spot_img
-0.1 C
Rapla
Teisipäev, 29 nov. 2022
spot_imgspot_img
ArtikkelKäsitöölane: Edy Priimägi küpsetab piparkooke perekonnaretsepti järgi

Käsitöölane: Edy Priimägi küpsetab piparkooke perekonnaretsepti järgi

Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.

Juba sel nädalavahetusel algab jõuluaeg esimese advendiga. Edy Priimägi ütleb, et tegelikult on see juba ammu peale hakanud. Tema jõulukaunistusi käidi Väärt Raplamaa Toote poes küsimas juba kuu alguses. Samuti on alanud piparkoogitegu.

Pardimuna piparkoogid

Mõistagi teeb Edy piparkoogitaina ise. Selleks on kasutuses perekonna retsept. Naise sõnul ei tea keegi, kust see algselt pärineb. Selge on see, et selle retsepti järgi on alati nende peres piparkooke küpsetatud. Paranduste tegemist selles ei ole keegi vajalikuks pidanud. „Meile ta maitseb,“ ütleb Edy.
Edy räägib, et kliendid on küll uurinud, miks naine nisujahu asemel näiteks kasvõi tatrajahu ei kasuta. Eks tänapäeval on mitmeid talumatusi ning inimesed on oma toidulaua osas teadlikumad. Edy selgitab aga, et on käinud koolitusel, kus prooviti erinevatest jahudest piparkooke teha. Paraku ei kukkunud need kuigi maitsvad välja. Kui ikka ei ole harjunud tatrajahu sööma, siis on sellest tehtud piparkookide maitse ka veidi võõras.
Pigem leiab Edy, et tegelikult süüakse piparkooke vaid ühe kuu jooksul aastas. Samuti ei sööda neid sellel ajal ju päris kilode kaupa. Nii on tema jäänud ikka traditsioonilise nisujahu juurde.
Ka taigna muud komponendid on üsna traditsioonilised. Nagu ikka läheb ka Edy piparkookidesse veel võid ja muna, suhkrut ja oma maitseainete segu. Ta ütleb, et pole siiani poe maitseainesegusid katsetanud ega oska kommenteerida, kuidas need käituvad. Naljatamisi tõdeb ta, et on kodupiparkookidega nii ära hellitatud, et poe omad lihtsalt ei maitse.
Ühe veidike eriskummalise koostisosa leiab tema tainast aga küll. Kuna Edy on allergiline kanamunade suhtes, kasutab ta oma piparkoogitaina valmistamisel pardimune. Neid igast poest saada ei ole. Naine räägib, et ühel ajal müüs ka talupood pardimune. Mõistagi ei olnud neile ehk kõige suuremat nõudlust ja nii kadusid need ka peagi lettidelt.
Sellest hoolimata on Edy endale interneti vahendusel varustaja leidnud. Pardimunad jõuavad temani aga eriti moodsal viisil ehk Smartposti pakiautomaadi kaudu. Neil aegadel, kui pardid munemisest puhkavad, kasutab Edy aga vutimune. Nendega on tööd muidugi palju, sest munad on tavaliste kanamunadega võrreldes üsna tillukesed.
Tainast valmistab naine korraga umbes kuus kilo. Taina tegemine võtab ju aega ning ei ole mõistlik enne iga küpsetamist see protsess uuesti ette võtta. Nii teebki ta pigem suurema koguse korraga valmis, jagab selle osadeks ning küpsetab vastavalt vajadusele ära.
Edy meenutab, et kui lapsed alles väikesed olid, sai piparkooke ikka üpris palju küpsetada. Muidugi nautisid pisikesed taina vormimist ja hiljem glasuurimist täiel rinnal.
Kuigi piparkoogitainas valmib iga kord sama retsepti järgi samadest koostisosadest ja sama tehnikaga, on tulemus alati veidike erinev. Edy ei oskagi öelda, millest see tuleneb. Mõnikord on tainas allumatu ja piparkoogid küpsevad kõveraks kui kuumaastik. Teinekord on tainas aga lausa täiuslik ning seda on suurepärane küpsetada.
Teatavasti kuluvad eriti toredate piparkookide küpsetamiseks ära vormid. Nende abil saab lahti rullitud tainast toredaid kujusid välja lõigata. Edy kasutab siiani nõukogudeaegseid vorme. Kiiresti loeb ta ette oma kahepoolsed vormid – tüdruk-poiss, karu-piilupart, kass-põder, süda-lill, ratas-kuu. Ühe vormi on ta kunagi ka ise teinud. Kilukarbi randist mudis ta välja kuusepuu kujutise, mille mees aitas siledaks saada.
Edy tõdeb, et ei ole kaubandusvõrgus näinud vorme, mis kohe end ostma sunniksid. Pigem on ta seda meelt, et kui kenasti toimivad vormid on olemas, pole vaja uusi otsida.
Viimase lihvina saavad piparkoogid enamasti glasuuri peale. Edy ütleb, et kodustesse kingipakkidesse teeb ta glasuuriga piparkooke küll.
Suurem osa piparkookidest jäävad aga kaunistamata. „Ma ei armasta magusat,“ tõdeb naine. Ta ütleb, et lähtub kõikide asjade tegemisel pigem enda maitsest. Kui keegi telliks kaunistatud piparkooke, siis saaks loomulikult ka neid.
Kuna aga ka klientidelt oli esimesel aastal kuulda, et ei soovita nii palju suhkrut, siis ongi Edy läinud seda teed, et teeb kaunistamata piparkooke. Nii jääb alati ka võimalus need ise kodus ära kaunistada. Glasuure on poes ju müüa.
Küsin, kas Edy on aastate jooksul piparkookidest juba lootusetult tüdineda jõudnud. Ta naerab ja ütleb, et igal aastal jõuab kätte hetk, kus isu saab otsa. Küllastumine on paratamatu. Siis jõuab aga kätte järgmine aasta ja jälle ootab ta isukalt esimesi piparkooke.

