0 C
Rapla
Esmaspäev, 17 jaan. 2022

Mõisapärandi konverents avas baltisakslaste erinevaid tahke

Helerin Väronen / foto: Siim Solman.

Raikküla mõisas toimus 29. septembril järjekorras juba kolmas Mõisapärandi konverents. Seekord esinesid ajaloolane ja muinsuskaitsja Riin Alatalu, ajaloolane Olev Liivik, poliitik, loodusteadlane ja geograafiakandidaat Andres Tarand, muusikateadlane ja teatrikriitik Kristel Pappel ning semiootik Tiit Remm.

Riin Alatalu keskendus oma ettekandes „Mõis ja mõisnikud 21. sajandil“ küll tänepäevale, kuid andis ka pildi minevikust. Mõisavaimustus tekkis koos taasiseseisvumisega, kell keerati justkui tagasi mõisate hiilgeaega. Mõisate saatuse määrab aga paljuski ära see, kelle kätte nad on sattunud. 1990ndatest teatakse lugusid aferistide kätte sattunud mõisatest. Samas on sellel maastikul mitmeid häid näiteid, kuid nendest nii väga ei teata.
Mõisate käive on üldjuhul väga väike ja Alatalu leiab, et me peame austama neid mõisaomanikke, kes vaeva näevad, et seda korras hoida. Võib tunduda, et mõisates toimuvad aina kontserdid ja üritused, kuid see on vaid hobi, millega mõis rikkaks ei saa. Kuidas mõisa üleval pidada? Tuleb aru saada, et omanik küll vastutab, kuid ka ühiskonnal lasub vastutus mõisate olukorra üle. Just 1920ndate hävingu puhul saab näpuga näidata tervele ühiskonnale. Baltisakslased käivad siin lihtsalt nostalgia pärast, aga neil ei ole kohustust aidata.
Alatalu sõnas, et õilsa eesmärgi nimel on inimesed tegelikult valmis tegema ka annetusi. Ja tuleb mõelda sellele, et ühel hetkel saavad praegused mõisakoolide ja turismitoetused otsa, nii et mõisate aitamiseks peaks looma omaette fondi. Mõis on piirkonna süda ja selle majandamine peaks olema kogukonnaga seotud, leiab Alatalu. Tema sooviks on, et mõisaomanikud moodustaksid võrgustiku, kus üksteist aidatakse. Eesti Mõisate Ühendus võiks olla selline ühendus.
Lõpetuseks sõnas Alatalu, et sõnum, millega mõisad võiks pildis olla, on see, et mõisa roll on olla mõistliku regionaalarengu eestvedaja. Mõisatel on tohutu potentsiaal ja võimalus tõmmata tähelepanu maakohtadele.
Küsimuste ja arutelu voorus tõsteti esile muinsuskaitse ja mõisaomanike suhted. Muinsuskaitse suurim võlu on see, et pole korduvaid olukordi, iga objekt on erinev. Mõlemal poolel tuleb olla kannatlik ja omavahel tihedalt suhelda. Mõisa kordategija peab olema heas mõttes parasjagu hull, “pehme“ inimene sellega hakkama ei saa ja sellest tekivad ka vaidlused muinuskaitsega.
Käegakatsutavast pärandist rääkis Olev Liivik ettekandes „Baltisaksa mõisnike esemeline pärand“. Pärandi saab jagada vaimseks ja materiaalseks. Materiaalset saab mõista laiemalt, hõlmates hooneid ja parki, või kitsamalt jagada arhitektuuripärandiks ning esemeteks. Pärandi valdajateks on mõisnike järeltulijad, erakollektsionäärid ja muuseumid, kus leiduvatele esemetele Liivik keskenduski.
Liivik näitas fotosid esemetest, mida arvatakse olevat kuulunud baltisakslastele. Kuna militaarne pool oli neile oluline, on seda märgata ka piltidel. Armees teenimine oli auasi. Samuti oli seisusliku harrastusena jahipidamine väga populaarne ja traditsiooniline tegevus. Kõrgseltskonna harrastuste hulka kuulus ka joonistamine ja maalimine, mis oli küll rohkem levinud naiste seas. Seda harrastust kujutati vahel ka piltidel. Näiteks on olemas foto Essu mõisaprouast Pauline von Dellingshausenist koos tütardega, kes pildil koos joonistavad.
Aadli identiteedi ja staatusega olid tugevalt seotud vapipildid ja pitsatid. Kuid leidub ka intiimsemaid mälestusesemeid. Kui kasutada Liiviku sõnu, siis kõige ägedam ese muuseumis on juustest sugupuu. Selles on läbi punutud kolme perekonna liinid ja see näitab, kuidas tollane pärandiloomine käis.
Baltisaksa esemelise pärandi uurimine seisab suures osas alles ees. Pärast ettekannet tekkis arutelu selle üle, mida saaks teha, et inimesed võtaksid baltisaksa pärandit vastu. Liivik sõnas, et rohkem peaks rõhutama seda, et tol ajal olid piirid pigem ideoloogilised ja paberil, ühiskond aga toimis teistmoodi. Suhtlusvõrgustikud olid suured, mõisnikud suhtlesid talupoegadega ja rahvuslik printsiip väga ei domineerinud.
