Erinevates meediakanalites on viimasel ajal kirgi kütnud roolijoodikute teema.
Nimelt töötatakse ministeeriumis eelnõu kallal, mis karmistab korduvalt joobes vahele jäänud sõidukijuhtide karistusi. Justiitsministri nägemuse kohaselt peaks teist korda vahele jäänu kandma viiepäevast šokivangistust.
Karm teema, mille tõsidust näitab statistika ja tõestisündinud lood. 2015. aastal toimus joobes juhtide osalusel 154 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles hukkus 14 ja sai vigastada 214 inimest. Seega keskeltläbi üks inimene kuus hukkus roolijoodiku süül. Numbritele lisaks mõned kurvad sündmused. Ma usun, et paljud mäletavad, kui üks kahekümnendates noormees Võrtsjärve lähistel purjus peaga rooli istus ning iseenda ja kolm kaaslast surnuks sõitis. Sarnased kohutavad lood näitavad teema tõsidust.
Ma olen proovinud eelnõu kohta lugeda erinevaid arvamusi. Pean ütlema, et minu isiklik arvamus kattub pigem minister Reinsalu omaga. Nagu ta on öelnud, ei ole korduvalt joobes sõidukit juhtinud inimesed vaatamata varasematele karistustele (olgu selleks siis rahatrahv või tingimisi vanglakaristus) teinud enda jaoks piisavalt järeldusi. Rääkimata nendest, kes seda rohkem kui kahel korral teinud on. Järelikult on midagi valesti, pääsetakse liiga kergelt. Mulle miskipärast tundub, et niinimetatud karmi kohtumõistmist hakatakse tihtipeale rakendama alles siis, kui keegi on saanud viga või surma. Alles siis, kui keegi on reaalselt elu kaotanud, hakkame mõtlema, kuidas süüdi olevat inimest korralikult karistada. Ometi saaksime süüdlasi juba ennetavalt karistada. Räägime ju siinkohal ometi elu ja surma küsimusest.
Riigikohus on öelnud oma seisukohta väljendades, et kohtule peab jääma õigus hinnata olukorra asjaolusid. Jah, selle jaoks meil kohtunikud ongi. Kuid ausalt öeldes ei saa ma väga aru, millised võiksid olla korduva roolijoodiku puhul kergendavad asjaolud? Kui me vaatame korra asja nii, et ühtegi õnnetust pole juhtunud. Ma ei suuda leida ühtegi mõjuvat põhjust, miks üht kriminaalses joobes inimest karistada leebemalt kui teist. Võib-olla olen liiga kitsarinnaline. Ilmselgelt tuleks eraldi sätestada karistus neile, kes joobes olekus on toime pannud ka liiklusõnnetuse.
Kuigi olen erinevatest arvamustest aru saanud, et praegune eelnõu tekitab kohati seadustes vastuolu, tulekski kogu karistusseadustik üle vaadata ja vajadusel uuesti kirja panna. Seda selliselt, et kõik korduvad roolijoodikud saavad üheselt karistatud (karistamata ei tohi muidugi jääda ka ühekordsed roolijoodikud). Šokivangistus on minu meelest õigustatud, sest alkoholijoobes juhid seavad ohtu meid kõiki – mind, sind, meie lähedasi, sõpru. Eriti, kui on tegemist inimesega, kes esimesest korrast ei õpi. Ja mina juba oma lähedaste ohtuseadmise eest allahindlust ei teeks.
Ma toon siinkohal ühe näite, millest kirjutas eelmise aasta augustis Postimees. 33-aastane patoloogiline roolijoodik oli tol ajal jäänud joobes juhtimisega vahele üheksa korda. Mees oli saanud neli kuud reaalset vanglakaristust, ülejäänud tingimisi. Postimees kirjutas, et suvel, kui mees umbjoobes vahele jäi, sest sõitis sõidutee asemel hoopis kõnniteel, oli ta tõsiselt hämmeldunud, kui kuulis, et ta võib saada kolm aastat reaalset vangistust. Ma miskipärast tahan uskuda, et kui karistusi korralikult karmistada, hakkab nii mõnigi inimene mõtlema, enne kui rooli istub. Kindlasti mitte kõik inimesed, kuid isegi ühe kodaniku mõttemaailma muutus võib päästa inimelu.
Mariliis Vest
