Helerin Väronen / foto: Siim Solman
Viimased 14 aastat on Age Tekku töötanud Rapla maavalitsuse kultuuritöö peaspetsialistina. Nüüd, kui maavalitsused kaovad, on õige aeg Agega laua taha istuda ja rääkida sellest, milline see aeg olnud on, mis ta sellest õppis ja mida toob tulevik.
Peale selle, et Age töökoht kaob, on ka maakonna rahvakultuuri spetsialist Mari Tammar lahkumisvalduse andnud. Rahvakultuuri Keskuse all olev töökoht jääb küll alles ja loodetakse, et sobiv inimene sellele kohale tuleb end ise pakkuma, siis ei pea konkurssi välja kuulutama, saaks kiiremini ja valutumalt. Rahvakultuuri Keskuse tulevik on aga ebamäärane, nii et päris kindel ei olda, kuhu, mismoodi ja mis tingimustel nad selle inimese tööle võtaks. Nii on Age sõnul uuest aastast meil maakonnas kultuurivaldkonnas kehvad lood.
Aeg iseendale ja kodule
Sobivaid inimesi rahvakultuuri spetsialisti ametikohale oleks kindlasti, kuid nii mõnigi on loomeinimene. Ja loomeinimestel on natukene teine elurütm kui kontoriinimestel. Samas sõnab Age, et ega kultuuriametniku tööd ei saagi teha päris tavaametniku kellaaegade või tööaja järgi. „See on täiesti tavaline, et sa pead olema nädalavahetustel kusagil. Mul on vaid üksikud nädalavahetused aastas, kui ma kuskil ei käi. Tööpäevaõhtuti on tihti mingid asjad, kus sa pead näiteks midagi üle andma või lihtsalt kohal olema. Laua taga aga on ka projektiasjad ja muu arvutiga töö vaja ära teha, ja seda pead tegema tööajal.“
Age lisas, et tal küll oli osakonnajuhatajaga tehtud kokkulepe, et kui ta oli töövälisel ajal mõnel üritusel käinud, siis sai ta neid aegu tagasi võtta, kui oli vaja perega kuhugi minna. Samas Age naerab ja sõnab, et tegelikult on küll sellist aega tema ametikohal tekkinud palju rohkem kui mõnel teisel ametikohal riigimajas.
Edasiste plaanide kohta sõnab Age, et kõigepealt võtab ta aja maha ja siis vaatab edasi. Näiteks projektitöö, nii nende vedamine kui ka kirjutamine, on talle sobinud, nii et see valdkond tuleks kõne alla. Seni aga, kui tööalane tulevik selgineb, tahab Age aega pühendada kodule ja iseendale.
„Tean, et lähen jaanuaris soojamaareisile lastega. Ma olen täielik päikese fänn. Sellise kehva suvega, nagu meil oli, ei suuda ma vastu pidada. Kindlasti tegelen rahvatantsuga edasi. See võtab ka päris palju aega. Ma juhendan hetkel kahte rühma. Vahel olen küll mõelnud, et tahaks ise ka rohkem tantsida, aga sinnani pole ma väga veel jõudnud.
Kindlasti tahaks rohkem käsitööd teha. Ma pole viimastel aastatel midagi eriti jõudnud. Töö kõrvalt ei jõua väga teha. Mulle nii meeldiks tikkida, vanasti sai isegi kampsuneid kootud… Õmmelda tahaks, toolikatted koju ootavad õmblemist.
Mul on terviserada kodu lähedal, nii et kindlasti teen päevas tiiru seal ära, ma olen sellest väga suurt puudust tundnud. Kui lumi on maas, siis suusatan, kui lund pole, siis lihtsalt kõnnin. Nii et saan tervisega tegeleda.“
Inimeste tundmaõppimine
Novembris sai Agel täis 14 aastat maavalitsuses töötamist. Uurin, millise kogemuse ta sellest sai ja mida õppis. „Kui ma selle peale mõtlesin takkajärgi, siis hästi palju oli väga erinevaid projekte nende aastate jooksul. Kogemused, mis sealt tulid, olid väga erinevad ja väga rikastavad. Üks konkreetne asi vähemalt minu ametikohal oli see, et ma sain maakonda ja siinseid inimesi väga hästi tundma. Ma olin ju võõras inimene tegelikult, ainult kaks aastat siin Raplamaal elanud enne seda, kui sellele ametikohale asusin. Ega ma teadnud väga palju ei siinsetest inimestest ega üldse kohtadest. Nüüd võib aga öelda, et igas maakonna kohas on mul mõni tuttav, tean, mis seal kultuurivallas toimub ja millega tegeletakse.“
Kuigi varem oli Age töötanud Mahtras kaks aastat projektipõhiselt, sai ta kultuuritöö spetsialistina erinevate projektide juhtimise kogemuse. Sealhulgas sai ta ka kogemuse juhtida väga mastaapseid asju, nagu seda oli maakonna laulu- ja tantsupidu ning noorte kultuurikonverents.
Age töö seisnes paljuski inimestega töötamises ja selle kohta sõnas Age: „Inimestega töötades pead olema valmis selleks, et alati ei lähe kõik nii, nagu sa arvad. Alati tuleb midagi ette, mis tuleneb sellest, et sa töötad inimestega. Iga inimene on ju omamoodi. Sellega peab arvestama, ei tohi endast välja minna, tuleb säilitada rahu ja otsida lahendusi.
Olen aru saanud, et see inimestega töö sobib mulle. Kuid samas see ka väsitab.“
Üheks oluliseks asjaks, mida kultuurispetsialisti töö talle õpetas, nimetab Age ajaplaneerimist. Sellel ametikohal pidi väga täpselt teadma, mis tähtajaks mingi asi valmis peab olema.
„Sa pead tegema intensiivset tööd ja mahutama ühte aega palju. See ajaplaneerimine ja oma peas asjade selgeks tegemine on olnud väga hea kogemus,“ sõnas Age. Lisaks sellele nõudis töö väga head pingetaluvust.
Oskus aega planeerida ja inimesi märgata
„Selle ametikoha eripära on see, et see on hästi killustatud. Erinevaid valdkondi, millega tegeleda, on hästi palju. Korraga on nii palju asju laual ja see väsitas. Sageli on see kultuurijuhtimine lihtsalt protsess, ei ole seda, et nii, ma lõpetan selle asja ära ja panen sahtlisse, see on korras ja tehtud. Mis väsitab, ongi see, et on pidev protsess. Sellist lõpetatuse tunnet, mis laseks puhata, naljalt ei teki.“
Age meenutas, et kui ta oma ametikohal alustas, võtsid paljud teemad palju rohkem aega. Ta sõnas selle kohta, et mõni teema lausa imes su enda sisse. Nüüd lõpu poole olid asjad sissetöötatud ja seetõttu jõudis ta rohkem teha. „Eks see tarkus tuli aastatega, kuidas oma tööd kergemini teha,“ sõnas Age.
Noorematele kultuuriinimestele üritab Age vahel õpetada, kuidas oma aja planeerimisega paremini toime tulla. Loomeinimestele on seda küll raske öelda, kuid elus on vaja teatud rutiini. „Hea on, kui sul on mingid kindlad asjad, millesse sa ei pea nii palju närvirakke sisse panema, siis läheb kõik kergemini. Loomeinimesel ongi raske, kuna ta panustab kõigesse nii palju. Kuid kui mõned asjad on rutiinsed, läheb midagi kergemalt ja seeläbi on võimalik rohkem mujale panustada,“ lausus Age.
„Minu töö eripära on ka märgata inimesi: kes millega tegelevad ja kas neid annab kuidagi toetada. Kui ma seda tööd tegema hakkasin, siis ma võtsin enda eesmärgiks, et minu ülesanne ongi pakkuda tuge maakonna kultuuriinimestele. Kui ma saan neid kuidagimoodi aidata, siis on mu tööülesanne täidetud. Mõnikord on toe pakkumine see, et märkad inimest, kes on palju kuhugi panustanud, ja esitada ta kuhugi tunnustamiseks. Ja mõnikord on see hoopis midagi muud, vahel on vaja lihtsalt, et sa räägiksid temaga, küsiksid, kuidas tal üks või teine asi läks.“
Kuid peale selle on reaalsed asjad, mida tuleb teha. Nendeks on näiteks õppereisid, võrgustiku hoidmine ning inimeste kokkukutsumine mingi perioodilisusega. Age sõnas, et sellised asjad pakuvad kultuuriinimestele tuge ja seeläbi jõuavad nad rohkem.
Kuid mida peab Age üldse kultuuriks? Selle küsimuse peale Age naerab ja sõnab, et tööle kandideerides pidi ta kirjutama samal teemal essee. „Ma arvan seda, et kogu inimese elamise ja vormi saab sinna kultuuri alla panna, Kõik moodustab kultuuri. Kui inimene arvab, et ta on hästi kultuuritu, siis ta ikkagi elab kultuuri sees ja teeb oma olemise kultuuri. See ei saa olla väljaspool inimest.“
Oma töös puutus Age kokku väga erinevate kultuuritahkudega. Mõned neist teemadest olid talle südamelähedasemad. Näiteks rahvatants, kuna ta on sellega isiklikult tugevalt seotud. „Nüüd tööga seoses on kodulugu meeldima hakanud. Ma küll ei saa öelda, et ma sellega varem üldse ei tegelenud, kooliajal ikka kirjutasin neid koduloouurimisi. Ma mäletan, et Pärnumaal elades sain rajoonis selle eest auhinnalise koha. Päris noore inimese tavalisse huviorbiiti see ilmselt ei kuulu, see tuleb inimese teisel eluperioodil. Siin töötades on see aga aina tähtsamaks muutunud.“
Veel enne aasta lõppu on vaja Agel oma kapid korda saada ja seda tehes on ka välja tulnud dokumente, mille kohta Age mõtleb, et see on ju samuti ajalugu, aga mida sellega teha. Osa asju saab ta küll rahvakultuurispetsialisti kätte anda ja osa asju ROL-i, millega siis sealne kultuuriametnik edasi saab tegeleda. Need dokumendid, mis klassifitseeruvad pigem ajaloo alla, on lubanud aga raamatukogu enda hoolde võtta. „Raske on, kui pead mingeid asju sorteerima. Ühtepidi on põnev ja teistpidi on see küsimus, et mida ma ikkagi jätan alles. Ilmselt koosolekuprotokolle ei jäta, kuid mõned asutamislepingud jätan hetkel igaks juhuks alles,“ sõnas Age.
Isiksusepõhisem haridussüsteem
Üks oluline teema, mis Agele hingelähedane, on hariduselu. Küsingi temalt, mis tema arvates seal muutmist vajaks. „Kunagi, kui ma Ameerikas töötasin, olid nad hästi uhked oma haridussüsteemi üle, ütlesid, et meil on progressiivne haridussüsteem. Ja see põhineb sellel, et nad ei tuubi fakte pähe, vaid võtavad mingi valdkonna ja lähevad teatud teemas sügavuti. Siis olin ma ise ka noor õpetaja ja sel ajal ei avaldanud see mulle mitte mingit muljet.
Ma nägin neid ameerika noori ja nad ei teadnud elementaarseid asju, näiteks, kus on Euroopa. Ma arvan, et segu haridusest ei saa olla vaid selline ameerikalik progressiivne, midagi peab olema ka niimoodi omandatud, et meil kõigil on samasugune pagas kaasas. Aga samas võiks olla haridus isiksusest lähtuv.“
Age küll tõdeb, et õpetada on sellisel juhul raske, kuid ka õpetajad peavad olema valmis selleks, et maailm muutub. „Kõik muutub ja me kõik oleme inimesed, me kõik õpime aina juurde, me ei ole kunagi valmis ja õpetaja-õpilase suhe võiks olla ka teistsugune. See on praegu liialt teises äärmuses, see, et õpetaja tunnis midagi teha ei või, on minu jaoks imelik. Peab saama õpilased mitte mingite vahenditega õppima. Õpetaja peab ikka autoriteet olema.“
Juttu tuleb ka erivajadustega lastest ja selle kohta sõnab Age, et ta on uurinud erinevaid teooriaid, miks neid viimasel ajal nii palju on. Näiteks on arvatud, et meie haridussüsteem vajakski lõhkumist ja uuesti ülesehitamist ning selle jaoks on tulnud erivajadustega inimesed. Kuid Age leiab, et asi ei saa olla vaid selles.
Lõppkokkuvõttes loeb aga selliste laste puhul Age arvates kõige enam see, et nad saaks inimesena hakkama. „Just see emotsionaalne IQ on minu arust see, mis peaks inimesel kõigepealt olema ja siis tulevad kõik teised teadmised. Kui ta saab inimesena hakkama, siis ehk leiab ta ka selle valdkonna, millega ta inimühiskonnale kasulik on, millega saab leiba teenida.
Maailmakuulsad teadlased on ikka mingi sündroomiga olnud.“
