Viimased kolmkümmend aastat on lähedased sõprade ja toetajate abiga otsinud keerulistel neljakümnendatel aastatel hukkunud kolonelleitnant Mart Kaerma (kuni 9. septembrini 1940 Martin Haber) säilmeid. Tema surmapäevaks on nimetatud 8. aprill 1948, kuid ametlikku kinnitust sellele ei ole ja surma asjaoludes puudub samuti lõplik selgus. Nagu selleski, kuhu lahkunu lõpuks maeti, kus on tema viimne puhkepaik.
Sõjajärgne aeg oli äärmiselt keeruline: segaduste, hirmude ja õudustega täidetud. Noil aastail ei usaldatud kedagi, kõik mõtted olid suunatud ainult sellele, kuidas Vene okupatsiooni põrgus vastu pidada ja ennast ning eelkõige oma lähedasi säästa. Selles mõttes on Haberite perelugu üks niisuguseid, mida ei tohiks unustada, mida tuleks hoida ja edasi rääkida.
