Eesti mets on Eesti Nokia

Eesti on ikka ja jälle otsinud oma Nokiat, mis teeks meid ratsa rikkaks ja tooks lõpuks head ajad ka meite maadele. Tundub, et nüüd on see leitud – Eesti mets! Eestlased on alati olnud üks metsarahvas ja oma metsa üle uhkust tundnud nagu soomlased oma Nokia üle.
Eesti mets ongi nagu Soome Nokia – kunagine võimas elektroonikahiid, mille viimased riismed on Hiinale maha müüdud ja maha vaikitud. Kümnenditagused armastatud telefonid heal juhul vedelevad veel kellelgi nostalgiliselt sahtlipõhjas ja ootavad eletroonikaromude kogumispunkti viimist.
Eesti mets on meie Nokia – samamoodi riismeteks riisutud ja välismaale maha müüdud. Eesti metsa meenutavad veel vaid sügavad, porised vaod lageraielankide vahel. Meie Nokia on muudetud saepuruks, graanuliteks ning susiseb vaikselt kellegi katlas. Puidutööstur on aga endale ostnud uue maasturi, Õunakese (mitte Nokia), käinud perega Tais, ostnud uue Samsungi nutiteleri, naisele uued rinnad jm.
Aga kui te veel pole aru saanud, siis teadke, et Eesti metsa- ja puidutööstus kasvatab Eesti jõukust ja see tulu jõuab kõigi Eesti kodanikeni! Nii ütles Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht Henrik Välja1 2016. aastal Riigikogus toimunud konverentsil “Väärtustame metsa – kasvatame majandust”.
Eesti metsa asukad ja korilased aga vaatavad nõutult tehtud laastamistööd ja tunnevad, et neid on järjekordselt amputeeritud. Looma- ja linnuriigi esindajatel ei ole enam kohta, kus pulmi pidada, pesa ehitada, poegi kasvatada ega ala, mida valvata ja võõraste eest kaitsta. Ahne inimloom on oma harvestermonstrumiga kõik lagedaks teinud ja jätnud alles vaid rämpsu, kus üksikud allesjäänud mutukad ja putukad saavad uuesti evolutsiooniteooria paikapidavust katsetama hakata, et siis 80 aasta pärast oleks töösturitel taas saagida tihumeetreid, mida rahaks konverteerida.
Kui aga pidada Nokia all silmas eesrindlikku ja innovatiivset saavutust, siis võiks Eesti mets Eesti Nokia olla küll. Uue aja innovatiivsus peaks õppima varasemate generatsioonide vigadest ning olema orienteeritud lahendustele, mis tooks ühiskonnale tervikuna kasu.
Eestil on eeskujusid, kelle vigadest õppida. Riigid, kus looduslik mets on muutunud harulduseks, näevad nüüd rängalt vaeva, et taastada kunagisi looduskooslusi ning „istutada“ loodusesse tagasi sealt kadunud loomulikke liike, nii taimi kui ka loomi. Sellele kulub palju nii raha kui ka aega. Eesti maadleb endiselt „mädanevate tihumeetrite“ probleemiga ning näeb meie looduse kuningaid probleemsete isenditena, kes ohustavad majandustegevust ja kelle tapmiseks tuleks jahiluba anda.
Ometigi võiksime Eesti metsa Eesti Nokiana kasutada nii, nagu see paljude eestlaste jaoks on – väärtusliku, haruldase ja toimiva looduskooslusena, mille seoseid maailmale tutvustada. Ülikoolides peaks keskenduma rohkem keskkonnahoiu- ja loodusteaduste arendamisele plasti- ja metallitööstuse arendamise asemel. Eesti võiks olla globaalse keskkonna taastamise ja rohelise liikumise eestvedaja, selle asemel et püüda järele rühkida kättesaamatule ja hullumeelsele tarbimisühiskonnale.

1. “Metsa- ja puidutööstus on Eestis pikkade traditsioonidega majandusharu, mille roll majanduses on taaskord tõusuteel. Tegemist on ühega vähestest valdkondadest, mille väliskaubanduse bilanss on positiivne ja mis kasvatab Eesti jõukust.
Seejuures ei ole vähetähtis, et see tulu jõuab otseselt sektori 38 000 töötaja, 110 000 erametsaomaniku ja RMK kaudu kõikide Eesti kodanikeni,” ütles Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht Henrik Välja.
http://empl.ee/kasulikku/uldkogude-seminaride-ettekanded/vaartustame-metsa-kasvatame-majandust/

Haldi Ellam