Helle Jegorov (39) on tavaline kena, lõbus ja aktiivne noor naine, kes aga on veerandi oma elust veetnud Suurbritannias.
Alustagem algusest. Helle on sündinud ja üles kasvanud Rapla linnas. Siin omandas ta Rapla ühisgümnaasiumis põhihariduse. Kooliteed otsustas ta jätkata Paide kutsekeskkoolis, kus õppis kodumajandust. Erialavalik andis talle kõik oskused, mida ühel perenaisel vaja on, ja ühtlasi sai ta ameti kõrvalt kätte keskhariduse. Lõputunnistusel seisis õmbleja ning koka-kondiitri tiitel. Lisaks hariti teda põllumajanduses, räägiti, kuidas teha aeda ja põldu, samas õpetati arvutit ning kontoritööd.
See aeg oli Helle sõnul hästi huvitav, kuid kõige rohkem meeldis talle just õmblemine. Seda tööd tegi ta pärast kooli mitu aastat. Suurema kannapöörde tegi ta aga 2003. aastal, kui otsustas minna maailma avastama. Sihtkohaks sai juhuse tahtel Inglismaa.
Tee Inglismaale
Kõige rohkem innustas Hellet soov õppida inglise keelt. See soov oli temas juba lapsest saadik olemas, kuid koolis õppis ta saksa keelt ning tol ajal inglise keelt selle kõrval ei õpetatud. Aga just inglise keelt soovis ta osata. Pärast kooli lõpetamist läbiski ta ameerika inglise keele algkursuse. Sellest aga Hellele ei piisanud.
Lisaks keele õppimise soovile tahtis ta hirmsasti maailma näha, teada saada, kuidas üldse välismaal elatakse.
„Ma olin enne ka veidi aega välismaal elanud ja sealt tuli pisik sisse. Tahtsin lihtsalt näha, millised on erinevad rahvad ja kultuurid. Eestis seda suurt ei näe, siin pole palju erinevaid rahvusi,“ selgitab ta.
Nii Helle mõtleski, et annab endale võimaluse ja hakkab kasvõi lapsehoidjaks. Ühel tavalise tööpäeva lõunapausil olles sirvis ta ajalehte ja leidis kuulutuse, helistas ja kahe nädala pärast oligi Inglismaal.
„See oli hästi kiire otsus,“ ütleb ta. Kindlat riiki ta siis valinud ei olnud, see oli juhuste kokkusattumus, et just Inglismaal leiti agentuuri abiga talle sobiv ühe lapsega pere. Naine tunnistab, et ta ongi eluaeg selline seikleja olnud, kes teeb kiireid otsuseid ega mõtle kaua. „Muidu ma jäängi mõtlema,“ ütleb ta.
Helle tunnistab, et minna Inglismaale nii, et pole koolis keelt õppinud, oli alguses tema jaoks väga raske. Tema keeleoskuse tase oli tookord selline, kus ta sai enam-vähem jutust aru, aga rääkida ei osanud peaaegu üldse. Tänu kohapeal keelekoolis õppimisele hakkas ka kõneoskus kiirelt tulema. Iga nädal sai ta kiita oma arengu eest. Paari aastaga sai ta keele juba täiesti suhu ja edasi tulid uued sõnad ja väljendid juba igapäevase töö käigus. „Iga päev õpid midagi. Siiamaani mõtlen vahel, et ahaa, seda sõna ma ei teadnudki,“ ütleb ta.
Esimene päev
Helle mäletab oma esimest päeva Inglismaal väga hästi. Ta jõudis lennujaama kell kümme õhtul. Lennukilt maha astudes oli ta väga närvis, sest oli varem kuulnud jubedaid lugusid sellest, kuidas inimesi usaldada ei saa ning kuidas võidakse näiteks dokumendid ära võtta. Pisikest kartust lisas veel see, et ta ei leidnud kohe üles inimest, kes talle vastu tulema pidi.
„Olin nii õnnetu, keelt ei osanud. Infolauas sain kuidagi selgeks teha, et mul on vaja helistada,“ meenutab ta.
Mariliis Vest / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 30. märtsi Raplamaa Sõnumitest
