Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Kuusiku ja Iira küla külavanem Ants Kuningas kannab kevadest alates hoolt selle eest, et Kuusiku kandis külaelu areneks ja mõisahoonete eest oleks hoolitsetud. Kõige ilusa ja hea kõrval, mis Kuusikul on, vindub juba aastaid siiski üks probleem, mis andis põhjuse Kuningas Raplamaa Sõnumite toimetusse külla kutsuda.
Kõige teravamaks probleemiks peab Kuningas kergliiklustee puudumist Kuusiku ja Rapla vahel. Seda teed on lubatud juba üle 13 aasta. „See Rapla-Kuusiku kergliiklustee on kõigile meeletult valus koht. Te võite ka ise teha eksperimendi ja proovida. Just praegusel pimedal ja märjal ajal. Igaks juhuks tuleks end helkureid täis riputada ja proovida käia tee ääres ning pärast lühiajalist käimist vaadata, kuidas riided välja näevad, ja hinnata, kas on julgust edasi minna või on viimane aeg tagasi pöörata,“ räägib külavanem.
„Tegelikult on lugu nii, et inimesed ei julgegi seal tee ääres käia. On teada, et seal on olnud viimase kümne aasta jooksul päris mitu liiklusõnnetust, ja väidetud on, et lausa surma ja ka raskelt vigastada on saadud. See on väga tõsine teema. Kuusiku asub 5 km kaugusel Raplast, kuid iga inimene peab sinna ja tagasi saamiseks igal juhul keskkonda täis tossutama. See ei ole mõistlik. Mõistlik ei ole ka see, et näiteks lapsevankriga või jalgrattaga puudub igasugune mõte seda 5 kilomeetrit ette võtta, sest teepeenar on kitsas ja veokite eest kuhugi minna ei ole. Tegemist ei ole mugavuse, vaid turvalisuse probleemiga,“ ütleb Kuningas.
Arengukavas on, kuid projekteeritud mitte
„Me võtsime kevadel selle teema üles ja kutsusime kõik valla olulised persoonid kohale: volikogu esimehe, volikogu liikmed ja vallavanema. Siis öeldi, et kergliiklusteed ei saa teha, see pidavat olema maanteeameti rida ja kergliiklustee lahendatakse Rail Balticu ehituse käigus. Aga maanteeamet ei ole teadaolevalt üheski Eestimaa vallas viimastel aastatel kergliiklusteid rajanud. Enamik rajatud kergliiklusteid on valla teed olnud.
Tõsine probleem on ka selles, et 13 aasta jooksul on seda teed inimestele aina lubatud, kõikides arengukavades ja valimistel välja hüütud. Kõigis poliitikute olulisemates kirjatükkides on Kuusiku kergliiklustee sees, kuid eelarvetes on üksnes ümmargune null. Isegi projekteerimiseni ei ole jõutud. Eks igaüks saab nüüd ise hinnata, kui palju on 13 aasta jooksul antud lubadused väärt,“ räägib Ants Kuningas.
„Kui mõelda vajaduse peale, siis enamik Kuusiku, Kuusiku-Nõmme ja Iira inimesi kasutaksid iga päev seda kergliiklusteed. Ka mina ise kasutaksin hea meelega seda teed nii jalgsi, rattaga kui ka rullikatega. Raplas poes või isegi vallamajas käia oleks inimestel jalgsi või jalgrattaga tunduvalt tervislikum. Poodi meil ju kohapeal ei ole, vallateenuseid ja nüüdisaegseid sidelahendusi ka mitte. Töine tegevus on elanikel kas Tallinnas või Rapla pool, mis tähendab, et Raplas tuleb niikuinii käia. Eks nüüdki kogusime ja kogume edasi allkirju selle mõttega, et lõpuks ehk võetakse vastu otsus kõigepealt see tee projekteerida. Kergliiklustee on seega meie hinnangul ääretult oluline eluline teema. Muidu on aga Iiras, Kuusikul ja Kuusiku-Nõmmel väga mõnus ja ilus. Muud küla asjad oleme saanud siin sel aastal koostöös vallaga hästi korda aetud.“
Näiteks on paremaks läinud see, et kui on vaja kusagil teehooldust või -parandust teha, siis on lootust, et vähemalt külavanemalt küsitakse nõu. Kevadel oli juhtum, kus ei oldud teehooldusega rahul, kuid olukord sai läbi räägitud ja parandatud. Kuningas kiitis ka TREV-2 Grupi höövlimeest ilusa töö eest.
„Tegelikult oli see kommunikatsiooniviga. Eks meie poolt natuke ka. Ei ole põhjust loota, et keegi kaugemalt alati paremini teaks, mis oleks oluline ette võtta. Ka ise tuleb tagant torkida ja enda vaatenurk välja käia. Sellest võidab küla ja võidab ka vald.“
Kuigi Kuusiku kandis on külavanema sõnul ikka enamasti rõõmudega tegemist, on üks teema kergliiklustee kõrval veel suure küsimärgina õhus. See on seotud vajadusega üldplaneering üle vaadata. „Võib arvata, et riigil tekib juba lähiaastatel reformimata riigimaa müümise vajadus. See tähendab, et me peame olema kohapeal suutelised ütlema, missugused muudatused tuleks üldplaneeringus juba praegu teha. Meil on muinsuskaitsealused territooriumid ja hästi säilinud Kuusiku mõisa arhitektuurne kompleks koos suurepärase pargiga. Kuid on ka hooneid ja nende alust reformimata riigimaad, mis ei kuulu kaitse alla. Näiteks mõisa kasvuhoone varemed ja nendest pargi suunas jääv maatükk.
Tahame seista selle eest, et külale jääks vajalik kogus sotsiaalmaad (miks mitte ka kogukonnamaad) ja mõisakompleksi hoonete keskele ei kerkiks uued kastmajad. Selle nimel tasuks vajadusel kasvõi barrikaadidele ronida.“
Vanade hoonetega tegelemine on hobi
Nii jõuamegi jutuga Kuusiku mõisahooneteni, millega Ants ja tema kaasa Terje end tihedalt sidunud on. Mõisa peahoonel on uus omanik ja tema edasised plaanid ei ole teada. Kuningas loodab kogu südamest, et mõisa peahoone varemeteks ei muutu. Ise püüavad nad koos külarahvaga peahoonel pilku peal hoida, et keegi sinna sisse ei murraks või muud paha ei sünniks.
Oma juurtelt pole aga Kuningas mitte kuidagi Raplamaaga seotud. Tegelikult on ta mulk, Viljandi linnast pärit, seal ka koolis käinud. Kuusikule sattumises olid aga heas mõttes süüdi Kuusiku tallide inimesed. 2015. aasta veebruaris sai naisega koos tuldud vaatama, missugune see Kuusiku mõis õigupoolest välja näeb. Samal suvel läksid mõisa peahoone ja vana häärber oksjonile ja nii see alguse sai.
Mõisa peahoonest ei taha Kuningas palju rääkida. Ütleb, et kõik pole kuld, mis hiilgab. „Valla remondimehed pidid vammi nägema ja sellest teadma, see ei olnud teisiti võimalik. Kui ühel hetkel see vammikahjustusega sein alla langes, oli teisel pool kipsplaat ja puitpruss näha.“
Kuningas ohkab seda meenutades ja räägib lisaks, kuidas kaks esimest kuud sai katuse parandamisega vaeva nähtud. „Seda oli kunagi kirkade ja kirvestega jääst puhastatud. Võib ette kujutada, mis plekk-katusest alles jäi. Ilus tähistaevas paistis. Kui see kaks kuud oli möödas ja oktoobris tuli üks suur vihm, seisime ja vaatasime, kuidas sõna otseses mõttes jõgi voolas esimesel korrusel mööda seina alla. Seejärel tuli vammiga sein alla. Tegime ekspertiisi ja siis saabus ka korralik ahastus. Vallas oldi vähemasti aumehed ja peahoone tehingu pöörasime tagasi.“
Kõrvaltvaatajale võib vahel jääda mulje, et mõisahoone omaniku elu on midagi eksklusiivset ja elitaarset. Tegelikkus on proosalisem. Tuleb ära teha väga suur töö, enne kui vana mõisahoone uue hingamise saab. „Restaureeritud hoonetesse pandud raha ei tule kunagi tagasi, see on täiesti selge hobi, kus raha liigub ühes suunas,“ sõnas Kuningas. Antsu ja Terje käes on mõisa vana häärber. „See on selline nokitsemise projekt, mida on hea ka teistele näidata. Kuuekümnendatel rajatud kivitrepist hakkasid jalad läbi vajuma. Nüüd on majal uus trepp peaaegu valmis ja saab normaalsemalt majja tulla,“ ütleb Kuningas naerdes.
Hetkel on väärikas maja sellises seisundis, et seal on juba korraldatud koolitusi, näitusi ja muinsuskaitsepäevi. Kuninga sõnul on häärberis säilinud palju ilusat, mida saab rahvale näidata, näiteks mantelkorsten, kõrged laed ja osaliselt säilinud stukkdekoor. Samuti olevat häärber hea õppematerjal vana kivimaja taastajale. Vale materjali kasutamisest tekkinud tagajärjed on selgelt näha.
Järgmine küsimus, mis taskust lahkuva rahaga seotud, on väärt vanakraami kollektsioneerimine. Kuningas sõnab selle peale: „Ütleks nii, et Raikküla mõis uhkeldab oma mõisamööbli kollektsiooniga ja neil on õigus seda teha. Me veel ei uhkelda, kuid kõik oluline on olemas. Eksponeerimine ei ole hetkel lihtsalt päevakorras. Osa kogutud mööblist on restaureeritud, osa on sõna otseses mõttes juppidena veel kilekotis ja osa on erinevatesse kohtadesse restaureerimisse antud. Tõele au andes on mööbli kollektsioneerimise pisik üldse Terje küljes, ma olen pigem selline satelliit,“ nendib ta muiates.
Kuusiku eelis on teotahtelised inimesed
Kuusiku külaelust rääkides sõnab Kuningas, et koht on iseenesest ääretult meeldiv ja veel meeldivamaks teevad selle mõnusad inimesed. Tundub, et ka kohalik rahvas on ta omaks võtnud. Külavanem ise on sel teemal mõtteid mõlgutanud, miks see Kuusikul just nii on. Sageli ei kiputa mujalt tulnuid omaks võtma.
„Häärber, mis meie käes, on seotud paljude inimeste positiivsete mälestustega. Seal on olnud algkool ja päevakeskus. Varasema päevakeskuse juhataja Ludmilla käe all on siinsed noored vaba aega veetnud ja üles kasvanud. Neil on head mälestused ja neilt ei ole ka midagi ära võetud. Ka konflikte ei ole tekkinud. Nad teevad siin kergelt öeldes hulle asju. Saariste Aivo näiteks. Oma raha eest ja omast ajast niidab ta jõeääri, hoiab romantilisi radasid sees.
Samasuguseid häid asju võib paljude puhul esile tuua. Meil on olnud talgud, järeltalgud ja seejärel minitalgud. Ei ole olnud sellist asja, et seisad üksi keset küla ja keegi ei võta osa. Suur seltskond on alati. Kevadel oli väljas 74 inimest veel ka siis, kui tormiks kiskus. Vähemalt paarkümmend inimest on korraga olnud ka järeltalgutel ja minitalgutel. Kui inimesed tulevad kutse peale, siis see näitab, et neil on selleks juba varasem soodumus olemas. Tehtud on Kuusikul kogu aeg midagi ja ma ei ole teps mitte esimene külavanem. Eks sellel kevadel ja suvel oleme küla tegevusi lihtsalt rohkem suure kella külge pannud ja meid on ka rohkem märgatud.“
Kuningas teab, et paljudes kohtades on külavanema leidmisega probleeme. Külavanema ülesannete täitmine võtab siiski päris palju aega. Kuusikul on aga kuidagi läinud nii, et kogukonda veetakse siiski mitmekesi. „Kuusikul on üks tohutu eelis, siin on palju noori, just sellises tegusas eas. Mõned neist oskavad ka tõeliselt üllatada. Näiteks kevadel planeerisime pikalt teadetetahvli tegemist, et mis materjalist ja… Ükspäev Margus lihtsalt teatas, et tahvel on valmis. See on tore asi, et räägid ja …mingil hetkel juba tehtud.“
Kevadel võeti külaseltsi ja rahvaga ette selge siht, et Kuusiku positiivne kuvand tuleb uuesti välja tuua. See on kogu aeg olemas olnud, kuid teiste asjade taha varju jäänud. Kuusiku on külavanema sõnul väga meeldiv puhkekeskkond. Praegu on oluline, et ka jõgi saaks niidetud ja paatidega kasutatavaks. Mõisapargiga on olukord juba päris hea, seda tänu kohaliku rahva ja valla järjekindlale tegevusele.
Kõike ei saa rahalipikuga sildistada
Esimese kõrghariduse omandamisel sai Kuningas inseneri diplomi. Hiljem on lisandunud õigusteadus ja viimased 17 aastat on ta olnud jurist. Paar aastat ka tudengitele loenguid pidanud. Päris viimastel aastatel on lisandunud täiskasvanute koolitus ja vajadus õppida juurde andragoogikat. Enda varasema tööelu kohta sõnab Kuningas, et see on olnud väga kirju. Kuid ta ei taha sellest midagi erilist välja tuua. „Olen oma pagunitega rahul,“ nendib ta muigega.
Koolituste kohta sõnab Kuningas, et on läbi viinud võlanõustajate täiendkoolitusi ja olnud ka ise mittetulunduslik võlanõustaja. Ta peab oluliseks mainida ettevõtlus- ja krediidiriskide koolitusi, mida on korraldatud koostöös koolitusasutustega. Mittetulunduslikus korras on ta nõustanud ja nõustab inimesi, kes on sattunud probleemide puntrasse ja kellel ei piisa alati rahalisi vahendeid. „Aega on alati vähe. Päevad mööduvadki nii, et pead end jagama erinevate ülesannete vahel. Aga elus on ka see osa, millest ei saa ega tohi tuimalt mööda vaadata. On selge, et kõiki aidata ei ole võimalik, kuid mõnikord tuleb teha ka midagi sellist, millel lihtsalt ei ole rahalipikut küljes,“ leiab Kuningas.
