Sõda Ukrainas on taas teravdanud üht arutelu, mis on eri ilmingutes ja suunitlustes meie ümber juba ammu keerelnud. See on küsimus, mis puudutab tehnoloogia ühiskondlikke hüvesid ja ka vastupidist – millist kahju võib tehnoloogia inimesele tekitada.
Moraalikategooriate kohaldamine internetile või virtuaalreaalsuse loojatele ei ole väga mõttekas tegevus, sest tehnoloogia iseenesest ei ole hea ega halb, lihtsalt selle kasutamine võib tuua kaasa nii paremaid kui ka mitte nii häid tagajärgi. Tehnoloogia kasutamise mõju määravad inimese otsused ja valikud, seepärast tuleb mõelda eelkõige selle peale, kuidas inimesed võivad uusimaid leiutisi ja ideid kasutada. Näiteks tasub muretseda selle üle, kas tehisintellekt toob kõik valeuudised päevavalgele või hoopis loob ja paljundab neid oskuslikult.
Rohkete andmete võimalused ja riskid
Üheks ideeks, mis kirjeldab järgmist hüpet tehnoloogilise protsessi arengus, on Web3 ehk interneti järgmine tasand. Mitte kaua aega tagasi, pärast interneti teket ja üleilmset laienemist saabus järgmine ja praegu käesolev sotsiaalmeedia ajastu, millele oli ja on iseloomulik avalikkuse suurenev kaasatus teabe loomisse ja levitamisse. Nüüd ennustatakse järgmiseks sammuks üha süvenevat detsentraliseerimist, mis võimaldaks plokiahela kasutamise kaudu vähendada BigTechi ja riiklikku kontrolli.
Seoses virtuaalreaalsuse (metaversumi ja sellesarnaste „maailmade“) loomisega võime sattuda olukorda, mil inimene veedab suure osa elust alternatiivses keskkonnas enda valitud identiteedi, elukutse ja igapäevatoimingutega. Seepärast on ülioluline, millistele õiguslikele, moraalsetele ja eetilistele rööbastele uus metamaailm asetatakse, kuidas määratletakse inimese privaatsuse ja intellektuaalomandi piirid ning andmete säilitamise ja kaitse küsimused.
Detsentraliseerimise mündil on ka teine külg. Mida enam suureneb tehnoloogia võime hankida ja analüüsida miljonite inimeste andmeid – nende igapäevaelu kulgemist, valikuid, isegi emotsioone –, seda rohkem süveneb kiusatus kasutada neid andmeid inimeste mõjutamiseks ja „juhtimiseks“, alates valimiseelsetest kampaaniatest demokraatlikes riikides kuni vabaduste piiramiseni autoritaarsetes režiimides.
Näiteks Hiinas Xinjiangi piirkonnas teisendatakse suur osa tegelikust elust andmeteks – valvekaamerad salvestavad inimeste igapäevaelu ning tehisintellekt analüüsib neid andmeid ja teeb järeldusi. See tähendab, et võimulolijad võivad püüda tulevasi sündmusi ette näha ja avalikku arvamust konstrueerida, kohandades seda reaalajas andmetega. Ka siin on tegu sellega, kuidas inimesed tehnoloogia võimalusi kasutavad. Üks ehitab nn targa linna, mille andmed võimaldavad linna arengut ja igapäevaelu paremini planeerida, teine aga kasutab andmeid ja tehnoloogiat selleks, et ise troonil püsida.
Kui mõelda maailma arengu tulevikumudelitele, peaksime tundma vähem muret selle üle, et tehnoloogia osaleb üha suuremas osas meie elust, ning pigem pidama meeles laialdasi võimalusi, mida seesugune maailm meile pakub. Videomängusõltuvusse sukeldumise kõrval on olemas ja arenemas uut tüüpi võimalused hariduse omandamiseks kaugõppe teel ja oma teadmiste pakkumiseks teistele. Tehnoloogia annab võimaluse õppida meie planeeti ja ajalugu tundma sellise kohalolekuefektiga, mida me varem ei osanud ettegi kujutada.
Kindlasti ei tasu unustada uut tüüpi meditsiini, teadust või kosmoseuuringuid. Tehnoloogia võib päästa miljoneid elusid, jälgides näiteks kliimamuutusi või võideldes teabesõjaga ja pakkudes päriselt tuge hätta sattunud inimestele. Nii annetati videomängu Fortnite kaudu aprillis Ukraina toetuseks 144 miljonit USA dollarit.
Energiatarbimise ja andmete salvestamise probleemid
Muidugi toob tehnoloogia võidukäik kaasa ka kõrvalmõjusid. Neist silmapaistvaim on meediamaailm, kus inimese loodud uudissisu kõrval areneb suur ja üha ohtlikum valeuudiste voog. Teine tähtis küsimus on see, kui palju tarbib seesugune tehnoloogia energiat ja kuidas see mõjutab meie kliimat. Eri allikate hinnangul tekitab iga tarbitud gigabait 0,2 kuni 3 kilogrammi kahjulikku CO2-heidet. Seega, kui tahame olla tõeliselt rohelisemad, peaks igaüks mõtlema mitte ainult transpordi ja energiakulu, vaid ka individuaalsete meedia- ja tehnoloogiatarbimise harjumuste peale.
Eri tüüpi digitegevused tekitavad kogu maailmas kokku umbes 5% kahjulikest heitkogustest. Mida rohkem toodetakse tehnoloogiaseadmeid ja mida enam kasvab transpordi ja elektri tarbimine, seda rohkem suureneb ka nende digitegevuste maht. Suure koormuse tekitab energia tarbimises krüptovaluutade digitaalne kaevandamine – see on ressursimahukas tegevus, millega seotud serverid tarbivad elektrit umbes sama palju kui kogu Soome terve aasta vältel.
Sama teemaga on seotud veel üks trend, nimelt andmemahtude kasv. Me loome iga päev umbes 500 miljonit säutsu, umbes 300 miljardit e-kirja, 4 miljonit gigabaiti postitusi Facebookis ja umbes 720 000 tundi uut sisu YouTube’is. Maailmas salvestatud ja tarbitud andmete kogumaht läheneb 100 zettabaidile, mis vastab 100 triljonile gigabaidile. Eelmisel aastal oli see kogus 64 zettabaiti ja kümme aastat tagasi 6,5 zettabaiti. Niisugune kasv tähendab, et nende andmete salvestamiseks ehitatakse igal aastal sadu uusi andmekeskusi (paljud neist kõrbetes), mis nõuavad praegu ja tulevikus tohutut energiatarbimist.
Tuleb leppida kokku „punased jooned“
Selge on see, et kõigist kõrvalmõjudest hoolimata on tehnoloogia inimkonna progressi põhivektor ja nõnda see ka sel sajandil jääb. Seetõttu on oluline jälgida tehnoloogia eeliste ja negatiivsete kõrvalmõjude vastastikust koostoimet – et tehnoloogia kasutamisest saadav kasu kompenseeriks negatiivsed kõrvalmõjud kuhjaga. Peame lahendama energiatarbimise ja andmete salvestamise probleeme, aga lisaks peame õppima ka seda, kuidas täiustada senist ja luua uut õiguskeskkonda andmete, autonoomsete seadmete ja esemevõrgu maailmas. Isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) suurendas avalikkuse teadlikkust privaatsusest ja eetikast digimajanduses. Selleski valdkonnas tuleb edasi liikuda.
Oluline on ka see, et seadusandjad suudaksid tehnoloogia arengule asjakohaselt reageerida – seda nii reguleerimise kui ka võimaluste rakendamise eesmärgil. Sotsiaalsete lõhede vähendamiseks saab kasutada tehnoloogiaid, mis on keskendunud hariduse ja meditsiini kättesaadavuse parandamisele. Targa linna lahendused võivad aidata liiklust tõhusamalt korraldada, isegi terrorismiohtu ennetada – tehisintellekt suudab sellised olukorrad konkreetsete märkide põhjal tuvastada ja ohu eest hoiatada. Nutikas põllumajandus aitab lahendada toidupuuduse ja keskkonnareostuse probleeme. MedTech otsib lahendusi haiguste ja pandeemiate leviku vähendamiseks.
Arvestades elanike harjumuste kohta kogutavate andmete hulka, võib tehnoloogiast saada tööriist, mis võitleb autoritaarsete režiimide demokraatia piiramise jõupingutuste vastu. Samas tuleb teadvustada, et ka need režiimid saavad tehnoloogiat kasutada, mille puhul võib see anda täpselt vastupidiseid tulemusi – kuni selleni välja, et tehisintellekti võidakse kasutada sõjalistel operatsioonidel. Oluline on, et arenenud riigid lepiksid kokku „punastes joontes“, mis piiraksid tehisintellekti militariseerimist samamoodi nagu tuumarelva tõkestamise kokkulepe.
Teisalt on vaja vähendada ühiskonna polariseerumist eraelu puutumatuse kontekstis. Selleks tuleb jätkata inimeste harimist tehnoloogia ja selle rakendamise teemadel, mis kokkuvõttes aitab ühiskonnal paremini omaks võtta ja mõista digitaliseerunud ja veelgi enam digitaliseeruvat maailma koos kõigi selle võimaluste ja kõrvalmõjudega.
