Piret Hartman, kultuuriminister, SDE
Uhkusega saab öelda, et Eesti on raamatukogude maa. Meil on tublisti üle 800 raamatukogu, sealhulgas 513 rahvaraamatukogu, mis on väikeriigi kohta muljetavaldav arv. Ajal, kui paljudes väiksemates kohtades on kool, postkontor ja apteek kinni pandud ning ka pood hingusele läinud, on raamatukogudest saanud piirkonna keskused, külaelu tugipunktid. Nii mõnigi omavalitsus on hoidnud kõigele vaatamata kohaliku kogukonna jaoks vähemalt raamatukogu lahti.
Juba ammu on raamatukogud midagi märksa enamat kui kohad, kus raamatuid laenata ning ajalehti ja ajakirju lugeda. Nad on laiemas plaanis sidusa ühiskonna ja elukestva avastamise keskused – aken informatsiooni, teadmiste ja kultuuri juurde. Enam kui kaks kümnendit on neis tagatud ligipääs arvutitele ja tasuta internetile. Uusi rolle ja ülesandeid on aina juurde tulnud. On kohtumised kirjanikega, väikesed kontserdid ja erinevad õpitoad. On rahvaraamatukogusid, kus saab postmarke osta, pakke ja kirju saata, kaugtööd teha, aga ka laua- ja õuemänge või muusikariistu laenata.
Raamatukogutöötajad aitavad inimestel e-riigiga suhelda, digitaalses maailmas hakkama saada, tõendeid ja muid pabereid välja printida, vajadusel ka isiklikke mobiile seadistada. Ilma selleta oleksid tuhanded püsti hädas ning tunneksid, et Eesti riik muudkui kaugeneb neist. E-riigi areng ei tohi tähendada seda, et ametiasutustel on õigus nõuda meilt kõigilt digipädevust. Ainuüksi viletsam silmanägemine või kangeks jäänud sõrmed võivad siin takistuseks saada. Nii on raamatukogud väga paljude jaoks lähim tee riigini, koht, kust abi saada.
Ja kuidagi ei saa alahinnata raamatukogude sotsiaalset rolli, sealhulgas üksinduse leevendamisel ja netisõltuvuse peletamisel. Just maal elavate vanemate inimeste jaoks on raamatukogu sageli ainus võimalus teisi näha ning juttu puhuda ja seda pealegi hubases, raamatutest ümbritsetud keskkonnas. Raamatukogudel on suur potentsiaal saada paikadeks, kus inimesed saavad ühises ruumis omavahel kohtuda, mõtteid vahetada ja ka üksteiselt õppida ning maailmapilti avardada.
Meil on arvukalt lapsi ja noori, aga ka keskealisi, kes on „uppunud“ sotsiaalmeediasse ning sealsetesse kõlakodadesse. Raamatukogu pakub vaba ühise pinna kõlakodade piiride ületamiseks ja targa toe neist kaugemale nägemiseks. Paljud neist ihkavad sisimas silmast silma suhtlemist, ühiseid ettevõtmisi ja arutelusid.
Kuhugi ei ole kadunud raamatukogu traditsioonilised rollid. Nii teevad nad tänuväärset tööd laste lugemisharjumuste ja -eelistuste kujundamisel. Koroonaajal, kui ühiskond oli paljuski lukus, näitasid raamatukogud oma elujõulisust.
Südantsoojendav oli lugeda Maalehest Toila vallaraamatukogu direktorist Lea Rannast, kes muutis raamatukogu ja ka oma kodu stuudioks ning hakkas Facebookis väikestele raamatusõpradele toredaid lasteraamatuid ette lugema. Seda ettevõtmist saatis suur edu. Ettelugemisi korraldati üle kogu Eesti. Ja muidugi pakkusid raamatukogud leidlikke lahendusi raamatute kontaktivabaks laenutamiseks. Meie raamatukogudes töötavad pühendunud ja nutikad inimesed.
Ometi on üleval murepilved. Karm tõsiasi on, et kohalikud omavalitsused küll suudavad raamatukogusid üleval pidada, kuid hoogsaks arenguks vahendeid napib. Vananenud on nii raamatukogude sisustus kui ka tehnoloogilised vahendid, mis kohati pärinevad Tiigrihüppe päevilt, ning töötajad saavad väikest palka. Hädasti on vaja arenguhüpet, et pakkuda paremaid ja ka uusi teenuseid, sealhulgas neid, mis toetavad kohalikke ettevõtjaid. Olgu siin näiteks kaugtöö kontorite laiendamine.
Seepärast on mul väga hea meel, et muidu õige napis uue valitsuse koalitsioonileppes on eraldi välja toodud raamatukogusid väärtustav punkt, mis ütleb, et toetada tuleb raamatukogude arendamist tugevateks kogukonna teenuskeskusteks.
Kultuuriministrina on minu kindel soov käivitada rahvaraamatukogude reform, mis kõigiti toetab raamatukogude säilimist maapiirkondades ja külades ning tugevdab raamatukogude terviklikku võrgustikku. Praegu piirdub riigi tugi vaid teavikute soetamise ja maakonnaraamatukogu töötajate palkade tasumisega, aga uuest aastast lisandub täiendav tugi innovatsioonifondi kaudu.
Kultuuriministeerium käivitab üle-eestilise fondi, mis toetab linnu ja valdasid 500 000 euroga aastas raamatukogude moderniseerimisel. Planeeritava lisaraha toel saab anda hoogu näiteks raamatukogude renoveerimisele ja erimööbli muretsemisele, iseteenindussüsteemide, 3D printerite ja raamatukappide muretsemisele ning ligipääsetavuse suurendamisele. Aga need ei pea olema ainukesed uuendused – igas raamatukogus teatakse kõige paremini, mida kohalik kogukond vajab, seega jääb fond võimalikult avatuks.
Meil tuleb ühiselt pingutada, et raamatukogud püsiksid, et Eesti jääks ka 21. sajandi uutel kümnenditel raamatukogude maaks. Leidke ikka tee raamatukogusse ja head raamatukoguaasta jätku!
