13. juunil 1941 kell 2.30 võeti Riias vastu Moskvast saabunud telegramm, milles olid kindlaks määratud Balti riikidest küüditatavate arvud ja ešelonide mahalaadimisjaamad Venemaal. Ettevalmistused inimeste väljaveoks olid lõpetatud ja arreteerimine juba alanud.
Tuhandete inimeste kogumiseks oli aega napilt paar päeva – esimesed ešelonid läkitati teele juba 16. juuni õhtul. Kõik oli läbi mõeldud: A-vagunitesse paigutati perekondadest eraldatud ja arreteerituks kuulutatud perekonnapead, B-vagunites nende perekonnaliikmed – naised, lapsed, raugad.
Ešelonid saadeti Venemaale Narva ja Irboska kaudu. Narva kaudu läks 3 koosseisu kokku 148 vaguniga ja Irboska suunal 7 ešeloni kokku 342 vaguniga. Kõik 490 vagunit ei olnud siiski väljasaadetutega täidetud, sest Eestis jäi Moskvast ette antud „rahvavaenlaste“ kogumise plaan täitmata. Oli ette nähtud, et peamiselt naisi ja lapsi transportivaid veeremeid nimetatakse „väikekiirusega kaubarongideks“, kauba nimetuseks oli saatekirjades märgitud: „inimesed“.
Nii algas operatsioon, mida oli Venemaal juba kümneid kordi varem harjutatud. Eestlastele ja teistele hiljuti okupeeritud territooriumitel elavatele inimestele tõi see kaasa sõnul seletamatuid kannatusi ning korvamatuid kaotusi.
Küüditamine kui rahva vastupanuvõime hävitamise vahend
Elukohast väljasaatmine ja suurte inimgruppide ümberasustamine olid Nõukogude Liidus, eriti kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel, aga ka sõjajärgsetel aastatel, üheks poliitilise opositsiooni likvideerimise ja võimaliku vastuhaku hajutamise vahendiks. Juba 10. augustil 1922 andis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee välja määruse poliitiliste vastaste ja kuritegeliku elemendi administratiivse väljasaatmise kohta. Mõni kuu hiljem, 3. jaanuaril 1923, saatis NSVL SaRK omakorda eelnimetatud määrusest tulenevalt talle alluvatele üksustele laiali vastava instruktsiooni, mis oli järgnenud praktikat silmas pidades esialgu veel suhteliselt pehme iseloomuga – sellega ette nähtud karistused ja asumisaastate pikkus oli üsna täpselt määratletud.
Ilmselt piiras liigne reglementeeritus karistajate „loomingulist vabadust“ ülesannete täitmisel ja seatud eesmärgi saavutamisel. Eesmärgiks oli aga hävitada võimalikult palju potentsiaalseid vastaseid. Kõiki ei jõutud ju maha lasta, suurem osa pidi ise surema, selleks oli vaja luua aga sobivad tingimused. See sundis 2. veebruaril 1930 Ühendatud Riiklikku Poliitvalitsust (OGPU) välja andma juba selgesõnalisema käskkirja nr 44/21 kulakluse kui klassi likvideerimise kõrgema organiseeritusega läbiviimiseks.
Käskkirjas öeldi otsesõnu, et esmajärjekorras tuleb välja saata kulakud (selle all peeti silmas tegelikult kõiki, keda kahtlustati bolševike vastases tegevuses) koos arreteeritute ja mahalastute perekondadega… Suuremad küüditamised olid sel ajal seotud põllumajanduse sunniviisilise kollektiviseerimisega ja puudutasid peamiselt maapiirkondi, kuid päris puutumata ei jäänud ka linnad.
Seda 1930. aasta juhist, mida oli vahepealsete küüditamistega Venemaal, Ukrainas ja mujal detailides viimistletud, rakendati 1941. aastal ka värskelt N. Liiduga liidetud aladel (Eestis, Lätis, Leedus, Moldaavias ja Ukraina ning Valgevene lääneoblastites) poliitilist puhastust läbi viies. Erinevus oligi vaid selles, et seekord oli tegemist väljasaatmisega hiljuti okupeeritud võõralt territooriumilt ja kolhooside loomine ei olnud veel põhjuseks. Ette võeti puhtakujuline eeldatavate poliitiliste vastaste likvideerimine rohujuure tasandil, mis pidi ühtlasi hirmutama ja hoiatama ülejäänud elanikkonda.
Seoses neljakümnendate aastate sündmustega Baltimaades, Moldaavias ja Ukraina ning Valgevene läänealadel on seni visalt liikunud kaks nõukogude propaganda poolt loodud müüti. Esimene räägib sellest, et võimupöörde ja Nõukogude Liiduga ühinemise soovi algatasid nimetatud piirkondade töölised-talupojad ja „eesrindlik“ osa intelligentsist omal vabal algatusel ning N. Liidul ei jäänud lihtsalt muud üle kui soovijad avasüli oma „paljurahvalisse sõbralikku perre“ vastu võtta. Ühtlasi lasti lendu legend, et ka vastaste kõrvaldamise algatus tuli ühineda soovinud rahvastelt.
Teine üsna levinud müüt õigustab 1941. aasta küüditamist, mis puudutas üheaegselt ja traagiliselt kõigi hiljuti annekteeritud alade inimesi. Väidetakse, et Nõukogude Liit oli sunnitud läheneva sõjaohu tõttu oma tagala kindlustamiseks isoleerima nõukogudevaenulikud ja saksasõbralikud elemendid.
Tegelikult algasid ettevalmistused Baltimaade, Moldaavia ja Ukraina ning Valgevene läänealade annekteerimiseks ning seejärel nende piirkondade püsielanikkonna ümberpaigutamiseks mitu aastat varem.
Tõnis Tõnisson / illustreeriv foto: Siim Solman
Loe pikemalt 15. juuni Raplamaa Sõnumitest
