka teised loodusorganisatsioonid on olukorrast väga šokeeritud. Tema sõnul kasutab metsatööstus Ukraina sõja valguses olukorda omakasupüüdlikult ära. Sepp leiab, et selleks on levitatud valeinformatsiooni.
Pöördumises öeldakse, et 30% Eestis vajaminevast toorainest tuleb Venemaalt ja Valgevenest. Lisatakse, et sanktsioonide tõttu pole nendest riikidest importimine enam võimalik ja laod on puidutoormest tühjenemas.
Need väited seati kiiresti kahtluse alla. „Laod on täidetud, sest arvati, et linnurahu tuleb. Metsatööstus oli valmistunud mitmekuuliseks linnurahuks,” toonitab Sepp. „Mul endal on piirivalvurist tuttav, kes ütles, et kaubavedu Venemaalt kestab siiamaani edasi. Nii et see info ka ei vasta tõele,” jätkab ta. Need on kõige murettekitavamad asjaolud, mis EMA-le pöördumise juures esimesena silma jäid.

Seadus on konkreetne
Metsatööstuse pöördumisega liitus kiiresti ka ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, kes tegi keskkonnaministeeriumile ettepaneku ajutiselt suurendada raiemahtusid. Samuti palus majandus- ja tehnoloogiaministeerium vaadata üle tegutsemispiirangud linnurahu perioodil, et leida tasakaalukaid võimalusi metsatöödega jätkamiseks.
Sepp toob omalt poolt välja, et Euroopa Liidu linnudirektiiv ütleb, et lindude tahtlik tapmine ja pesade hävitamine on keelatud. Sedasama ütleb 2009. aastast alates ka Eesti looduskaitseseadus. Vaieldud on selle üle, mis on tahtlik ja kas harvesteriga metsatööde käigus hukkuvad linnud on tahtlikult tapetud või mitte.
Rootsi kohus on jõudnud aga selgusele, et metsatööstuse tegevus liigitub tahtlikuks. „Me olime 2009. aastast eiranud seadust, aga nüüd, kui tuli täpsem sõnastus, mis asi on tahtlik ja mis sinna alla kuuluvad, sulges keskkonnaamet raied, kus looduskaitsjad teavitasid, et seal toimub raietegevus,” ütleb Sepp möödunud aasta kohta. „Praegu käib arutelu, kuidas seadusest mööda hiilida,” arvab ta ja ütleb, et selline olukord on tema jaoks uskumatu. Ta võrdleb seda sellega, kui politsei ütleks, et olenemata tee ääres seisvatest märkidest võib mõnel teelõigul hoopis 140 km/h sõita.

