18.3 C
Rapla
Neljapäev, 19 mai 2022

FOTOD: Sutlema mõis – hubane ja omanäoline kogunemispaik

Katri Reinsalu / fotod: Siim Solman.

Kuigi selle kohta palju infot välja ei jagatud, toimus nädalavahetusel järjekordne Sutlema mõisapäev. Infonappus oli teadlik, sest seekordne mõisapäev oli planeeritud tagasihoidlikumaks ja kohale tulid vaid tõelised huvilised.

Mõisa eest kannab hoolt MTÜ Sutlema Väravatorni Selts. MTÜ sai loodud 2000. aastal ja selle eesotsas on Virve Õunapuu. Ta meenutab, et mõisast sai ta teadlikuks ajal, kui oli lasteaia-algkooli juhataja ja poisid tulid suure jooksuga, et mõis põleb. Naine kutsus tuletõrje kohale ning imestas omaette, et põlev hoone on mõis.
Aktiivseid liikmeid on seltsil täna 13. „Paras seltskond,“ ütleb Õunapuu. Aasta pärast seltsi loomist osteti Sutlema mõisa peahoone. Õunapuu räägib, et ideaalis oleks nad tahtnud kohe ka peahoone kõrval asuvat õunaaita ja üle tee seisvat viinakööki. Elu on aga teisiti läinud ja hetkel on MTÜ käes vaid peahoone ja väike maatükk selle ümber. Investoreid on raske leida ja olukord seetõttu kurb.


Juba kaugelt on näha, et mõisal on ära vahetatud katus ning uksed-aknad. Õunapuu ütleb, et see on ka ainuke toetus, mis nad saanud on. Vähemalt tagab see mõisa tänase olukorra säilimise. Ilmastikuolud midagi hullemaks teha ei saa.
Õunapuu ütleb, et kui räägitakse mõisast, eeldavad inimesed Vihterpalu mõisa laadset häärberit. Oodatakse, et kõik on ilus ja korras. Sutlema mõisa natuke teistmoodi atmosfääri sattudes ei osata kohe reageerida. Naine nendib naerdes, et siis on omaette küsimus, kuidas toibutakse.

Hubane õhkkond
Mõisa uksest sisse astudes tervitab külastajaid hubane atmosfäär. Ruumis on mitmeid pehmeid istumiskohti ja väikesed lauakesed, kuhu kohvitass toetada. See on mõisa ainuke suur ruum. Kontsertide ja etenduste ajal on sinna ka 120 inimest mahutatud. Kõik mõisas vaadata olev on aja jooksul vaikselt kogunenud.
Ukse juures on lai valik erinevaid kohvitasse, mille hulgast Õunapuu julgustab oma lemmikut leidma. „Ilma kohvi joomata ei tohi ära minna. See on reegel,“ üleb ta. Ruum ise on kaunistatud põllulilledega ning taustaks mängib mahe muusika. Laualt saab natuke suupoolist valida. Veel on lauale sätitud erinevaid võtmehoidjaid ja kujukesi, mis on seltsile annetatud. Kui tekib vastupandamatu soov midagi endaga kaasa võtta, saab selle eest ukse juures seisvasse kasti vabatahtliku annetuse jätta.
Kohe ukse juures on ka tulevane unistustepuu. Hageri muuseumi ees tuli elupuu maha võtta ja selle käigus jäi üks korralik oks üle. See vajab veel veidi puhastamist, aga selle külge plaanitakse riputada juba olemas olevad klaasist sinilinnud. Tõotab igatahes ilus tulla.

Rikkalikult vaatamist
Ruumi tagaseinas püüavad pilke uhked kostüümid. Mõisas on toimunud mitmeid lavastusi, mille käigus on hulgaliselt kehakatteid kogunenud. Välja on sätitud vaid valik, sest tegelikult on kostüüme kolm kapitäit. Nende hulgast võib leida nii rahvariideid kui ka aadlikele ja talurahvale sobilikke rõivaid. Osa on ostetud, teised ise õmmeldud. „Nii on nad siia järjest kogunenud,“ ütleb Õunapuu.
Õunapuu räägib, et mõisas on teinekord kübarapidusid korraldatud. Naised tulevad oma kauni peakattega ja saavad siis kostüümivarudest endale meelepärase ja sobiliku kleidi selga vaadata.
Ei ole kahtlustki, et mõisa seintelt vaatab vastu rikkalik ajalugu. Õunapuu viitab ühele maalile seinal ja ütleb, et sellel on kujutatud Hageri koguduse õpetajat David Friedrich Ignatiust. Sealsamas on ka Otto Ignatius, kes on maalinud Tsarskoje Selo lossi laemaali.
Liigume edasi järgmisesse ruumi. Toa ühes nurgas on musitseerimise võimalus. Seinu katavad aga Rapla Kunstiklubi liikmete arvukad maalid. Esmakordsel külastamisel jagub vaatamist pikemaks ajaks.
Õunapuu juhib aga tähelepanu hoopis kõrgemale. Nimelt lae stukkdekoorile. Paar kuud tagasi helistas talle Järvamaa muinsuskaitseinspektor. Hetkel restaureeritakse Purdi mõisa. Nii Purdi kui ka Sutlema mõisa omanik on olnud Stackelberg. Seetõttu on ka Purdi mõisas samasugust stukkdekoori. Sealne on aga äärmiselt hästi säilinud. „Muidugi kihutasime sinna kohe vaatama. Tegi ikka kadedaks,“ ütleb Õunapuu.
Pidevalt mõisas tegevusi ei toimu, sest seltsi liikmetel on kõigil oma päevatöö. Pigem on see mõnus kokkusaamise koht. Traditsioonilisteks kogunemisaegadeks on muutunud maikuu viimane ja augustikuu esimene laupäev. Aeg-ajalt korraldatakse ka kunsti töötubasid. Läbi on viidud näiteks lastelaagreid ja matku, kus õpitakse loodust tundma. Tavapäraselt saadakse kokku paar korda kuus. Õunapuu möönab, et tänavu on rahulikum aasta olnud ja nii palju toimunud ei ole.
Ka seekordne mõisapäev oli mõnusaks kokkusaamiseks omadele inimestele. Vaadati tantsu ja kuulati nõia ennustusi. Joodi kohvi, söödi sooja kringlit ja räägiti lihtsalt juttu.
Tulevikust rääkides unistab selts jõuda renoveerimistöödega nii kaugele, et mõisas oleksid ruumid, mida saaks avada külalistele ja kasutada vajadusel erinevate töötubade jaoks.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised