Virge Kuningas-Turu
Valjot Raplamaal tutvustama ei pea. Kes viimastel aastatel suurematel maakondlikel avalikel üritustel käinud, on teda näinud ja mõned head sõnadki ehk vahetanud. Seda, et Valjo jaoks on ühes malevas kõige tähtsamad inimesed, tunnetab praeguseks ilmselt iga Rapla maleva liige. Nüüd on ta Rapla maleva pealiku ametit järgmisele tublile mehele edasi andmas. Aga et Valjo on ka ääretult huvitav inimene, oleks kahju tal lihtsalt niisama end avamata minna lasta.
Valjo, sa oled omandanud magistrikraadi psühholoogias. Samas oled sa töötanud erinevatel kaitsealastel ametikohtadel – kumb oli sinu elus enne, riigikaitse või psühholoogia? Kuidas nii läks?
No formaalselt astusin enne tegevteenistusse kui magistriõppesse, seega nagu riigikaitse enne. Samas, enne tegevteenistust osalesin malevkonnapealikuna aktiivselt Kaitseliidu Koolis erinevatel juhtimis- ja instruktorikursustel, algul osalejana, hiljem koolitajana. Need kursused nõuavad suurt kehakeele lugemise oskust, head tagasisidestamist ja inimestest arusaamist, seega sisuliselt nagu jälle psühholoogia enne.
Juhtisid kolm ja pool aastat Kaitseliidu Rapla malevat. Mis jäi veel tegemata, mis jäi kripeldama?
Kui kolm aastat tagasi Rapla maleva jõulupeol võtsin toonaselt Kaitseliidu ülemalt kindral Kiililt maleva lipu vastu, lubasin oma avakõnes, et kui ma siit ära lähen, ei toimu maleva osaluseta siin maakonnas midagi – et malev peab olema see mört, mis seob omavahel (laiapindse) riigikaitse, teised ametiasutused ja elanikud. Ma arvan, et üht-teist sai tehtud, et malev oleks rohkem nähtav, rohkem mõistetav teiste jaoks. Seda nii trükistes, nagu näiteks raamat „Rapla malev 30“, taaskäivitatud Raplamaa Sõnumite vaheleht „Põhjakotkas“ kui ka üldisemalt.
Tegelikult võimalusi ju selleks oli – kogu see kolm aastat möödus ju kriisi(de) tähe all. Me olime valmis riigipiiri sulgemisel toetust andma, olime valmis Rapla haiglas koroonahaigetega tegelema, toetasime hooldekodusid. Kui see nüüd imelikult ei kõla, oli mul hea meel nende kriiside üle: Kaitseliit sai näidata ühiskonnale oma kasutegurit ja arvan, et paljudki said paremini aru, mis asi on Kaitseliit ja milleks ta vajalik on.
Ees seisab roteerumine. Kui saaksid vabalt valida, kuhu roteeruksid?
Ma olen tegevteenistuses olles vahepeal ära käinud kaitseväes, kuid siis ikka ja jälle tulnud tagasi Kaitseliitu. Kuigi olen nüüd jälle ära minemas, jään hingelt ikka kaitseliitlaseks. Meenub Kaitseliidu ülema kindral Ühtegi lause, et kui kaitsevägi mehitab struktuurid inimestega, siis Kaitseliidus on inimesed, kellele tuleb leida sobiv struktuur. Mulle meeldib see nn rätsepatöö – et inimestele püütakse leida talle sobilikum ametikoht ja väljund, mitte ei joonistata inimestele jõuliselt mingi struktuur ümber.
Eks kuskil tuleb ka organisatsiooni vajadusi vaadata ja reaalsusesse jääda – Rapla malevasse vaevalt mereüksus tekib -, aga see inimeste vaba tahte kasutamine riigi huvides on huvitav. Nagu Kaitseliidu kohta öeldakse: „Iga päev on seiklus!“ Kaitseliidus on kindlasti teenistus huvitavam kui mujal.
Kas ja mille poolest Kaitseliidu maleva juhtimine kõigest muust, mida elus ette võtnud oled, kõige enam erineb? Kas teeksid seda uuesti?
