Tahan teile kirjutada looduse täiuslikkuse, terviklikkuse olulisusest, millest ei tohi inimkonda välja rebida, eraldada.
Puud tulid siia enne inimest, teda hoidma ja kaitsma. Loodus oma mitmekesisuses on kui kalliskivi; kui ta katki teha – liigirikkus hävitada, siis ta kaotab elujõu/täiuslikkuse. Meenutagem vene muinasjuttu vanamehest, kes looduse tasakaalu rikkus ja öökullid oma põllult minema peletas, või kuidas Hiinas varblaste hävitamisega suur näljahäda tekitati. Loodus on õrn.
Liigirikkuse ja tasakaalu kadumisega loodusest kaotab elujõu ka inimkond. Et ökokatastroofi läbi elanud loodus taastuks, kulub mitu inimpõlve. Inimesed jäävad lihtsalt kiiresti haigeks, kui nad loodusest eemalduvad. Kõige rohkem kannatavad lapsed. Mu nelja-aastane lapselaps küll arvas, et loodus tahab ise tagasi tulla, kuid loodusel ei lasta seda teha. Kohanemine „kultuurmaastikega” on vaevaline kogu elavale. Norra on üks vägev riik, nüüd keelas ka lageraied ära!
Urmas Vaino saates „Suud puhtaks“, mis oli metsandusest, oleksin tahtnud küsida hr H. Tulluselt ja hr A. Kallaselt, et:
1. Kuidas nad selgitavad karule või kimalasele või kellele iganes, et siin asub tulundusmets (majandusmets) ja toimub intensiivne n-ö tööstuslik metsauuendus? (Looduse jaoks on inimeste pandud peened “metsamajandamise“ terminid, klassifikatsioonid, piirid ja lageraiete lausõigustamine absurd).
2. Kas nad teavad, mitu aastat läheb aega pärast lageraiet, et taastuks mustika- või pohlamets? Millal poolpõõsad jälle saaki hakkavad kandma? (See aeg ei saabu veel isegi mitte 30 aasta pärast! Tegelikkuses kulub ka väärtusliku marja- või seenemetsa taastumiseks 60-70 aastat.)
Mõned aastad tagasi, kui selgus, et üksikutes metsastes valdades (saksa keeles vald ongi mets) on veel alles vähem kui 10 ha 70-80-aastast metsa. Siis pöördusin hr H. Tulluse poole, kes on meie maa (rahva) metsanduse õppetooli juhtiv teadlane, tänapäeva metsanduse spetsialistide ellusaatja, lootuses aru saada, miks meie riigi metsanduse vundament, mõistliku metsanduse teadus on mu meelest paigast ära.
Ta isegi vastas minule, saatis hulga kaunite metsavaadetega õpetlikke brošüüre hoogsa metsauuendamise vajadusest, et muidu meil polegi 100 aasta pärast 100-aastaseid metsi, kui me neid kiiresti ei uuenda. Mu meelest võiks ju ka tänapäeval igas vallas mõned hektarid neid olla, miks peab 100 aastat ootama? Minule, kangekaelsele kõbale kibile sai selgeks, et maailma parandamine on mõttetu.
Meie metsarahva jaoks, kes on oma külade, asulate, alevite, teeäärte, rabade kodumetsad ära kodustanud, seene- ja marjarajad sisse tallanud, on määratud uus saatus: elagu oma koduõue peal ja hoidku metsast eemale. Kuid mis sõnumi edastab jumalik inimene siin elavatele metsloomadele-lindudele, kelle koduks liigirikas loodus ongi loodud? Neil jääb üle marru minna (marutaud), inimese koduõue trügida või välja surra.
Ja üks uhke Eestimaa, edukas heaoluriik Euroopas, nagu meile sageli väidetakse, kes suudab kulutada relvastumisele 3% SKP-st, ei suuda palgata omale ühte haljastusarhitekti, kes käiks ja viskaks pilgu peale meie teeäärsetele (allee)puudele, mille järgi me omi kodupaiku, omi külateid ära tunneme, või vaataks teeäärsest metsaribast lagedal kasvanud kaunimad välja. Kaharad puud, mis meile kohalikele ja kaasteelistele erinevatel aastaaegadel suurt rõõmu valmistavad. Või päästaks mõne linnalähedase parkmetsa, kus iga puu jaoks jätkub kallistajaid. Jällegi, Norras maksab riik sellisele inimesele palka.
Kui inimkond loodusest eraldada (püüda kõike ainult kiiresse rahasse ümber arvestada, mida ei saa niikuinii mitte kunagi küllalt), tekibki tänapäeva hullumeelne metsanduspoliitika ja teised inimkonnavaenulikud seadused, mis loodusseadustega ei arvesta. Näiteks rabade kiire kuivendamine, turba ja puidutoorme 90% müük välisriikidesse, metsa põletamisest saadud elektri müük välisriikidesse, rämpsu tootmise ärimaailm või praegune inimvaenulik haldusreform – linnadesse upitamine – või jõhker Rail Baltic.
Meie haruldane rahvakilluke on siin juba ~500 inimpõlve toimetanud, omale paradiisiaeda sebinud. Loodusest omale elujõudu ammutanud, elust rõõmu tundnud. Meie paradiisiaed – mets – ongi meie rahva tänapäeva toonud, toitnud, katnud, kaitsnud, ravinud, hoidnud oma põneva maailmaga, oma fauna ja floora rikkusega. Mis sellest, et me ainult 50 viimast inimpõlve oma kurja ajalugu teame – helgest ajaloost meile ei kõnelda -, on inimesed aegade algusest nautinud päeva tõusu ja loojanguid, looduse hääli ja lõhnu, aastaaegade vaheldumist.
Mina näiteks olen “purjus” olnud kevadisest mullalõhnast, heina ja mesitaru lõhnast jne, jne. Juba aastakümneid vaatan mesinikuna suure põlastusega meeletuid prügitootjaid, maailma raiskajaid näiteks kasvõi lõhnade maailmast. Kunagi sain aru, et mesilasi need inimeste kokkumiksitud lõhnad lausa vihastavad. Need on loodusele võõrad.
Mesilased on üldse head teejuhid ja õpetajad paljudel elualadel oma tundlikkuse tõttu taimemaailma jälgides või sundliitmiste üle filosofeerides, kus alles uus põlvkond kohaneb. Nende pealt võib õppida toimetulemist nii aastaaegade vaheldumise kui ka looduse lõputu külluse ärakasutamises. Kuid ka neil, mesilastel, on tänapäeval raske. Nende looduslik kodu – õõnsad puutüved, mitmesaja-aastased puud metsades (pärnad, vahtrad, remmelgad, tammed), kelle ladvad hiliseid öökülmi ei karda, on jäänud ajalukku.
Inimeste väljakiskumine nende loomulikust keskkonnast, looduse kodust on pika ajalooga ja tänapäeval meeletult kiirenenud. Ikka arvatakse, et kivilosside omamine on suur õnn. Kuid arvan, et saunanaine oma puidust onnis laste keskel on olnud palju õnnelikum kui oma „rahharikkuse“ otsas hambaid kiristaja. Meid palutakse sallida teistsuguseid, aga miks me siis ei salli omaenda looduse mitmekesisust, miks me aina võimsama tehnikaga seda hävitame? Näiteks RMK puupõldude, metsade liigivaesus, kus jäetakse kasvama ainult 4, max 5 liiki.
Need puud, mis tüve ei anna, niidetakse juba eos välja. Näiteks meie ~20 liiki remmelgaid-pajusid. Puupõllul vaesub alusmetsa liigirikkus, kaovad paakspuud, türnpuud, lodjapuud, kuslapuud, kikkapuud, magesõstar, toomingas, kukerpuud jne. Kui loodus kannatab, siis ei ole ka rahvad õnnelikud. Mets laastatud, hing rüüstatud, ütleb Valdur Mikita.
Mõistliku metsanduse kaitseks kirjutavad appihüüdeid paljud head, nutikad, tuntud inimesed. Kuid kõik on ainult hüüdja hääl kõrbes. Uus rahvastele peale sunnitud mõtlemine (teadus) on orienteeritud hetkekasumile. Umbes nii, et maasikad-seened-pohlad on liiga väikesed, neid on tülikas korjata, aga näe tüve eest veereb kohe natukene kaukasse, et osta ikka veel suuremaid masinaid, ehitada veel suurem puidutöötlemise tehas puidutoorme välismaale müümiseks jne.
Et mida rohkem suurematest suuremaid kallureid muretseme, seda … Elu aga näitab, et paarkümmend aastat pole maarahva teed niivõrd läbimatud olnud kui 2017 kevadtalvel.
Üle kümne aasta tagasi hoidsime oma teeäärsetest alleepuudest kinni. Alleede asemele kaevati uued maanteekraavid, mis nihkusid varasematest 2 m autoratastele lähemale. Samas teemaa läks mitmeid meetreid laiemaks, lagedamaks. Arvestus käib tonn/km: mida sügavamad kraavid, seda suurem tasu sama kruusakattega teedele, mis on sageli rohkem liiv. Ei aidanud sügavad kraavid ega alleede mahasaagimine – teed olid nüüd kaks kuud läbimatud tänu väga rasketele metsaveomasinatele… Sellist soparallit ei mäleta maarahvas paarkümmend aastat. Loodan siiski, et tõde tõuseb – vale vaob.
Eha Metsallik