Hoidised müüki

Jaaguaru talu nime all on Edy köök juba viis aastat tegutsenud. Jaaguaru talu ise on tegutsenud ligi kakskümmend aastat ja selle tegevust juhib Edy mees.
Küpsetanud on naine terve elu. Ta räägib, et nõukogude ajal polnud midagi poest saada ja kõike tuligi ise osata ja teha. Eeskujuks oli Edy ema. Pühapäeviti sai alati pannkooke. Laupäeviti küpsetas ema aga pirukaid. Edy meenutab, kuidas ta jälestas porgandipirukaid ning tõotas neid mitte kunagi ise teha. Tänaseks on ta loomulikult oma lubadust murdnud.
Huvi küpsetamise vastu on Edyl alati olnud. Hea tõuke annab ka teadmine, et tuleb välja. Tänaseks päevaks on koka ameti omandanud ka Edy poeg.
Lükke ettevõtlusega alustamiseks sai Edy majanduslanguse ajal, kui ta koondati. Töötukassa kaudu läks ta klienditeenindajate koolitusele. Peagi sai aga selgeks, et see ei ole Edy jaoks õige amet.
Samal ajal olid lapsed suureks kasvanud. Puud-põõsad olid marju täis ja neid korjamata ei tihanud ju ka jätta. Hoidised muudkui kogunesid keldrisse ja lapsed ei käinud ka nii tihti kodus, et neile kõik kaasa oleks saanud pakkida.
Ühel päeval soovitas sõber Edyl oma hoidised müüki panna. Ta ütles veel juurde, et tänapäeval on moes osta naturaalseid tooteid, kuhu ei panda paksendajaid ja säilitusaineid sisse. Naine suhtus sellesse mõttesse väga skeptiliselt. „Tule mõistusele. Kes see ostab neid,“ oli tema reaktsioon. Mõte hakkas aga idanema ja siis otsustas ta proovida. Edy vormistas end FIE-ks ning pani esimesed hoidised müüki. Selgus, et sõbra jutul oli jumet ning äri läheb täitsa kenasti.
Jõuluteemaliste toodete hulka kuulub kahtlemata Edy glögi. Seda valmistab ta punase- ja mustasõstramahlast. Maitset annab ta Santa Maria maitseaineseguga, millele lisab nelki, aniisi ja kaneeli. Muidu pidavat glögi naise arvates lahja jääma. Glögi peab tema sõnul oma maitsega ikka kurgu tuliseks võtma.
Loomulikult ostetakse jõulude ajal pohlamoosi ja kõrvitsasalatit. Edy pohlamoos on muide ainult pohladest valmistatud. Naisele meeldib pohlade mõrkjas maitse ja nii ei lisa ta oma moosi sisse õuna. Samuti ei meeldi talle läbi sõela aetud moosid. Edy pohlamoos on valmistatud tervetest marjadest ning seda süües on näha, millest see valminud on.
Jõulud ongi käsitöö ja hoidiste mõistes aasta kõige kiirem aeg. Tahavad nad seda või ei, aga sel ajal teevad inimesed palju kingitusi. Edy ütleb, et talle endale meeldib pigem asjalikke kingitusi teha.
Toit on selles mõttes hea, et kulub alati ära. Nii ongi ostlejate elu lihtsustamiseks Edy pannud kokku kinkepakid, millest võib leida pudeli glögi, purgi pohlamoosi ning kõrvitsasalatit ja piparkoogid.

Heegeldatudjõulukaunistused

Jõuluaeg on Edy sõnutsi täie hooga alanud. Juba kaks nädalat tagasi sai ta Väärt Raplamaa Toote poest kõne, et käiakse tema heegeldatud jõulukaunistusi küsimas. Esimesed kaunistused said seega poodi viidud juba novembri esimeses pooles. Kohe meie vestluse järel läks Edy samuti poe varusid täiendama.
Oma kodu ta veel kaunistama ei ole asunud. Naine leiab, et liiga varakult alustades jõuab neist enne jõululaupäeva ära tüdineda.
Heegeldamisega on Edy eluaeg sõber olnud. Ta meenutab naerdes, et alati, kui ema tema toa ukse vahelt sisse piilus ja tütart selja tagant laua taga istumas nägi, eeldas ta, et tegeletakse õppimisega. Tegelikult oli Edy enamasti hõivatud hoopis heegeldamisega.
Tema käte vahel valmivad heegeldatud lumehelbekesed, kellukesed ning inglid. Osa mustritest on ta leidnud kooliaegsest tööõpetuse õpikust. Teised on tulnud internetist. Ingli mustreid otsis ta välja kümmekond. Kõik sai ka läbi heegeldatud. Üks neist meeldis naisele kõige enam ja just selliseid hakkaski ta edaspidi valmistama.
Edy usub, et kindlasti oleks ka teistele inglitele ostjaid olnud. Ta lihtsalt on arvamusel, et asjad, mida ta valmistab, peavad eelkõige talle endale meeldima. „Ma ei taha teha asju, mis mulle ei meeldi,“ lausub ta.
Sama kehtib kvaliteedi kohta. Kui ikka tundub, et ei tulnud kõige parem välja, tuleb asi raske südamega üles harutada.
Lumehelveste viimistlemiseks tärgeldab Edy need ära. Liitri vee kohta läheb umbes supilusikatäis kartulitärklist. Heegeldised käivad sellest segust läbi ning lähevad seejärel diivanile nõeltega fikseeritult kuivama. „Väga nüri töö, aga muudmoodi ei saa,“ nendib Edy muiates.
Juba Edy esimest korda nähes on selge, et tema stiil on ekstravagantne. Tavapärase halli ja musta asemel tõttab ta vastu kollases mantlis ja punase mütsiga. Ta ütleb naerdes, et värvide puuduses teda küll keegi süüdistada ei saa. Nii on ka tema ehete hulgas valgete ja naturaalsete kõrval erinevaid värve. Igaüks saab enda maitsele vastavalt midagi välja valida.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused