Kuidas me puhaste kätega politseid lõime

Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman.

Rapla politseiprefektuuri esimene prefekt Raul Rähni on lõpetanud Märjamaa keskkooli ja Tartu ülikooli juristina. Nõukogude ajal tegi ta oma sõnul läbi kõik miilitsaohvitseri kutsed, väljaarvatud autoinspektsioon. Täiendas ennast Peterburis, Moskvas, Kiievis ja Kaunases.

Miks miilits ei võinud Eesti Vabariigis edasi olla?
Rähni: Toon ühe näite. Oli mingi tähtpäev, arvan, et 1989. aastal, mida tähistati nii Tallinnas Hirvepargis kui ka Tammsaare pargis. Inimeste kolonne saatsid miilitsapatrullid. Valdavalt olid need vene poisid. Miilitsate juurde tulid erariides mehed, esitasid töötõendi ja näitasid näpuga kolonni peale: viige see, see ja see ära. Mina olin kesklinnas korrapidaja. Ma ei osanud nende kinnipeetutega midagi peale hakata, lasin nad lahti. Läks mõni minut ja helistas siseminister Tibar ning andis korralduse jaoskonda toodud vabastada. Vastasin, et nad on juba vabad. Kust minister seda teada võis?
Meil käis sel ajal üks tuntud ajakirjanik ringi, ta oli nagu usaldusreporter või midagi niisugust – pääses kõigisse kabinettidesse ja ajas kõigiga juttu. Ükskord jäi ta mulle ühes ruumis sellega vahele, et helistas ministri otsetelefonile. Kujutad ette – ministrile otse! Arvan, et tema kandis ka seekord ministrile ette, et mulle tuuakse poliitikuid.
Peagi tulid nõutute nägudega miilitsapoisid ja kandsid ette, et samad inimesed peavad juba Tammsaare pargis kõnet. Ütlesin neile, et tak nado – aeg on niisugune.
See lugu näitab, miks me vajasime miilitsa asemele teistsugust korrakaitsesüsteemi, niisugust, mida ei saa kamandada mingid erariides mehed, ajakirjanikud, ministrid ega poliitikud. Poliitikuid pean mundrikandjatele kõige ohtlikumaks. Miilits oli parteiga seotud, politrukid istusid majas. Politsei on aga täiesti poliitikavaba. Kellelgi ei tule isegi pähe teda kuidagi juhtima hakata.
Muide, kindralleitnant Tibar rääkis nõupidamistel miilitsa asemele politsei asutamisest juba varem, enne kui see otsus avalikuks tehti. Põhiliselt pöördus ta ikka Ida-Virumaa meeste poole ja selgitas, et politseid ei tule karta, selle tegemist tuleb toetada. Kohtla-Järvel, Sillamäel ja Narvas olid umbkeelsed miilitsaülemad, ma kahtlen, kas nad eesti keelest üldse midagi aru said.

Kes prefektide kandidaadid välja käis?
Ma arvan, et see oli maakonnavõimude asi. Minule tegi niisuguse ettepaneku tolleaegne maavanem Harri Õunapuu. Ta käis mul Märjamaal selle jutuga kodus. See oli millalgi 1990. aasta suve alguses. Võtsin alguses mõtlemisaega. Ma olin selleks ajaks poole juba valinud – olen oma tolleaegsetesse märkmetesse kirjutanud, et meie eesmärk on kindlasti Eesti iseseisvumine.
Mõtlesin natuke aega ja ütlesin Õunapuule jah. 5. novembril 1990 võttis valitsusjuht Savisaar 12 esimest prefekti tööle. Kaks neist, mina ja Pärnu mees, olime kohe politseiprefektid, ülejäänud olid esialgu ikka veel miilitsaülemad, kes hakkasid politseid looma.
Enne kui Savisaare ette pääsesime, pidime läbima terve kadalipu. Kõigepealt oli vestlus oma maakonna volikoguga, siis siseministriga, politsei peadirektoriga ja alles siis tuli tööintervjuu valitsusjuhiga.
Mäletan, et alguses oli igale kandidaadile ette nähtud pool tundi. Ette pidime astuma tähestiku järjekorras. Mina, Rähni, olin viimane. Et Savisaar aga hilines, otsustati protsessi kiirendada ja meid võeti ette kahekaupa. Mina olin paaris tolleaegse Põlva miilitsaülemaga, nime ma enam ei mäleta, aga meeles on, et ta oli niisugune väiksemat kasvu jutukas mees, kes tahtis hästi suur olla. Nii et tema rääkis kogu aeg. Savisaar katkestas teda aeg-ajalt, et küsida, mida Rapla mehel lisada oleks. Jutt keerles selle ümber, mida ja kuidas peaks tegema, et politsei kiiresti tegusaks muuta.

Teil oli siis ettekujutus politseist juba olemas?
Meil ei olnud sel ajal mingeid teadmisi ega ettekujutust. Me ei olnud jõudnud veel politseiveteranegi otsima hakata. Kõik sündis nagu puhtale valgele lehele.

Kuidas politsei Raplas komplekteerus?
Minul oli hea, olin vabas positsioonis. Mul ei olnud miilitsaga enam mingit pistmist, sain ennast kohe jäägitult uuele ülesandele pühendada. Minu kabinet asus esimestel kuudel Rapla haldushoones. Võiks öelda, et see oli täiesti loominguline tegevus. Kuulutasin lehes, et tulemas on politsei ja kutsusin vabatahtlikke sellega ühinema. Selle kõrvalt rääkisin kõigi miilitsatöötajatega – enamikku nendest ma ju tundsin, teadsin nende tugevaid ja nõrku külgi. Kuulasin neid ja ühtlasi ka õppisin sellest, mida keegi arvas.
Enamik politseinikke tuli alguses ikkagi miilitsaridadest. Nad pidid lihtsalt ümber kohanema. Mõnel läks see kergesti, mõnel raskemini, mõni ei saanud sellega aga üldse hakkama ja pidi ära minema. Mitmed mehed on mind hiljem selle eest tänamas käinud, et usaldasin neid ja võtsin oma meeskonda.
Aeg oli äärmiselt keeruline. Kõigis maakondades ei läinud see komplekteerimine kaugeltki nii libedalt. Rapla mehed olid julged.
Ajalehekuulutuse peale tuli kaks meest. Üks oli ukrainlane, teine tuli kuskilt Palamulla või Kodila kandist. Mõlemad mehed ebaõnnestusid, ukrainlane hakkas kambris kinnipeetutega mehkeldama, eestlane viis aga politsei kuurist vaikselt puid minema…

Esimese abiprefekti määramisega oli mingi arusaamatus. Kas see tekkis ülalt antud korraldustest?
Ei tulnud mingeid suuniseid kusagilt. Need otsused olid tol ajal minu enda teha. Ma ei suutnud kuidagi valida Olav Saare ja Manivald Kasepõllu vahel. Lisaks hakkasid meeskonnas arenema intriigid, esitati süüdistusi ja tuldi paljastustega lagedale. Detaile ma enam ei mäleta. Nii otsustasingi ühel hetkel, et võtan enda kõrvale juhtideks noored rikkumatud mehed.
Kasepõld oli patriootiline mees, Kaitseliidu ülem ka veel, aga ta oli töötanud autoinspektsioonis ja neid mehi ma ei tundnud. Autoinspektsioonist räägiti igasuguseid jutte… Saar oli energiline ja väga hakkaja noor mees. Panin lootused tema peale, aga tema karjäär ei lõppenud ka just kõige ilusamini… Me olime kõik ju ikkagi nõukogude aja inimesed, see määras paljutki.
Mingil hetkel olin ma tõsise surve all. Paremalt survestasid mind eestimeelsed, vasakult muutuste vastased. Kutsuti koosolek kokku ja taheti, et astuksin tagasi. Aga see kukkus läbi. Alguses oli pikka aega vaikus, keegi ei julgenud otsa lahti teha, siis tõusis Kasepõld äkki püsti ja ütles, et aitab küll, mehed, lähme laiali. Ja mindigi laiali.