Erinevalt näiteks pataljoniülemast peab malevapealik seisma rohkem näoga kohaliku kogukonna ja teiste ametiasutuste poole. Paindlikkus, inimestega suhtlemine – see on tore. Ja vabatahtlikke õpetada, neid, kelle motivatsioon on kõrge, ja kui näed, et su koolitus on läinud asja ette, see on hindamatu tunne! Ja kui algul ma ei osanud suhtuda inimestesse (et kui ametlikult ja mismoodi), saan nüüd küll öelda nagu Chalice oma laulus: „Minu inimesed, minu malev!“ Muidugi teeksin uuesti!
Mis on kõige naljakam olukord, mis on maleva juhtimisel ette tulnud ja mis tänase päevani naerma ajab?
Kes on sõjaväes käinud, see tsirkuses ei naera. Teisisõnu, situatsioonikoomikat tuleb üsna tihti ette, aga midagi konkreetset ja ka mittekaitseliitlaste jaoks ülinaljakat hetkel ei meenu.
Kuidas tsiviilisik riigikaitsesse kõige efektiivsemalt panustada saab? Milline oleks sinu sõnum rahvale?
Siinkohal toonitan taas, et laiapindne riigikaitse seisab kuuel võrdsel sambal: sõjaline kaitse, sisejulgeolek, tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, elutähtsate teenuste toimepidevus, rahvusvaheline tegevus ja psühholoogiline kaitse. Need on kõik võrdsed.
No näiteks ei saa olla, et sõjaline kaitse on ülikõva – allveelaevad ja hävituslennukid ja puha, kuid psühholoogiline kaitse on nõrk – relvade ja relvasüsteemide omanikud ei ole täis võitlustahet, et võidelda. Või näiteks ei saa sõdur sõdida, kui tagalas möllavad terroristid ja tsiviilelanikel puudub toit, arstiabi, või jällegi teistpidi – sõjavägi sõdib küll väga hästi, kuid kehva rahvusvahelise toetuseta läänemaailm meid ei toeta.
Seega saab neid sambaid lähemalt vaadates öelda, et iga kodanik oma igapäevase hea tööga panustabki riigikaitsesse. Ta astub julgelt pahalasele vastu, ta on valmis kriisideks, ta hoiab kontakte läänemaailmaga ja ta on valmis meelekindlalt Eesti asja ajama.
Milles seisneb sinu jaoks distsipliin?
Kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Mina usun teadlikku distsipliini, ehk siis inimeste võimesse ise seada endale eesmärgid, olla ennastjuhtiv inimene võrrelduna väliste motivaatorite, s.o piitsa ja präänikutega.
Teiseks, juhindun deviisi järgi: „Distsipliin võrdub vabadus!“ Mida distsiplineeritum sa oled, seda rohkem on sul vabadust, vaba aega. Kõik kohustused, tööd ja asjad tee esimesel võimalusel ära, siis saad olla muretu – ei mingeid lähenevaid tähtaegu, kuhjunud tööülesandeid, lahendamata probleeme.
Kust tuleb vaba aeg? Mida sa sellega peale hakkad?
Kunagi olla küsitud ühelt sportlaselt, mis ta vabal ajal teeb. Ta oli vastu küsinud, kas see on see aeg, kui ma magan. Eks meil kõigil on aega ühepalju – 24 tunnis on kokku 1440 minutit. Meeletult vähe ju!? Kui hakata laevaga üle ookeani sõitma ja iga päev võtad suuna vaevalt pool kraadi valesti, siis jõuad Islandi asemel Lõuna-Ameerikasse. Sama asi kehtib ka teistpidi – mida rohkem isegi imeväikseid õigeid otsuseid neis 24 tunnis tehakse, seda kaugemale need väiksed otsused sind pikas perspektiivis viivad. Võib ju niisama päeva õhtusse veeretada, molutada, aga võib ka mitte. Viimasel ajal olen avastanud varahommikute võlu – nii tore on varahommikul 5-6 paiku ärgata, vaikuses ja kevadhommikus fookust teritada, päev korralikult läbi mõelda.
Kui tihti su käest küsitakse „kuidas läheb“, ja kui sageli vastad sa enamat kui „hästi!“? Mida „hästi“ üldse sisuliselt tähendab – mis on mõõdikud, millega oma heaolu mõõdad?
