2017 on kohal! Jätkem merekultuuri aasta seljataha ning tervitagem laste- ja noortekultuuri aastat. Lähtudes sellest otsisime välja ühe paljudest tegusatest ja vahvatest Raplamaa noortest, et uue aasta esimeses lehenumbris just noorust esile tõsta. Meie valik langes Geio Rüütalule.
Kohtume Geioga Rapla kultuurikeskuses veel 2016. aasta lõpus. Tal on käes kitarr, näol lai naeratus, silmades sära. Mõistan kohe, et tegemist on avatud, lõbusa ja rõõmsameelse inimesega.
Pikalt me peatuma ei jää, palun tal end riidesse panna ning minuga kaasa tulla. Koos fotograafiga viime ta pisut ekstreemsematesse oludesse, et temast üks vägev pilt teha. Julge ja hakkaja, nagu paljud noored on, ei puikle ka Geio vastu ning on igasugustele mõtetele kindlameelselt avatud.
Kõnnime jaheda tuule käes keset põldu, teekonnal saame teada, et 2016. aasta on Geiole olnud sündmusterohke: ta sai poisipõnni Tomi isaks ning kihlus oma armastatuga.
Käed jäätunud, jõuame tagasi kohvikusse. Geio võtab keha soojendamiseks teed. Jutuajamise alguses saan teada, et ta on põline Rapla inimene – siin on ta sündinud ning kogu elu veetnud. Rapla Vesiroosi gümnaasium oli kool, kus sai teadmisi esimesed üheksa kooliaastat. Pärast põhihariduse omandamist viis tee Tallinnasse Georg Otsa nimelisse muusikakooli. Seal õppis ta ühe aasta stuudiotööd. Geio ise ütleb, et muusikakooli astudes oli ta noor ning õppimine ei olnud just kõige tähtsam, mistõttu jäid esialgu õpingud pooleli.
Kuna Geiole oli aga väga oluline, et tal oleks vähemalt keskharidus, jõudis ta Kehtna kutsehariduskeskusesse (tolleaegne Kehtna majandus- ja tehnoloogiakool). Ei autod ega IT-eriala teda paelunud ja nii otsustas ta hoopis koka ametit proovida. Nüüd ongi noormehel tagataskust võtta restorani koka paberid. Geio ütleb läbi naeru, et ega ta kodus süüa küll ei tee, sest erialase töö peale ta pärast lõpetamist ei mõelnud ning oskused on ajaga ununenud. Pigem on ta enda sõnul see inimene, kes läheb üksi olles välja sööma.
Tänasel päeval on Geiol Hunt Kriimsilma mitu ametit: ta õpib kolmandat aastat Tallinna Ülikoolis noorsootööd, juhatab ja koordineerib Rapla ja Alu noortekeskuse tööd, mängib kahes bändis pilli ja on tubli isa kolmekuusele Tomile. Mehe sõnul on tal praegu rasked ajad, kooli ta siiski pooleli jätta ei taha, vaid üritab teha niipalju kui vähegi võimalik.
Mariliis Vest / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 4. jaanuari Raplamaa Sõnumitest
