Madis Müller, Eesti Panga president
Kolmkümmend aastat tagasi 20. juunil said eestimaalased taas üle pika aja käes hoida oma vaba riigi rahatähti.
See oli pöördeline sündmus, mis eeldas eestvedajatelt julgust ja sihikindlust ning eestimaalastelt usaldust ja toetust ning valmisolekut vajadusel suurema sihi nimel ka ohvreid tuua. Selle sammuga saime toonases kaoses ühe kindla pidepunkti, millele toetudes saime üles ehitada oma majanduse ja võita riigina usalduse liitumiseks ja lõimumiseks Euroopa Liidu ja NATO-ga.
Päev ise oli samuti tore – ilus suvepäev. Eesti Panga kolleegid on meenutanud, et kui rahakotte laadima hakati, oli uskumatu tunne – see juhtubki päriselt. Oma raha oli väga oodatud ja Eesti inimestele oli see ühine pingutus. Enam kui 16 000 inimest tulid appi, et kõigi end registreerinud eestimaalaste kiirelt väärtust kaotanud rublad kroonideks vahetada. Seda kõike ilma tänaste sidevahenditeta. Kaupmehed vahetasid päeva pealt hinnasildid ja rahareformist alates hakkas kehtima kroon – ei mingit paralleelset raharinglust Soome markades või muus valuutas, mis oli toona üks peamisi muresid ja riske. Selline usaldus oma raha vastu oli kogu reformi õnnestumiseks väga oluline ja vajalik.
Mulle meeldib kujund, mida tavatseb rahareformist rääkides kasutada Eesti Panga toonane president Siim Kallas: „Rahareform oli nagu teivas tuisus.“ Ehk teisisõnu midagi kindlat toonases Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud kaoses, millest kinni hoides ja millele toetudes sai hakata edasi minema. Sai hakata üles ehitama oma riigi majandust ja raharinglust ning taasiseseisvunud riigina rahvusvahelist tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust.
Muidugi oli kõhklejaid, seda nii välismaal kui ka Eestis. Ja eriti välismaal, kus polnud õiget pretsedenti, et selline rahareform võiks õnnestuda, kus kogu ühiskond tõmbab piltlikult öeldes ühes suunas. Esialgu kõhkles isegi Rahvusvaheline Valuutafond, mille eksperdid hiljem olid reformi edukal elluviimisel Eestile hindamatuks abiks. Ju oli mõistetav nende hirm teadmatuse ees, mis kaasnes rublatsooni võimaliku rabinal lagunemisega. Oma riigi kindlustamiseks tuli aga Eestil see samm ära teha. Seda koos kõigi vajalike reformidega, mida uueks rahasüsteemiks valitud valuutakomitee süsteem eeldas. Sest rahareformi õnnestumine eeldab ju väga palju enamat kui kupüüride ümbervahetamine. Kiiret otseteed paremale elujärjele see ei anna, küll aga stabiilse nurgakivi, millele parem elujärg üles ehitada. Seda mõistsid toonased poliitikud ja aktsepteeris kogu ühiskond. Saime omale kõva konverteeritava raha.
Eriti nõudlik tingimus oli toonastes rasketes majandusoludes eelarve tasakaalu saamine, mis nõudis poliitikutelt maksude tõstmist, hindade vabaks laskmist ja muid ebapopulaarseid otsuseid. Selleks oli selgroogu ja see aitas majanduse rööbastele. Valuutakomitee süsteem pidas vastu, usaldus Eesti vastu kasvas, hakkasid tulema välisinvesteeringud ja koos sellega oskusteave. Pikka aega püsis ka kogu Eesti ühiskonnas selge arusaam, et tulud ja kulud peaksid olema laias plaanis tasakaalus. See põhimõte kehtib tänagi, ehkki nüüd juba suuremasse rahaliitu kuuludes on Eestil rohkem võimalusi majandust rasketes oludes ka välisvahenditega toetada.
Vaid viis aastat pärast rahareformi sai Eesti juba kutse Euroopa Liidu liitumiskõnelustele. See oli selge märk meie reformide ja pingutuste edust, millega Eesti inimestele ja ettevõtetele avanesid täiesti uued võimalused arenguks. Täna 30 aastat hiljem võiksime mõelda, mis olid toona need tegurid, mis aitasid Eesti riigil ja ühiskonnal nii kiiresti ja jõudsalt edeneda. Ka tänane päev on keeruliste väljakutsete ja suurte struktuursete muutuste aeg. Ka täna vajame ühiskonnana süsteemset mõtlemist, selgete sihtide seadmist ja üksmeelt ja vastastikust usaldust nende saavutamiseks. Õpime oma toonasest edust, meil on see kogemus olemas.
Ja palju tänu Eesti Panga poolt kõigile, kes sellesse edusse erineval moel oma panuse on andnud. Need 16 000 Eesti inimest, kes eri maakondades aitasid rublad kroonideks vahetada – nende inimeste abi oli väga suur, et rahareform hakkaks tööle ja lükkaks meie majanduse käima.
