23.3 C
Rapla
Esmaspäev, 22 juuli 2024
ArvamusVäikese ringiga Eha Metsalliku toetuseks

Väikese ringiga Eha Metsalliku toetuseks

Tõnis Tõnisson

Tänases lehes kirjutab hiljuti aasta hiiesõbra tiitli vääriliseks tunnistatud mesinik ja loodusesõber Eha Metsallik taas kord metsast. Muu hulgas juhib ta tähelepanu kahele meie looduskeskkonda ohustavale nähtusele. Üks neist on arutu ja ahne metsa hävitamine ehk massiline mehhaniseeritud lageraie ja teiseks sama hoolimatu ning rumal metsa ainult majandushuvisid silmas pidav eesmärgistatud taastamine, mille tagajärjeks on monokultuuriliste metsade (puupõldude) prevaleerimine normaalse, Eestile sajandeid iseloomuliku loodusmetsa ees.
Loomulikult on Metsallik mesiniku ja loodusesõbrana loodusliku mitmekesisuse poolt. Sama peaksid tegema ka kõik ülejäänud vastutustundlikud ja terve mõistusega inimesed, sest tegelikult peaks praegu, 21. sajandi alguses loodusliku keskkonna vägistamise tagajärjed juba väga drastiliselt kätte paistama.
Selle juures tundub kummastav, et kogu Eesti vabariigi keskkonnaametnike armee (või vähemalt otsustav enamus) on rakendunud looduse vägivaldse majandamisega seotud tegevuste õigustamise teenistusse. Keskkonnaminister Siim Valmar Kiisler, kes selle armee ees troonib, ei ole küll avalikult kordagi pea kohale tõstnud eelmise sajandi neljakümnendatel – viiekümnendatel aastatel juhiseks olnud mitšurinlikku deviisi „Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame ise“, kuid kogu tema tegevus kinnitab, et ta on just nimelt sellise mõtteviisi innukas kummardaja.
Nimelt rõhutas keskkonnaminister hiljuti konverentsil „Puidutööstuse äriplaan 2018“ esinedes, et ministeeriumil ei ole plaanis lähiajal metsaseaduse regulatsioone muuta. Sellest arusaamast lähtuvalt on lähiajal (äkki juba järgmisel aastal?) kavas alustada uue metsamajanduse arengukava ettevalmistamist.
Selle juures teavad minister Kiisler ja teda ümbritsev ametnikkond väga hästi, milline oli meie metsade olukord esimese iseseisvusaja lõpuks. Aga selle asemel, et murelikult küsida, ega me praegu täpselt samu vigu ei tee, otsib ta vabariigi algusaastatel vohanud omakasupüüdlikule röövmajandusele õigustust: „Me ei saa seda oma vanavanematele muidugi pahaks panna. Elu tahtis elamist, inimene tundis ennast looduse osana ja kasutas seda vastavalt oma vajadustele.“ Samas on temagi sunnitud tõdema, et „möödunud sajandi esimesel poolel tehtud suurte raiete tõttu on meil väga vähe alles jäänud sajandivanuseid põlismetsi“.
Kas me tõesti soovime, et nii umbes viiekümne aasta pärast mõistavad meie enda järeltulijad hukka sajandi esimeses pooles korda saadetud loodusrüüsted, mille tagajärgi peavad nemad kannatama? Vaevalt siis piisab lohutavast: „Elu tahtis ju elamist!“

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare