Pehmeid mänguasju koguneb koju ühel või teisel põhjusel ikka liiga palju. Üks ostab, teine kingib, laps ise valib välja jne. Võib-olla ma olen vähemuses, aga mulle näib, et need asjad, mis on valminud käsitööna, säilivadki kauem juba sellepärast, et ma hoian neid rohkem.
Esemel on ikka hoopis teine tähendus, kui ma näen, et selle on keegi ise oma käte vahel ja oma aega ning pühendumust kulutades valmis teinud. Selle „oo, sa ostsid mulle poest mänguasja“ efekti asemel on „oo, sa ise tegid mulle mänguasja“ või „oo, keegi tegi selle mänguasja“.
Iga käsitööna valminud ese on üdini ainulaadne. Teist sellist ei ole varem olnud ega saa kunagi olema. Igas heegeldatud mänguloomas on selle inimese hea tahe, siiras rõõm tegemisest ja lugu, mille ta mänguasjale kaasa andis. See loobki käsitöö tõelise väärtuse.
Kui seda teadmist endaga kanda ja lastelegi edasi anda, et käsitöö on hinnaline, suurepärane ja tähtis, siis seda tõenäolisem on, et ta hakkab käsitöö viljelemise vastu hilisemas elus ka ise huvi tundma või siis vähemasti õpib teiste tööd kõrgelt hindama.
Stina Andok / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 22. veebruari Raplamaa Sõnumitest