Jürgen Kusmin, pärandkultuuri andmebaasi haldur
Eesti Vabaõhumuuseumi Maa-arhitektuuri keskus on kuulutanud käesoleva aasta lubja-aastaks. Lupja on põletatud meie rahvuskivist paekivist ja see on olnud sideainena kivimüürides kasutuses kuni tsemendi laiema levikuni, paekivimüürides tänu kivi niiskust juhtivatele omadustele tsemendiga segus tänini.
Ka viimistlusmaterjalina müüride sise- ja välispindade katmisel on lubjal tähtis roll tänapäevani. Järgnev ülevaade lubjatootmise tehnoloogiast ja ajaloost tugineb Eesti Vabaõhumuuseumi artiklikogumikus „Suitsutare 2“ (2000) ilmunud Mihkel Leetmaa artiklil „Lubja- ja tõrvaahjud“.
Lupja sideainena võib leida pea kõigi sajanditevanuste hoonete müüridest. Lähemas ajaloos on lubja põletamine olnud oluline tegevusala ja lisasissetulek mõisatele, seda eriti 19. sajandil. Tol perioodil kiiresti arenenud mõisatele oli selle ehitusmaterjali tootmine oluline ka oma hoonestuse väljaehitamisel. Taludes oli lubjavajadus omatarbeks domineerivate puitehitiste tõttu marginaalne, samuti ei olnud enne 20. sajandi algust võimalusi müügiks toodetava lubjaga konkureerida mõisatega – puudus nii tooraine kui küttematerjal. Tänasel Raplamaal on ajalooliselt olnud olulisim lubjatootmispiirkond Raikküla ümbrus. Maakonnas on teada ahjusid, mis on rajatud lubja tootmiseks just konkreetse kiriku või mõisahoone ehituseks.
Lubjatootmise tooraineks on pae- ehk lubjakivi, mis on settekivimina tekkinud ca 450 miljonit aastat tagasi. Protsessi keemiline pool on, et paekivi kuumutamisel üle tuhande kraadi eraldub kivist süsinikoksiid. Kui saadud kustutamata lupja segada veega, tekib reaktsiooni tulemusel kustutatud lubi. Ehitistes kasutatuna hakkab see aegamisi ühinema õhus leiduva süsihappegaasiga ja kivinema tagasi lubjakiviks.
Lubja tootmise eelduseks on paekivi olemasolu, seega peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti, kus paas aluskivimina maapinnale lähemal on. Lõuna-Eesti üksikutele lubjaahjudele on tooraineks olnud sinnamaale jääajal kantud üksikud paekivikogumikud, tuntum sealne lubjatootmispiirkond on Kursi kihelkond. Pae kihiline omadus võimaldab seda tooraineks murda ka inimjõul kiilude ja kangide abil. Kui ehituskiviks sobiva paekivi peamine tunnus on tema ilmastikukindlus, mida lisab magneesiumisisaldus (dolokivi), siis lubja tootmiseks sobiva paekivi peamine tunnus on tema kaltsiumisisaldus, parim on rohkelt tollaste mereloomade kodasid sisaldav nn rõngaspaas. Selline kivi domineerib Pandivere kõrgustiku ümbruses.
Algsem lubjapõletusviis on olnud puuriitadel või miilides, mis on suure energiakao tõttu äärmiselt ebaefektiivsed. Lubjaahju rajamiseks sobiva asukoha valikul on lisaks tooraine kättesaadavusele ja kvaliteedile olnud määrav ka piisav küttepuu varu ümbruskonnas. Võimalusel on ära kasutatud reljeefi, ahju rajamine künkanõlva on vähem töömahukas kui tasasele maale. Reeglina mõnemeetrise läbimõõdu ja kõrgusega ahju küttekolde ava ahju allservas pidi jääma avatuks. Samuti võis suurematel ahjudel olla jäetud ahjuseina selle täitmise ja tühjendamise lihtsustamiseks eraldi ava, mis kütmise ajaks kinni müüriti. Silindrikujulise ahju siseseinad kaeti saviga, et kaitsta müüre kuumuse eest. Kui paekivist laotud ahi oligi kavandatud vaid mõnekordseks kasutamiseks, siis võidi sellest ka loobuda ja müüridest juurde põlenud lubi oli osa toodangust.
Lubjatootmise esimene etapp on ahju täitmine. Esmalt laoti ahju põrandale võlv, mis moodustas küttekolde, kuhu sai põletuspuid lisada. Selle rajamine oli kõige vastutusrikkam etapp, sest võlv pidi tervena püsima kogu kütmisperiood ja arvestada tuli, et kuumutamise käigus kivi tugevusomadused vähenesid. Samuti pidi koldeosa tekitama ahjus tõmbe ja juhtima kuumust ahjus ühtlaselt laiali. Ülejäänud ruum täideti kivitükkidega piisavalt kohevalt, et leegid ja kuumus jõuaks kõigi kivideni. Ahju täitmisel laoti küttekolde lähedusse suuremaid ja kaugemale väiksemaid kive, see tagas lubja ühtlasema valmimise.
Kütmisperiood kestis katkematult umbes nädala, seda tegid vahetustega tavaliselt kolm meest. Küttepuid kulus mahult umbes kolm korda rohkem kui oli ahjus kive. Mõõdukalt alanud kütmine, et järsk temperatuuri muutus ei lõhuks koldekivideks laotud suuremaid paeplaate, sai ahju kuumenedes sisse suurema hoo ja ära põlesid püstleeridesse pandud puitpostid, mis lisas tõmmet. Tuld ja kuumust suunati ahju lael paeplaate nihutades. Põletusprotsessi lõpust andis märku kolde kohale tekkiv sinine leek (lubjamärk) ja kui see uuesti kadus, võis kütmise lõpetada. Seejärel suleti ahju lagi ja küttekolde ava, ahi kaitsti vihma eest ning lasti rahulikult jahtuda. See võis kesta samuti nädala. Põletuskordi ahju kohta kujunes aastas valdavalt üks kuni mõni ja oli pigem lisategevus põllutööde välisel ajal. Ressursimahukus tingis ka lubja kõrge hinna, pärimuslikult on teada, et lubja ja sealiha olid kaalu mõttes samas vääringus.
Jahtunud lubi tõsteti ahjust välja ja viidi kustutuskohale. Esmalt segati lupja rohke veega ja sõeluti sealt välja võõrkehad. Seejärel hoiustati lubi maasse rajatud auku (lubjahauda), kus niisketes oludes õhukindlalt säilitatuna võis lubjapasta oma kasutust oodata aastaid. Koheseks tarvitamiseks sobis ka lubja kustutamine vähese veega, selliselt saadi lubjapulber.
Kes lubjatootmise vastu sügavamat huvi tunneb, peaks järgmisel suvel sammud seadma Saaremaale Lümanda lubjaparki, täpsemalt veebiaadressil limex.ee/lubjapark.
