-1.7 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArtikkelLapike paradiisi keset merd ehk kuidas me Ruhnut avastasime

Lapike paradiisi keset merd ehk kuidas me Ruhnut avastasime

Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.

Vahel võib krimkades kohata umbes sellist lauset: „Kui sa seda teksti loed, siis ma olen järelikult surnud“, aga mina peaksin alustama seekord lausega: „Kui sa seda teksti loed, siis järelikult ma olen elus.” Pärast kolme päeva ja kaht ööd Ruhnus võib öelda, et Ruhnus käik on seiklus, kuid sinna saamine on peaaegu nagu ellujäämisretk.

Kui Raplamaa muuseumite rahvas end reedel, 15. septembril Ruhnu poole seadis, ei teadnud me, milline mereteekond ees ootab. Päev varasemad katamaraani Runö sõidud olid nädala alguses tühistatud. Ilmateade lubas päris tugevat tuult, kuid me ei osanud arvata, et merel nii hull saab olema. Ilmselt ma liialdan, kuid merel olles oli küll kohati tunne, et viimnepäev on käes.

Raputavalt rabav Ruhnu reis

Merereis venis pikemaks, kui alguses arvasime. Esimesed poolteist tundi ei olnud veel hullu midagi, kuid seejärel oli tajuda, et inimestel hakkab paha, mustad kilekotid toolide taskutes osutusid vägagi hädavajalikuks. Kes vähegi suutis, komberdas laeva ahtrisse, seal oli rappumist vähem tunda. Üle tunni aja oli tunne, justkui viibiks karussellil, kõhust käisid jõnksud läbi. Enne sõitu lugesin Osho raamatut usaldusest ja kui hakkasin endale mõttes korrutama, et usaldagu ma merd, mingu ma vooluga kaasa, kadusid need jõnksud kõhust ära. Läksingi vooluga kaasa, panin silmad kinni ja lasin hingamisel minna laeva kõikumisega samasse rütmi: kui paadinina üles kerkis, hingasin sügavalt sisse, paadi laskudes aga välja. Selline nii-öelda laeva osa olemise tunde tajumine toimis.
Pärast randumist jätkusid me loksumised järgmises transpordivahendis. Vastu oli tulnud buss, mis viis Liise talu juurde, millest sai kolmeks päevaks meie kodu. Majakesed, kuhu meid paigutati, olid kõik ise nägu ja tegu. Oli ka neid, kellel mõningate mugavustega ei vedanud ja WC-s tuli käia välikäimlas. Siis saime ka aru, miks meil oli palutud pealambid kaasa võtta. Kui saarel on pime, siis ikka niimoodi, et näppugi ei näe suhu pista.
Liise talus ootas meid maitsev õhtusöök ja söögilauas jätkusid jutud sellest, kui merehaige keegi laeval oli olnud. Panime tähele, et laeval olnud lastel ei olnud häda suurt midagi. See pandi selle arvele, et tänapäeva lastel on peaaegu igaühel kusagil mõni batuut, kus sellise rappumise vastu lausa immuunsus tekib.
Esimesel õhtul oli küll plaanis teha tutvumisring, kuid osa meist tundsid end laevasõidust nii halvasti, et ei olnud võimelised seltskonnaga liituma. Nii lükkasime selle plaani järgmisesse päeva (õigluse huvides tuleb öelda, et tutvumisringi saime me alles viimase päeva lõunal tehtud, asi seegi ju).

Karu pole, heina napib ja juhatajaid on palju

Teise päeva hommik algas harjumuspäraselt hiljem. Hommikusöögi kõrvale saime kuulda elavat muusikat Feofan Roosi esituses. Ilmselt pole palju neid kordi, kui õnnestub hommikupudru kõrvale lõõtsamängu kuulata.
Külas on kaks poodi, üks neist asubki Liise talus. Poest saab hädavajalikku kraami ja muidugi meeneid kodustele viimiseks. Muidu on seal tavapärased suveniirid: kootud kindad, sokid, T-särgid, keraamika, magnetid. Kuid sealt võib leida ka kunsti. Graafik Külliki Järvila tööd on tõesti ilusad ja ühe neist, „Lõvitaltsutaja“, ma lihtsalt pidin endale saama.
Seejärel tegi meile ekskursiooni Ruhnu muuseumi juhataja Andre Nõu. Ruhnu muuseum on nüüd Rannarootsi muuseumi filiaal, oma eelarvet neil pole. Töökorralduse kohta rääkis Nõu, et pool aega hoiab ta muuseumi uksi lahti ja niidab muru, talvise hooaja veedab aga Rannarootsi muuseumis. Talvel on parem saarelt ära olla. Ruhnu sattus Nõu aga 2011. aasta talvel, kui rahvamajja otsiti juhatajat.
Üldtutvustav tekst Ruhnu kohtab kõlab nii, et see on 5,5 km pikk, 3,5 km lai ja looduslikus mõttes jaguneb kaheks. Läänekallas on lamedam ja seal asuvad põllumaad, idakallas on metsasem. Maatükkide jaotusega on Ruhnul huvitav. Meie oleme harjunud, et meile kuuluv maatükk on siinsamas maja ümbruses, aga Ruhnus on eluasemed koondatud nende ühteainsasse külla ja põllumaad ning metsatukad asuvad siiludena eemal üksteise kõrval. Kui kellelgi õnnestub endale saarel maja osta, kaasneb sellega 20 hektarit metsa ja põllumaad. Koha ostmine saarele on aga keeruline, kuna suurem osa maad kuulub rootslastele.
Saarel kasvatatakse ka loomi. Šoti mägiveiseid on seal 120, sel aastal õnnestus aga heina teha vaid 50-le. Ka umbes sajale lambale on hein olemas. Looduses võib kohata metskitsi, rebaseid, nastikuid ja hülgeid. Oravaid, siile ja jäneseid saarel pole. Ruhnu karu kohta aga ei teata täpselt, mis tast saanud on. Pakutakse kaht versiooni: kas ta lasti maha või ujus minema.
Andre Nõu rääkis, et vanasti oli võimalik Kihnut ja Ruhnut võrrelda, aga nüüd seda teha ei saa, Kihnus elab tunduvalt rohkem inimesi. Kihnus olevat küll põnevam elada, seal on neli küla, aga seetõttu on ka liiklusõnnetusi rohkem. Ruhnus paistis peaaegu iga õue peal mõni motoroller, mootorratas või tavaline ratas olevat. Autosid on seal muidugi ka, eriti hakkas neid tulema pärast seda, kui osale teedest sai 2008. aastal mustkate.
Rahvast elab Ruhnus aasta ringi 50, sisse on neid sinna kirjutatud aga 140. Vanuseliselt on 12 lapsed, 10 vanainimesed ja 28 on tööealised. Töötuid on saarel 2, ülejäänutel on aga ilmselt kõigil mitu ametikohta. Rekord olevat 7 töökohta, Nõu ise täidab nelja erinevat rolli. Võib öelda, et juhatajate osakaal pole kusagil ilmselt nii suur kui Ruhnu saarel. Vallavanem on Raplas väga tuntud mees Jaan Urvet.
Sellise süsteemi puhul, kus kõik on nagu Hunt Kriimsilmad, võib tekkida küll vastuolusid, näiteks kui korraldatakse ehitushange ja selle võidab kohalik ehitusfirma, mille juhataja on ka volikogu liige. Mis mõtet on aga väljastpoolt saart firmat sisse võtta, kui see on endal olemas? Ja nagu Andre Nõu sõnas, siis kes midagi teeb, see teeb veelgi.

Viimane talukompleks keset kärbseseeni

Ruhnu muuseumis on ruumid pisikesed, kuid vägagi infot täis. Näiteks saab seal näha ja lugeda, milline oli hülgeküttide riietus ja kuidas nende töö käis. Piltidega ülevaated on nii külakogukonnast, hariduselust, kirikutest, Ruhnu ja mere tihedast seotusest kui ka sellest, kuidas üks või teine võim on Ruhnule mõjunud. Meie saime kogu väljapanekule vaid kiirpilgu peale heita, tegelikult oleks aega kulunud palju enam.
Ka muuseumi õues võib leida huvitavat vaatamist. Saarel oli üldse erakordselt palju ilusaid kärbseseeni ja kaks eriti kenakest olid just muuseumi juures. Kuid palju põnevam on muuseumi kõrval asuv kivi, mis pole üldse tavaline kivi. Suure tõenäosusega on tegemist 500 miljonit aastat tagasi toimunud Neugrundi meteoriidiplahvatuse ajal tekkinud gneissbretša tükiga, mis mandrijääga on Ruhnule sattunud, ütleb infotahvel kivi kõrval.
Külateed mööda jõudsime Korsi talukohani. Kunagi oli Ruhnu saarel 27 pikka taluhoonet, mis olid igaüks pikuti kahe pere vahel pooleks jagatud. Korsi on aga ainus enam-vägem säilinud talukompleks Ruhnul. Kui hoone tühjaks jäi, hakkas see lagunema, kuigi talus olnud vanavara tõttu oli see muinsuskaitse alla võetud. Viimastel aastatel on talu seisukord paranenud, kuid teha on veel väga palju.
Ruhnu puhul ei saa üle ega ümber kirikutest. Sealne puukirik on vanim Eesti puitehitis, olles ehitatud aastal 1644. Muidugi on seda aja jooksul kohati taastatud, kuid säilinud on ka väga palju algupärast. Selle kõrval olev uus kirik olevat ehituslikus mõttes halvemas konditsioonis kui vana. Uue kiriku ehituslooga seoses rääkis Andre Nõu, et hobusel lasti otsustada, kuhu uus kirik tehakse. Loom oli aga seisma jäänud napp kaks meetrit vanast kirikust eemal. Ja nii valmis annetuste toel aastal 1912 uus kirik, mis on täis valgust ja ütlemata helge olemisega.

Heina näriv külaline

Kirikutes käidud, ootas meid sõit mööda Ruhnut ja seda kastiautos. Enamikule oli see nostalgiline kogemus, mõnele aga täiesti esmakordne kogemus. Niimoodi sõites käisime ära rannas, vaatasime üle kunagise meierei ja katkusurnuaia juures oleva huvitava kujuga künnapuu, sõitsime mööda lennujaamast, Ruhnut elektriga varustavatest generaatoritest, kultuuriaidast ja käsitöömajast ning pärast edukat teele kukkunud puu eemaldamist jõudsime Ruhnu ühe suurema vaatamisväärsuseni, tuletornini.
See tuletorn on väidevalt projekteeritud Gustave Eiffeli poolt ja üles pandi see saare kõige kõrgemasse tippu aastal 1877. Kõrgus andis ka tunda, kui tuletornini kõndida tuli. See polnud aga siiski nii hull kui 40 meetri kõrgusele tuletorni tippu ronimine. Alla tulles olid minu jalad igatahes nagu keedetud makaronid.
Tuletorni juures aga saime ka ühe ootamatu külalise osaliseks. Põõsastest pistis äkitselt oma nina välja rebane, kes meid ei peljanud. Väga lähedale küll ei lasknud, kuid tundus, et ta on sellise tähelepanuga juba harjunud ja ootab oma poseerimise eest midagi söödavat. Seda aga meil pakkuda ei olnud, nii et vaene loom näris lihtsalt heina. Pärast hilist lõunasööki ootas meid Limo saun, mis asus kaunis liivarannas. Merekohin ja eemal ujuvad luiged mõjusid rahustavalt ja lausa meditatiivselt. Saunal ei olnud ka muidugi häda midagi. Meile oli kaasa pandud õhtusöök ja vähemalt mina sain elus esimest korda proovida soku liha. Õhtusöögilauas selgus ootamatult, et meie seltskonnast on üks inimene puudu. Umbes sama kadunud kui Ruhnu karu. Lõpuks tuli välja, et ei ole me teda ei merre ega sauna unustanud, ta jäi lihtsalt ööbimispaika. Ruhnu on küll väike, kuid kaduma saab ikka minna.
Laupäev oli ruhnulaste jaoks natuke erilisem päev. Õhtul toimus kultuurimajas lõikuspidu, kus peale hõrgutiste võistluse ja pillimängu avati näitus. Kairi Kliimand ehk nime all Kairo tuntuks saanud noor Supilinna naivistlik kunstnik avas seal oma näituse. Nagu kunstnik ise ütleb, ei pretendeeri ta oma töödes mingile täiuslikkusele, ta ei taotle, et valgus ja varjud, värvid ja kompositsioon oleks täpselt paigas. Ta lihtsalt teeb seda, mis tundub tema jaoks õige. Tema jutust jäi kõrvu see, et elektrikappidele joonistamine on kõige heatahtlikum kuritegevuse liik.
Naabrist parem vabadust ihkav ruhnlane

Kolmas päev algas rahulikult. Enne lõunat ootasid meid vallamajas aga kolm filmi. Esimeseks neist oli Theodor Lutsu kultuur­antropoloogiline dokumentaalfilm aastast 1931, mis tutvustas tolleaegset elu Ruhnus. Film algab paadisõidu näitamisega, mis tõi endaga kaasa vaatajate naerupahvaku. Sellest meie ülemeresõidust ei saa ikka küllalt. Tegelikult meil veel vedas, sest omal ajal sõideti Ruhnule 8-10 tundi.
Sel ajal leidus saarel ka hobuseid. Viljasaagid olid küll kehvad, kuid veeti neid kahe hobusega, sest naaber ju vedas ka kahega. Nii et pole see naabrist parem olla tahtmine mingi uus nähtus. Kirikute kohta on Luts oma filmis öelnud (täpsemalt kirjutanud, tegemist on tummfilmiga), et vana kirik seisab nagu vana emakene oma noore sihvaka tütrega. Sel ajal elas veel saarel 283 elanikku.
Teine film oli Tallinnfilmi ringvaade Ruhnust, tehtud aastal 1990. Selleks ajaks oli meretöö praktiliselt välja surnud. 1944. a Ruhnust ära läinud rootslased olid tagasi tulnud, kuigi filmis rääkinud mees arvas, et tema on juba nii vana, et ta enda ehitatud maja ei näegi. Filmis mainiti ka seda, et ruhnlaste uhke meel ja tahe elada vabalt ajasid nurja plaani sinna mõisa ehitada. Tol ajal olid plaanid Ruhnut arendada väga suured, kuid raha nappis.
Kolmas oli aga hoopiski multikas. Lätlaste käe all on 2008. aastal valminud lustakas multifilm „Karu tuleb! („LācisF Nāc!“), mis on inspiratsiooni saanud Ruhnut väisanud karust. Tegemist on lustaka vaatamisega sellest, kuidas Ruhnule triivinud karu rahva seas hirmu tekitab ja kuidas nad teda erinevate nõksudega kinni püüda üritavad.
Kuna laupäev kujunes päris kiireks, jõudsime Buldersi talu aidamuuseumi alles pühapäeva ennelõunal. Uudistasime kahes muuseumitoas ise ringi, kuna peremees Kaarel Lauk hoopis seeni korjas, sealsamas aias küll. Kuidagi erakordselt palju seeni on Ruhnul. Näiteks ühe erakordselt suure leidsime vallamaja lähistelt. Ära sai käidud ka puuraugu juures ja soovijad said endale sealt kaasa võtta vett, mis on küll väga soolane, kuid heade raviomadustega.
Tagasisõit oli uskumatult rahulik, meri võimaldas isegi süüa ja raamatut lugeda. Sinna- ja tagasisõit olid nagu öö ja päev. Saarele sõites tundus nii mõnelegi, et kunagi enam ei taha ta Ruhnu sõita, aga kogu saarel kogetu, nähtu, kuuldu ja meeldiva tagasisõidu järel tasuks siiski sellele kunagi mõelda. Pealegi, meil läks minek veel isegi hästi, neil meresõitudel on ka luid murtud…

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare