Mida isaks või emaks olemine päriselt tähendab? Kas seda saab mõõta?

Mulle meeldivad emadepäev ja isadepäev. Meeldib see mõte, et vähemalt korra aastas võtame hetke, et tänada ja meeles pidada neid, kes aitasid meil sirguda inimesteks, kes oleme. Loodetavasti tuleb seda muidugi tihedamini ette kui vaid kord aastas.
Tuleb tõdeda, et samamoodi naudin ma ka neid kaarte, mida emadepäeval minu jaoks valmis joonistatakse. Eriti rõõmustab, et need päevad on suuresti suutnud vältida pealiskaudseteks kingitusepühadeks muutumist. Kallistus ja kaart ongi täiesti piisav. Koogitükk või lilleõis on vaid boonuseks. Vähemalt minu jaoks on selle päeva põhirõhk koos veedetud ajal.
Aga igal aastal kaasneb selle päevaga ka aasta isade ja emade väljakuulutamine. See on armas märkamine ja ma ei kahtle, et selle tiitli pälvinud inimesed on seda väärt. Kuid iga kord aasta lapsevanema tiitli välja kuulutamisel jääb kuidagi kõrva kriipima see, millest tunnustuse üleandmisel räägitakse. See lihtsalt ei tundu kuigi palju päriselt lapsevanemaks olemisega seotud olevat. Enamasti loetakse ette, kui palju lapsi on perre sündinud, kui ühiskondlikult aktiivne on tiitli saaja ning lõpetuseks kiidetakse tragisid lapsi.
Ja mitte, et me ei vajaks ühiskondlikult aktiivseid inimesi. Nende töö on tänuväärt ja eeskujuks kõigile. Samamoodi on rõõm tõdeda, et meie seas sirguvad noored on tublid. Aga ma ei suuda hästi tõmmata võrdusmärki ühiskondliku aktiivsuse ja hea lapsevanema vahele. Täpselt samuti ei pruugi lapse saavutused olla tema vanemate töö tulemus.
Mõnikord saavutab laps edu hoopis vanemate kiuste. Ja mõnikord ei saagi last traditsiooniliste mõõdikute järgi silmapaistvaks pidada. Vastupidist loogikat kasutades tuleks siis öelda, et ka see on lapsevanema töö tulemus. Päriselt võib just selline laps oma vanema võimeid palju rohkem proovile panna kui loomult helge peaga laps.
Mulle tundub, et lapsevanemaks olemise tuum seisneb võimes luua usalduslik suhe ja pakkuda pisut turvatunnet selles teinekord heitlikus maailmas. Lapsevanemaks olemine koosneb palju rohkem võimest olla kohal, päriselt kuulata ja vajadusel julgustada. Ma arvan, et neid südamest südamesse vestlusi pärast hambapesu ja vahetult enne magamajäämist ei saagi kuidagi mõõta. Need ei pruugi väljenduda matemaatika tunnis saadud viitena või spordivõistluse esikohana. Oma hinnangu sellele võiks ehk anda lapsed ise tagantjärele, täiskasvanutena. Ja sellisel juhul tunnustaksime me ilmselt tihtipeale vanemaid, kelle pesa on poegadest tühjaks lennanud või kes ise meid juba pilvepiirilt valvavad. Saan aru, et tahame sel päeval näha noori ja elurõõmsaid perekondi. Siis mõõdamegi seda, mida saame.
Tunnet lapse ja vanema vahel on keeruline kuhugi ankeeti üles tähendada. Veel keerulisem oleks lapsevanemaid selle tunde põhjal võrrelda, et nende seast siis see kõige kõigem üles leida. Nii et räägimegi elu olmelisest poolest ja kiidame tublisid lapsi. Aga hoiame siis meeles, et lapsevanemaks olemise tähendus on palju sügavam.