Tahan teile kirjutada looduse tรคiuslikkuse, terviklikkuse olulisusest, millest ei tohi inimkonda vรคlja rebida, eraldada.
Puud tulid siia enne inimest, teda hoidma ja kaitsma. Loodus oma mitmekesisuses on kui kalliskivi; kui ta katki teha – liigirikkus hรคvitada, siis ta kaotab elujรตu/tรคiuslikkuse. Meenutagem vene muinasjuttu vanamehest, kes looduse tasakaalu rikkus ja รถรถkullid oma pรตllult minema peletas, vรตi kuidas Hiinas varblaste hรคvitamisega suur nรคljahรคda tekitati. Loodus on รตrn.
Liigirikkuse ja tasakaalu kadumisega loodusest kaotab elujรตu ka inimkond. Et รถkokatastroofi lรคbi elanud loodus taastuks, kulub mitu inimpรตlve. Inimesed jรครคvad lihtsalt kiiresti haigeks, kui nad loodusest eemalduvad. Kรตige rohkem kannatavad lapsed. Mu nelja-aastane lapselaps kรผll arvas, et loodus tahab ise tagasi tulla, kuid loodusel ei lasta seda teha. Kohanemine โkultuurmaastikegaโ on vaevaline kogu elavale. Norra on รผks vรคgev riik, nรผรผd keelas ka lageraied รคra!
Urmas Vaino saates โSuud puhtaksโ, mis oli metsandusest, oleksin tahtnud kรผsida hr H. Tulluselt ja hr A. Kallaselt, et:
1. Kuidas nad selgitavad karule vรตi kimalasele vรตi kellele iganes, et siin asub tulundusmets (majandusmets) ja toimub intensiivne n-รถ tรถรถstuslik metsauuendus? (Looduse jaoks on inimeste pandud peened โmetsamajandamiseโ terminid, klassifikatsioonid, piirid ja lageraiete lausรตigustamine absurd).
2. Kas nad teavad, mitu aastat lรคheb aega pรคrast lageraiet, et taastuks mustika- vรตi pohlamets? Millal poolpรตรตsad jรคlle saaki hakkavad kandma? (See aeg ei saabu veel isegi mitte 30 aasta pรคrast! Tegelikkuses kulub ka vรครคrtusliku marja- vรตi seenemetsa taastumiseks 60-70 aastat.)
Mรตned aastad tagasi, kui selgus, et รผksikutes metsastes valdades (saksa keeles vald ongi mets) on veel alles vรคhem kui 10 ha 70-80-aastast metsa. Siis pรถรถrdusin hr H. Tulluse poole, kes on meie maa (rahva) metsanduse รตppetooli juhtiv teadlane, tรคnapรคeva metsanduse spetsialistide ellusaatja, lootuses aru saada, miks meie riigi metsanduse vundament, mรตistliku metsanduse teadus on mu meelest paigast รคra.
Ta isegi vastas minule, saatis hulga kaunite metsavaadetega รตpetlikke broลกรผรผre hoogsa metsauuendamise vajadusest, et muidu meil polegi 100 aasta pรคrast 100-aastaseid metsi, kui me neid kiiresti ei uuenda. Mu meelest vรตiks ju ka tรคnapรคeval igas vallas mรตned hektarid neid olla, miks peab 100 aastat ootama? Minule, kangekaelsele kรตbale kibile sai selgeks, et maailma parandamine on mรตttetu.
Meie metsarahva jaoks, kes on oma kรผlade, asulate, alevite, teeรครคrte, rabade kodumetsad รคra kodustanud, seene- ja marjarajad sisse tallanud, on mรครคratud uus saatus: elagu oma koduรตue peal ja hoidku metsast eemale. Kuid mis sรตnumi edastab jumalik inimene siin elavatele metsloomadele-lindudele, kelle koduks liigirikas loodus ongi loodud? Neil jรครคb รผle marru minna (marutaud), inimese koduรตue trรผgida vรตi vรคlja surra.
Ja รผks uhke Eestimaa, edukas heaoluriik Euroopas, nagu meile sageli vรคidetakse, kes suudab kulutada relvastumisele 3% SKP-st, ei suuda palgata omale รผhte haljastusarhitekti, kes kรคiks ja viskaks pilgu peale meie teeรครคrsetele (allee)puudele, mille jรคrgi me omi kodupaiku, omi kรผlateid รคra tunneme, vรตi vaataks teeรครคrsest metsaribast lagedal kasvanud kaunimad vรคlja. Kaharad puud, mis meile kohalikele ja kaasteelistele erinevatel aastaaegadel suurt rรตรตmu valmistavad. Vรตi pรครคstaks mรตne linnalรคhedase parkmetsa, kus iga puu jaoks jรคtkub kallistajaid. Jรคllegi, Norras maksab riik sellisele inimesele palka.
Kui inimkond loodusest eraldada (pรผรผda kรตike ainult kiiresse rahasse รผmber arvestada, mida ei saa niikuinii mitte kunagi kรผllalt), tekibki tรคnapรคeva hullumeelne metsanduspoliitika ja teised inimkonnavaenulikud seadused, mis loodusseadustega ei arvesta. Nรคiteks rabade kiire kuivendamine, turba ja puidutoorme 90% mรผรผk vรคlisriikidesse, metsa pรตletamisest saadud elektri mรผรผk vรคlisriikidesse, rรคmpsu tootmise รคrimaailm vรตi praegune inimvaenulik haldusreform – linnadesse upitamine – vรตi jรตhker Rail Baltic.
Meie haruldane rahvakilluke on siin juba ~500 inimpรตlve toimetanud, omale paradiisiaeda sebinud. Loodusest omale elujรตudu ammutanud, elust rรตรตmu tundnud. Meie paradiisiaed – mets – ongi meie rahva tรคnapรคeva toonud, toitnud, katnud, kaitsnud, ravinud, hoidnud oma pรตneva maailmaga, oma fauna ja floora rikkusega. Mis sellest, et me ainult 50 viimast inimpรตlve oma kurja ajalugu teame – helgest ajaloost meile ei kรตnelda -, on inimesed aegade algusest nautinud pรคeva tรตusu ja loojanguid, looduse hรครคli ja lรตhnu, aastaaegade vaheldumist.
Mina nรคiteks olen โpurjusโ olnud kevadisest mullalรตhnast, heina ja mesitaru lรตhnast jne, jne. Juba aastakรผmneid vaatan mesinikuna suure pรตlastusega meeletuid prรผgitootjaid, maailma raiskajaid nรคiteks kasvรตi lรตhnade maailmast. Kunagi sain aru, et mesilasi need inimeste kokkumiksitud lรตhnad lausa vihastavad. Need on loodusele vรตรตrad.
Mesilased on รผldse head teejuhid ja รตpetajad paljudel elualadel oma tundlikkuse tรตttu taimemaailma jรคlgides vรตi sundliitmiste รผle filosofeerides, kus alles uus pรตlvkond kohaneb. Nende pealt vรตib รตppida toimetulemist nii aastaaegade vaheldumise kui ka looduse lรตputu kรผlluse รคrakasutamises. Kuid ka neil, mesilastel, on tรคnapรคeval raske. Nende looduslik kodu – รตรตnsad puutรผved, mitmesaja-aastased puud metsades (pรคrnad, vahtrad, remmelgad, tammed), kelle ladvad hiliseid รถรถkรผlmi ei karda, on jรครคnud ajalukku.
Inimeste vรคljakiskumine nende loomulikust keskkonnast, looduse kodust on pika ajalooga ja tรคnapรคeval meeletult kiirenenud. Ikka arvatakse, et kivilosside omamine on suur รตnn. Kuid arvan, et saunanaine oma puidust onnis laste keskel on olnud palju รตnnelikum kui oma โrahharikkuseโ otsas hambaid kiristaja. Meid palutakse sallida teistsuguseid, aga miks me siis ei salli omaenda looduse mitmekesisust, miks me aina vรตimsama tehnikaga seda hรคvitame? Nรคiteks RMK puupรตldude, metsade liigivaesus, kus jรคetakse kasvama ainult 4, max 5 liiki.
Need puud, mis tรผve ei anna, niidetakse juba eos vรคlja. Nรคiteks meie ~20 liiki remmelgaid-pajusid. Puupรตllul vaesub alusmetsa liigirikkus, kaovad paakspuud, tรผrnpuud, lodjapuud, kuslapuud, kikkapuud, magesรตstar, toomingas, kukerpuud jne. Kui loodus kannatab, siis ei ole ka rahvad รตnnelikud. Mets laastatud, hing rรผรผstatud, รผtleb Valdur Mikita.
Mรตistliku metsanduse kaitseks kirjutavad appihรผรผdeid paljud head, nutikad, tuntud inimesed. Kuid kรตik on ainult hรผรผdja hรครคl kรตrbes. Uus rahvastele peale sunnitud mรตtlemine (teadus) on orienteeritud hetkekasumile. Umbes nii, et maasikad-seened-pohlad on liiga vรคikesed, neid on tรผlikas korjata, aga nรคe tรผve eest veereb kohe natukene kaukasse, et osta ikka veel suuremaid masinaid, ehitada veel suurem puidutรถรถtlemise tehas puidutoorme vรคlismaale mรผรผmiseks jne.
Et mida rohkem suurematest suuremaid kallureid muretseme, seda … Elu aga nรคitab, et paarkรผmmend aastat pole maarahva teed niivรตrd lรคbimatud olnud kui 2017 kevadtalvel.
รle kรผmne aasta tagasi hoidsime oma teeรครคrsetest alleepuudest kinni. Alleede asemele kaevati uued maanteekraavid, mis nihkusid varasematest 2 m autoratastele lรคhemale. Samas teemaa lรคks mitmeid meetreid laiemaks, lagedamaks. Arvestus kรคib tonn/km: mida sรผgavamad kraavid, seda suurem tasu sama kruusakattega teedele, mis on sageli rohkem liiv. Ei aidanud sรผgavad kraavid ega alleede mahasaagimine – teed olid nรผรผd kaks kuud lรคbimatud tรคnu vรคga rasketele metsaveomasinatele… Sellist soparallit ei mรคleta maarahvas paarkรผmmend aastat. Loodan siiski, et tรตde tรตuseb – vale vaob.
Eha Metsallik