Linnurahu ajal raiumine
„Kes on kannatajad, kui me linnurahu ajal raiume?” küsib ta. Ta toob välja, et lisaks lindudele kannatavad ka metsaomanikud. „Eesti Erametsaliit peaks teoreetiliselt seisma ju maaomanike eest, aga linnurahu ajal raiumisel on väga tugevad negatiivsed majanduslikud kahjud just maaomanikele. Erametsaliit, kes peaks seisma maaomanike eest, ei seisa tegelikult maaomanike eest, vaid seisab suurte metsaettevõtete eest, kes tegelikult oma metsas võimalikult vähe raiuvad,” räägib Sepp.
Majanduslik kahju tuleb aga sellest, et kevad-suviste raietega kaasneb ulatuslik kahjurite levik metsa. ”Kuuse-kooreüraskile on raie lõhn niivõrd atraktiivne, et nad koonduvad sinna piirkonda. Nad reageerivad lõhnale. Suurfirmad oma kuusemetsas raiet ei tee, sest nad teavad seda väga hästi,” räägib Sepp. Surve alla jäävad väikemaaomanikud. Olukorra teeb eriti kurvaks ka asjaolu, et kui kümnest lähedal asuvast maaomanikust üks raiub, on paratamatult ka ülejäänud üheksa kuuse-kooreüraski poolt mõjutatud. Sepp usub, et metsatööstus teab seda hästi ja tekitab seeläbi doominoefekti, mis suurendab üraskikahjustusi.
Ja kuigi me oleme harjunud kuulma uudiseid sellest, kuidas metsa tuleb kuuse-kooreüraski kontrolli all hoidmiseks aina enam raiuda, on tegelikult võti Sepa sõnul hoopis mujal. „Lageraiet on vaja teha erandolukordades. Aga üldiselt saab kuuse-kooreüraskit ohjata ainult läbi looduse iseenda,” räägib Sepp. Ta võrdleb looduse kaitsesüsteemi meie valgete verelibledega. „Mida rohkem on viiruskehasid, seda rohkem tekib meil valgevereliblesid, mis hakkavad sellega tegelema,” ütleb ta.
„Aga mida teeb hetkel Eesti metsatööstus? Põhimõtteliselt raiub ta välja valged verelibled, mis ümberkantud tähenduses on kuivanud kuusepuud looduses. Seal talvituvad kasulikud putukad, kes toituvad kuuse-kooreüraskist. Kui sa võtad välja kõik kuivanud kuused piirkonnast, siis ei ole kasulikel putukatel võimalik seal elutseda. Ja see tähendab, et kuuse-kooreürask, kes talvitub maa sees, saab väga vabalt tegutseda. Saab ühe maaomaniku teise järel ära võtta. Maaomanikud on sundolukorras, nad peavad hakkama raiuma,” kirjeldab ta.
Seda infot Sepa sõnul väikeste maaomanikega väga laialdaselt ei jagata.

Metsa majandamine ei ole jätkusuutlik
„Seda, mis praegu Eesti metsatööstuses toimub, on väga raske nimetada jätkusuutlikuks metsa majandamiseks,” on Sepp resoluutne. Eesti liikide punase nimestiku järgi on kriitilises seisundis enam kui 200 liiki. „Kui looduses sureb 200 liiki välja, muudab see kogu meie ökosüsteemi toimimise ahelat. Sellega avatakse uks kliima soojenemise läbi uutele kahjurliikidele, kes tulevad lõunapoolt. Kui Eesti mets ei suuda neile vastu panna, võib juhtuda, et meil on näiteks 20 000 – 30 000 hektarit surnud metsa tulevikus,” ütleb Sepp.
Õõvastavat olukorda saab ennetada metsa jätkusuutliku majandamise abil. „Mida rohkem on meil vanemat, liigirikkamat metsa, seda tugevamini suudab ta vastu panna kahjuritele, mis tulevad lõunapoolt. Eesti metsa tulevik sõltub sellest, kui palju on meil ökoloogiliselt toimivat metsa,” ütleb Sepp. Mure on aga tema sõnul selles, et seda vana metsa on vähe, umbes 2%.
„Ülejäänud on kõik juba põhimõtteliselt tugevalt üle majandatud. Rangelt looduskaitse all olevatel aladel on valdavalt nooremad metsad, sest need on läinud majandusmetsast range kaitse alla. Seal me saame toimivast ökosüsteemist rääkida 50 või 100 aasta pärast. See, et meil on 14% range kaitse all, ei tähenda veel seda, et ta nüüd praegu oleks meie kaitsekilp,” räägib Sepp.
Kaitsealused metsad on varjupaigaks ohustatud liikidele. Aga kuna rohekoridorid alade vahel on läbi lõigatud, jäävad ohustatud liigid rangelt kaitstavatele aladele lõksu ja ei saa omavahel geneetiliselt seguneda. „Nad surevad seal lihtsalt lõpuks ära,” ütleb Sepp. „Probleem on nii mastaapne,” tõdeb ta.
„Meil otsustatakse Ukraina-Venemaa sõja valguses ära, mis on Eesti metsanduse tulevik ja mis on Eesti looduse tulevik. Kui me kohe raiemahtusid ei langeta, siis põhimõtteliselt tähendab see 10 aasta pärast seda, et metsatööstusel ei ole palgitooret,” arvab Sepp.
Ta on seisukohal, et metsatööstus hakkab varem või hiljem kokku kukkuma ja sellest on aru saadud. „Võetakse viimast,” ütleb Sepp.