Ega need eestlased tavaliselt ju nii küsi. Ja kui keegi küsibki, siis olen ausalt vastanud, et läheb siis kas halvasti, nii ja naa vms. Aga mõõtmine… hmm, mu käekellal on funktsioon „kehapatarei“, mis peaks näitama numbriliselt heaolu. Pole kindel, kuipalju neid numbreid uskuma peaksin. Aga kui küsida, mis on see heaolu või kus ma end hästi tunnen, siis kõik on peas kinni. Ja seda tunnet võiks kirjeldada valemina heaolu = toredad inimesed + ilus asukoht + enese väljapuhatuse tase + rõõm tehtud töödest-pingutustest.
Millised raamatud on sind muutnud? Mis oleks lugemissoovitus?
Hmm, mingid raamatud on lihtsalt raamatud, aga mõned ikka mõjuvad teistmoodi. Võin ju muidugi alustada raamatutest nagu Stephen Covey „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ või James Cleari „Aatomharjumused“ või Nassim Nicolas Talebi „Antihabras“, mis on andnud häid nippe kvaliteetse elu elamiseks. Oma juuri ja rahvust on aidanud lahti mõtestada Lennart Mere „Hõbevalge“ ja Valdur Mikita erinevad raamatud. Neid proovin vähemalt korra aastas uuesti üle lugeda. Aga on ka mingid juturaamatud, mida tahaks ikka ja jälle uuesti lugeda.
Kaitseväelase elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ aitab näidata sõjaväeelu absurdsemat poolt. Lisan nimekirja veel Nikolai Baturini „Karu süda“ ja igal kevadel-varasuvel valgete suveööde paiku kisub mind kui paadunud romantikut August Gailiti „Toomas Nipernaadit“ lugema.
Mida sa arvad innovatsioonipöördest?
See on liiga üldine küsimus, et selle kohta midagi arvata. Innovatsioon on hea asi, aga tuleb aru saada taustsüsteemist. „Antihapra“ raamatus otsustas autor lugeda raamatuid, mis on vanemad kui kolmkümmend aastat ehk on ajahambale vastu pidanud. Või kasvõi talumajad: kui ta on 150 aastat püsinud, püsib ta teist samapalju veel. Kaasaegsed majad – kes teab, kui kaua need ka püsivad. Sama lugu on innovatsiooniga, me ju ei tea, mis neist elab aja üle ja mida pureb ajahammas. Me salvestasime VHS-de, kassettide, DVD-de peale, kuid neist ükski enam ei tööta. Küll aga vana sajanditagune foto kuskil albumis kannatab ka 2122. aastal vaadata. Kokkuvõtlikult – mõõdukas innovatsioonipööre on hea.
Mis on tõde?
Noh, nüüd läheb väga filosoofiliseks, aga ega ju teagi, kas on olemas mingi universaalne tõde. Tõdesid on palju. Kui keegi on arvanud, et tema ainsana teab tõde ja on hakanud fanaatiliselt oma tõde teistele kuulutama, kuulamata teisi, pole sellega ka kaugele jõutud.
Mõtted liiguvad sõnaühendi „tõde ja õigus“ juurde. Ütleb vanasõnagi, et kel jõud, sel õigus. Aga kas õigus on sama mis õiglus? Vist mitte. Keeruline küsimus, millele vastata ei oskagi.
Mis saab edasi?
Lõpuks on kõik hästi. Ja kui kõik pole veel hästi, siis see pole lõpp. Elu mõte on elada elu. Edasi, muudkui edasi!
Lõpetuseks esita endale ise vastamiseks üks küsimus.
Kuidas sulle meeldis Raplamaal, Rapla malevas?
Väga meeldis. Raplamaal on võimas ajalugu ja ilus loodus – Raikküla kärajate asukoht, Varbola ja Loone linnus, rabavad Raplamaa rabad. See kõik tekitab sellise mõnusa olemise kehasse. Raplamaal on hästi kokku hoidvad inimesed, oma kodukoha patrioodid.
Mul oli suur au teiega olla siin kaasteeline. Aitäh teile selle eest!