Andres Tarandi ettekanne „Baltisakslased geograafia arengus“ rääkis baltisakslastest, kes maadeuurimisel märkimisväärseid saavutusi tegid. Nende kirjalik pärand on oluline, kuna kogutud on üsna palju andmeid ja klimatoloogia varaseimad allikad on just baltisakslaste omad.
Näiteks Adam Johann von Krusenstern juhtis esimest Vene impeeriumi ümbermaailmareisi. Talle kuulus Kiltsi mõis, kus asub ka tema mälestustuba. Otto von Kotzebue, eesti teatri rajakas peetud August von Kotzebue poeg, oli hea kirjutamisoskusega. Raamatusarjas „Maailm ja mõnda“ on avaldatud tema teos „Reis ümber maailma aastail 1823-1826“.
Siinmail tegutsenud teadlastest on aga ilmselt kõige tuntum Karl Ernst von Baer, embrüoloogia rajaja. Tarand soovitas eestlastele, kel vahva vaim, lugeda Baeri doktoritööd „Eestlaste endeemilised haigused“, mis on ilmunud sarjas „“Loomingu“ Raamatukogu“. Koos Baeriga käis Koola poolsaarel ekspeditsioonil Alexander Theodor von Middendorff, kes oli üks eesti punase veise ja tori hobuse tõuaretajaid.
Oma liistude ehk klimatoloogia juurde jõudes sõnas Tarand, et see viib ringi kokku, miks ta üldse baltisakslastest räägib. Varasemast ajast on ilmaandmeid võrdlemisi vähe, pikad vaatlusread asuvad Tallinna Linnaarhiivis. Baltisakslaste seas oli aga neid, kes märkmeid tegid ja õpetasid seda vahel ka oma talupoegadele. Näiteks lasi Middendorff ühel talupojal üles märkida põllutöid ja loodusnähtuseid.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Kristel Pappel­ rääkis mõisapärandist teatriloos. Suuresti on see küll uurimata ala. Pappel alustas ülevaatega, millistes ruumides võidi teatrit teha ja millised olid teatrivormid. Eriti armastatud olid näiteks laulumängud ja elavad pildid, millega kujutati mõnd tuntud skulptuuri või stseeni ajaloost.
Mõisakultuur on oluliselt kujundanud eesti teatri arengut. Teatri rajajaks siinmail peetakse August von Kotzebuet, kes käis tihedalt läbi Friedrich von Roseni perega. Nii lapsed kui täiskasvanud koos koduõpetajatega hakkasid andma etendusi. Oma esimesel Tallinnas oleku aastal kirjutas Kotzebue näidendi pealkirjaga „Adelheid von Wulfingen. Mälestusmärk barbaarsusele 13. sajandil.“ Tegemist oli hämmastavalt julge ja kriitilise kirjatükiga.
Aastal 1784 rajas Kotzebue Asjaarmastajate Teatri, mis oli juskui laboratoorium. Selle jaoks kirjutatud näidendid said hiljem tuntuks terves Euroopas. Arutletud on selle üle, kui palju Kotzebue eesti keelt oskas. On teada, et tavapärast kõnekeelt ta oskas.
Praeguses NUKU Teatri asukohas avati aastal 1809 Tallinna Teater, mille direktoriks oli Kotzebue. NUKU-s peetakse ka sel aastal juba kuuendat korda Kotzebue konverentsi.
Semiootik Tiit Remmi teemaks oli ruumisemiootika ja tema ettekanne kandis pealkirja „Ruumi tähenduslikkus: kasutused ja tõlgendused.“ Tema jutust jäi kõlama tähelepanek, et mõisates on pererahvas kui külalised. Teenijarahvas oli see, kes mitmete ligipääsude kaudu kontrollis ruumi ja elas privaatselt. Uste abil aga saab määrata sotsiaalset staatust, kas siis suuruse või selle kaudu, kust keegi siseneb. Tihtipeale sisenetakse tänapäeval aga mõisatesse küljeustest, mida kasutasid teenijad. Uksed on seotud olukordade ja käitumismustritega. Sageli on argipäev ja pidulik päev ruumiliselt eristatud, kasutatakse näiteks erinevaid uksi.
Mõisasüda on olnud varem kui ideaalmaailma mudel ja eneseteadvustamise vahend. Nüüd toimub mõisate ümbertähendustamine. See võib väljenduda mitmeti, näiteks muutub mõisa tähendus praktilisest sümboolseks või muutub mõisa funktsioon. Ümbertähendustamine toob endaga kaasa tõlgendusprobleeme ja küsimusi, nagu näiteks see, milline oleks mõisa autentne kasutus tänapäeval. Remm leiab, et sellele vastamise strateegiaid on mitu ja need sõltuvad sellest, millisena me tahame mõisa olemust näha.
Mõisakoolide plussiks peab Remm seda, et see pakub keskkonnana lapsele tõlgendusvõimalusi. Laps märkab, tunnetab, suhtleb ja tõlgendab enda ümber olevat. Keskkond arendab, mitte ei ole tühi ja tuim.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised