Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Rapla keskraamatukogu teenindusjuhil Kaja Tammaril täitus 2. augustil 40 aastat raamatukogus töötamisest. Oma tubli töö eest on ta just saanud maavalitsuse tänukirja. Käisime Kajalt uurimas, mismoodi on raamatukogu roll, lugeja ja raamat ajaga muutunud.
Raamatud ja lugemine on Kaja perekonnas alati tähtsal kohal olnud. Põlvest põlve on nende suguvõsas palju loetud. Suurem huvi raamatute vastu sai aga Kajal alguse kooliajast, kui lugemine oli popp. „Kõik käisid lasteraamatukogus ja võtsid palju raamatuid. Paljud minu põlvkonnakaaslased ja ka nooremad ning vanemad mäletavad lasteraamatukogu silla juures, kus praegu seisab Tiru monument,“ rääkis Kaja Tammar.
Sel ajal ei olnud tal veel mõtet, et tahaks oma töö siduda raamatutega. Selline mõte tekkis tal keskkooli lõpuklassides. „Nagu ikka, arvatakse, et raamatukogutöö on hästi vaikne, tasane ja mugav, „mulle meeldib lugeda“ ja „siin saab palju lugeda“ – niisugused arvamused. Ma ise pidasin, end tagasihoidlikuks ja vaikseks ja uskusin, et sobin raamatukokku. Oli tihe konkurss, nii et esimesel aastal sisse ei saanud, töötasin aasta lasteaias ja seejärel teisel katsel sain sisse.“
Õpingud kestsid tol ajal neli aastat ja kooliks oli praegune Tallinna Ülikool, mis tol ajal kandis nime Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut. Kel nüüdsel ajal raamatukogunduse vastu huvi on, saab seda õppida nii Tallinna kui Tartu Ülikoolis ja eriala peitub infoteaduse või infokorralduse nime taha.
Raamatukogunduse erinevad tahud ja muutused
„Mu ettekujutus erialast oli petlik. Kui raamatukokku tööle satud, tuleb hakata esinema, kohalikku lehte infot andma, lugusid kirjutama, üritusi korraldama. Harjusin ära, kuigi ausalt öeldes on iga ürituse eel tänaseni ärevus. Kuigivõrd on esinemistega võimalik harjuda.“
Enne lõpetamist oli Kaja olnud Rapla raamatukogus praktikal, nii et midagi hirmutavat esialgu ta töös ei olnud. Kaja rääkis, et ta ametinimetuseks oli bibliograaf esimesed paarkümmend aastat ja põhitegevuseks bibliografeerimine, mis tol ajal tähendas ajalehtede ja ajakirjade sirvimist, leidmaks Rapla maakonnaga seotud artikleid ja nende kohta kartoteegi koostamist/täiendamist. Samuti tuli otsida vastuseid arvukatele päringutele. Vanemad kolleegid aga hakkasid soovitama, et Kaja võiks teha raamatukogutunde ja keskkooliõpilastele üritusi.
„Tol ajal oli meil lasteraamatukogu üsna iseseisev asutus, me ei teinud koos asju nagu praegu, kokkupuutepunkte oli vähe. Kokku läksime aastal 1996, kui siia majja kolisime. Kogu lastetöö tuli teenindusosakonna alla ja minust sai teenindusosakonna juhataja.“
Küsimusele, kas nende aastate jooksul on läbi käinud mõte, et ehk peaks hoopis teise töö valima, vastas Kaja, et on olnud küll. Päris alguses, kui ta sai kindlustunde, et ta julgeb suhelda, proovis ta paari kohta tööd saada, kuid oli hiljem tänulik, et see ebaõnnestus. Mõne aasta eest oli samuti hetk, kui Kajal tuli tahtmine ära minna. „Aga ei ole ju kuhugi minna. Ja pealegi mulle meeldib mu töö. Üldse on raamatukogutöötajad väga erialatruud.“
Ajaga on muutunud paljutki, algusaegadel ei olnud ju arvuteid. „Raamatukogu töö põhimõte on sama: teavikute kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine, samuti infovahetus. Kuid kuidas seda tehakse, on erinev. Kogu info ja andmebaasid on kolinud arvutisse ja need on hästi kättesaadavad. Kui varem oli vaja kümneid paberkandjaid, kuhu andmed arvepidamiseks üles märkida, siis nüüd tuleb lihtsalt tunda programmi erinevaid võimalusi.“
Tuleb välja, et kõigil raamatukogudel ei olegi sama programm, erinevaid tarkvarasid on Kajale teadaolevalt Eestis kolm. Ühte kasutavad teaduslikud raamatukogud (näiteks Tallinna Ülikooli raamatukogu ja rahvusraamatukogu) ja rahvaraamatukogudel on kaks programmi, üks on URRAM ja teine on RIKS. „Me olime URRAMIGA rahulolematud, sest ei suudetud reageerida veateadetele, tihtipeale olid tõrked. Seepärast valisime RIKSI. See programm töötab häireteta, programmi haldur toimetab äärmiselt operatiivselt,“ selgitas Kaja Tammar, miks Rapla keskraamatukogu programmi vahetas.
Mitme funktsiooniga raamatukogu
Elu muutub aina automaatsemaks, kõike saab ära teha masinate abiga. Ja ka raamatukogundus pole sellest puutumata. Soomes on raamatukogusid, kus on võimalik laenutada ja tagastada teavikuid automaadi abil. Uurin, mida Kaja sellisest arengusuunast arvab. „Ma arvan, et see võib olla raamatukogunduse tulevik, mitte küll täies mahus. Eks me oleme küll tasapisi sinnapoole teel. Ei ole ju võõrad raamatute tagastamise automaadid, mis meil Märjamaal on. Pisikene samm sinnapoole on raamatute tagastamiskastid meie kogu ukse kõrval, mille eest lugejad väga tänulikud on. Direktoril on plaan hankida ka meie raamatukokku laenutamis- ja tagastusautomaat. Olen näinud sellist masinat Rootsi raamatukogudes juba paarkümmend aastat tagasi. Põhjamaades on ka päris iseteenindusega raamatukogusid, kus teenindaja käib kohapeal paaril päeval nädalas mõni tund.
Ma millegipärast ei usu, et kõik rahvaraamatukogud saaksid minna täisautomaatseks, ehk mõni päris väike. Kuid samas neis väikestes kohtades inimesed ootavad suhtlemist. Raamatukoguhoidja on see, kellega külastaja saab oma suhtlusvajaduse rahuldatud. Samas on ka nii, et ei ole mõtet raamatukoguhoidjal tundide kaupa oodata lugejat, kes tahab pool tundi juttu ajada. See lihtsalt ei ole efektiivne.“
Viimasel ajal on saanud tavaliseks nähtuseks, et raamatukogudes laenutatakse lisaks teavikutele ka näiteks spordivahendeid ja kostüüme. Raamatukogud on hakanud täitma erinevaid funktsioone: mõne raamatukogu juures on õmblustuba või saab pesumasinat kasutada. Selliste asjade suhtes on Kaja skeptiline: „Ma väga selle poolt ei ole, et me siin õmbluskursusi hakkame tegema, kuna meil Rapla kultuurikeskuse juures on tugev õmblusstuudio juba olemas. Samuti ei laenutaks ma spordivahendeid. Olen konservatiivse mõtteviisiga.“
Küsimus aga jääb, mille kaudu siis rahvast rohkem raamatukokku tuua? Kaja räägib, et põhirõhk on siiski uue lugeja kasvatamisel ehk töös lastega. On mõtteid mõlgutatud avatud noortekeskusega koostööd alustada. Paljud uued lugejad jõuavad raamatukoguni tänu üritustele. Neid tehakse raamatukogus erinevatele sihtrühmadele, et ka need inimesed jõuaks raamatukokku, kes seal varem käinud pole. Keskmiselt on raamatukogude külastajate arv rahvastikust 50 protsendi ümber. Suund on aga sinnapoole, et Põhjamaadele järgi jõuda ja raamatukogu kasutajate kandepinda suurendada.
Lugeja loeb vähem ja on teadlikum
„Kui natuke numbrilistest näitajatest veel rääkida, siis tasapisi ja rida aastaid on nii, et kui lugejate arv ja külastajate arv on stabiilsed või tõusevad, siis laenutuste hulk langeb. See tendents on üle-eestiline ja ilmselt kaugemalgi. Vanasti oli nii, et kui lugejate arv tõusis, siis ei saanud ju laenutuste arv langeda. Aga inimesed ei võta enam 20 raamatut korraga. See kontingent, kes oli suure lugemisharjumusega, kaob tasapisi, nooremad ei loe nii palju. Töölkäijate hulgas on laenutuste langus kõige suurem. Inimesed on väga hõivatud oma igapäevatööga.“
Praegu on käimas suvelugemisprojekt lastele, mis Kaja sõnul toob juurde palju uusi noori lugejaid. Konkurents vabale ajale on tänapäeval tihe, huvidega lastel on palju tegemist, raamatukokku satutakse vähem ja ka loetakse vähem. Suvelugemise projekti populaarsus lubab siiski vastupidist loota. Lugemisharjumus saab aga alguse kodust ja lausa kurb on Kaja käest kuulda, et tervelt 75 protsenti väikeste laste vanematest ei loe õhtuti oma lapsele ette. Sellele väikeseks kompensatsiooniks on raamatukogu kümme aastat korraldanud muinasjutuõhtuid, kus tuntud inimene käib korra kuus lastele lugusid jutustamas.
Raamatukogu kasutaja elu on tänu uutele süsteemidele ja tarkvarale läinud mugavamaks. Kaja sõnul on lugeja muutunud ka teadlikumaks, tullakse väga kongreetsete soovidega. Kuid samas on jätkuvalt neid, kes soovivad, et raamatukoguhoidja neile midagi head soovitaks. „See „midagi head” on iga lugeja jaoks aga erinev. Ideaalis peaks me oskama iga raamatu kohta midagi rääkida, kuid me oleme ka kõigest inimesed, kellel 24 tundi ööpäevas. Kõigega ei jõua kursis olla. Soovitamine on tähtis oskus ja ilma soovitamata teenindada ei saa. Kõik soovitused vist iga kord ootustele ei vasta. Me töö põhimõte on, et lugeja lahkuks raamatukogust rahulolutundega ja tuleks siia heal meelel tagasi. Kui inimene mitu korda pettub, siis alternatiive on palju.“
Ilus väljast, kuid vigane seest
Vanasti ilmus raamatuid vähem, kuid tiraažid olid suured. Nõukaaegsed raamatud olid kehval paberil, kuid köide oli tugev. Raamat võis käia väljas 100-150 korda. Nüüd ilmub tohutul hulgal uusi trükiseid. Tänapäeva raamat on ilus, paremal, heledal paberil, kenasti kujundatud, rikkalikult illustreeritud. Kuid tänased köited ei pea nii suurt hulka laenutusi vastu ja lagunevad ruttu. „Kui raamat on katki loetud, kanname ta palju kergekäelisemalt maha, sest on võimalik uus asemele osta.“ Üha enam on raamatutes Kaja sõnul vigu. Kui vanasti oli trükiviga haruharv nähtus ja faktivigu ei tohtinud üldse olla, siis nüüd leidub nii üht kui teist. Vigade rohkus häirib lugemist ja moonutab teavet.
Oma kodus oli Kajal justkui väike külaraamatukogu, kord lugedes sai ta 5000-6000 raamatut. Nüüdseks on ta seda küll vähendanud. „Raamatukogu on väga kättesaadav ja me ei võta enam vana ilukirjandust uuesti kätte ning teatmeteosed vananevad ajaga“. Siinkohal tuleb jutuks riiul raamatukogus, kuhu inimesed saavad tuua enda vanu raamatuid ja raamatukogu mahakantud teavikuid endale võtta. Kaja sõnul on arutatud ka seda, et võiks teha kasutatud raamatute müügipäevi. Paar korda on ramatukogu olnud Rapla (M)elu messi ajal müügilauaga väljas ja rahvas ostmas käinud.
Omaette teemaks on e-raamat. Päris massidesse see läinud ei ole ja ilmselt on üks põhjus, et selle laenutamine on reguleerimata. “See maksab suurusjärgus sama mis paberraamat, kuid sellel on teatud arv kordi, kui sa võid üht raamatut välja laenutada. Seda on võrdlemisi vähe – kas kaheksa või kümme korda. Siis peab ostma uue litsentsi ehk uue raamatu. Seetõttu teeb see e-raamatute lugemise/laenutamise palju kallimaks,“ selgitas Kaja Tammar.
Mille järgi aga Rapla keskraamatukogusse uusi raamatuid ostetakse? “Kuna oleme rahvaraamatukogu ja maakonna keskkogu, siis peame olema laiapõhjalised, rahuldama üsna paljude vajadusi. Püüame ikka valida ilukirjanduses väärtkirjandust, kuigi kes määrab, kust läheb see piir, mis on väärtkirjandus. Eestikeelsest ilukirjandusest me tellime siiski enamuse. Mis puudutab liigikirjandust ja teabekirjandust, siis sealt jääb rohkem tellimata, kuid püüame rahuldada ka üliõpilaste ja kutseõppurite vajadusi. Lastekirjandusest proovime ikka enam-vähem kõik tellida. Aga eks peame ka raha lugema ja tihti määrab näiteks mõne kunstiraamatu kõrge hind selle mitteostmise.“
Suure osa raamatukogu tööst võtab ürituste korraldamine. On üritusi, mis on muutunud traditsiooniliseks, kuid vahel tuleb ka midagi uut välja mõelda. Laste hulgas on näiteks väga populaarseks ürituseks netikirjariin. Täiskasvanute ürituste kohta räägib Kaja, et vahel tuleb autor ise pakkuma: tal on raamat välja antud, teeks esitluse. Mõnikord aga ei kulge ürituse planeerimine üldse kergelt.
Näiteks ei olnud kuu enne selleaastast emakeelepäeva teada, kes esinema tuleb, äraütlejaid oli mitu. Kajal tuli aga mõte kutsuda Justin Petrone ja õnneks ta nõustus.
„Luulelõunate külalised on viimasel ajal olnud minu pakutud, Ly Ehiniga arutame alati esinejad läbi. Eelmisel aastal peetud ajalookonverentsi ettevalmistusega tegelesid mitu inimest, põhiraskus oli Õie Paaslepal. Tavaliselt arutame kõik suuremad ja väiksemad nii lastele kui täiskasvanutele mõeldud ettevõtmised kolleegidega läbi.“
Rahvatants kui elu osa
Patt oleks jätta Kajalt küsimata, millised on ta lemmikraamatud, mida ta teistelegi soovitaks. Esimesena tuleb tal meelde Stieg Larssoni Millenniumi triloogia ja sellele David Lagercrantzi poolt kirjutatud järg. „Mul on tarvilik päris palju lugeda seoses üritustega. Kui on ikka kirjanik külla tulemas, siis pean lugema tema asju. Mõnikord on küll tunne, et tahan lugeda seda, mis ei ole kohustuslik.“ Eesti kirjanikest on Kaja lemmikud Andrus Kivirähk ja Kristiina Ehin. Vahel harva satub talle kätte krimikirjandust, ühe lemmikuna toob ta välja Ann Cleevesi „Ronkmusta“. Eesti krimikirjandusest meeldivad talle Indrek Hargla Melchiori lood, Hargla keelekasutust võrdleb ta lausa Jaan Krossiga.
Ajalooga seotud teoste hulgast toob Kaja välja veel mõned lemmikud – Paulina Simonsi „Vaskratsanik“, Vilhelm Mobergi väljarändajate tetraloogia, Alvydas Šlepikase “Minu nimi on Marytė” ja elulooraamatud: Mari Saadi “Matused ja laulupeod”, Ivi Eenmaa “Elu paralleelmaailmades”, Margit Kilumetsa “Jaak Joala”, Mihkel Raua “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”. “Avo Kulli olen kõik läbi lugenud ja ei heida talle midagi ette. Täiesti ladusalt ja usutavalt kirjutab oma elukogemuse pealt. Väga nautisin ma ka Herbjørg Wassmo Dina triloogiat ja ta teisi teoseid.“
Peamiseks hobiks töö kõrval on Kajal rahvatants, millega ta on tegelenud kaks kolmandikku oma elust. Praegu tantsib ta naisrühmas Talutütred. Elu jooksul on ta tantsinud umbes kümnes rühmas. Oma tantsurühmaga on praegu igal aastal vähemalt üks väljasõit, sel aastal aga on jõutud lausa kolm kord mööda Eestit esinemas käia: Tuhamägede tantsupeol, Kihnus koos Virvega esinemas ja viimati Võru pärimustantsu festivalil.
Kajal on kodus aed, kuid hobiaednikuks ta end nimetada ei taha. Pigem on kohuse- ja vastutustunne see, mis teda aias tegutsema paneb. Kunagi on Kaja käinud ka giidide koolis ja sellest ajast on jäänud sõpruskond, kellega koos nüüdki vahel reisimas käiakse, eelmisel aastal näiteks Moskvas.
Tööga seoses on Kaja korduvalt käinud Rootsis; need kontaktid ja koostöö on praeguseks hääbunud. Tööülesanded on viinud ka Soome, Lätti ja Leetu, kus on sõprussuhted raamatukogudega. Väljaspool tööreise on suurepärase elamuse jätnud Kajale Prantsusmaa.
Kinno jõuab Kaja harva, viimati nähtust aga soovitab ta ajaloolist filmi “Jäine tango”. Pigem meeldib talle koos mehega Viljandi folgil ja teatris käia. Nad üritavadki nüüd umbes korra kuus midagi vaatama jõuda. Viimati said nad elamuse “Kõrboja perenaisest”.