Sa olid esimesel aastal oma alluvate suhtes väga resoluutne – väiksemgi viga sai karistuse.
Nojah, eks mul tuli ennast kehtestada. Lisaks oli väga tähtis ka politseile positiivse maine loomine, miilitsa maine oli ju mäletamist mööda väga halb. Tegelikult ma ei ole väga ambitsioonikas inimene, olen rohkem unistaja ja mõtleja tüüp. Küllap sellepärast ei olnud ma ka mingi hirmus läbisuruja, otsisin pigem endale mõttekaaslasi, kellega edasi minna. Kaalusin inimesi mitut moodi, vahel muutsin ka oma otsuseid. Aeg oli niisugune ja vastutus oli väga suur.

Sa kogusid eestiaegseid mälestusi politsei kohta?
Me tegime seda suure kambaga ikka kõik koos. Me käisime sageli prefektidega Tallinnas koosolekutel, sest kogu see politseisüsteem tuli endal luua. Struktuuri tegemine polnud iseendast keeruline – panime paika, et on prefektuurid, prefektid, komissarid, jaoskonnad jne. Selle aja peale olime leidnud juba ka mõned endisaegsed politseiohvitserid, kellelt küsida. Politsei esmase ülesehituse tegime analüüside põhjal ise. See oli lihtne ja loogiline ning toimis. Nüüd on kogu see ehitus ja ametinimetused nii keeruliseks muutunud, et mina ei saa millestki aru.
Meil oli prefektide nõukogu. 1992. aasta suvel sõitsime sellega kõik maakonnad läbi, vaatasime struktuurid üle, uurisime töötingimusi, arutasime kõike koos ja otsisime kitsaskohtadele lahendusi. See oli väga õnnelik aeg, süda oli rõõmu täis ja Eestimaa suvi lõhnas hurmavalt.
Me saame praegugi aeg-ajalt kokku ja meenutame endist aega.

Aga välismaine koolitus?
Oh see tuli palju hiljem, siis kui me olime politsei karkassi juba ise püsti pannud. Loomulikult oli sellestki palju kasu. Ma olen kaks korda Saksamaal käinud, esimene kord Frankfurdis ja teine kord Kielis. Kui me Kielis olime, algas seal just suur streik ja kohalik politseiülem pani meid bussi, et kogu sündmuste käiku vahetult näidata. Kindlasti oli sellest kasu.

Kas siis keegi muu teid ei toetanudki, et kõik oli teie peale jäetud?
Ma ei tea, kuidas mujal, aga Raplas oli esimesel aastal väga palju tuge maavolikogust, mida juhtis Tõnu Saar, maavalitsusest, mille ees oli Harri Õunapuu, samuti valdadest. Me saime omavalitsustelt raha, tööruume, autosid, kortereid. Mulle ei öeldud kusagil abist ära. Oli suur asi, et nad olid mind ise valinud, mind polnud keegi siia määranud ega vägisi toonud, ja see, mida me tegime, sündis ju meie kõigi ühise huvina. Me kõik soovisime rahva poolt põlatud miilitsa asemele luua puhaste kätega uut korrakaitseorganisatsiooni. Uutmoodi juhtimiskoolituste korraldamisel oli meil endal kodust võtta Pirgu arenduskeskus. Sealsete teadlaste nõuannetest oli meil kõigil väga palju kasu.
Ühte meest tahan veel meenutada. See oli nõukogude armeest omal soovil lahkunud ohvitser Märt Tiru, hilisem Eesti Vabariigi esimene brigaadikindral. Ta oli lühikest aega politseis sidespetsialistina tööl. See oli eriline inimene. Ma tundsin temast tuge ainuüksi sellest, kui ta ruumis viibis.

Samas valitses kogu riigis selline kriminogeenne situatsioon, et inimesed ei julgenud pimeduse saabudes enam kodust välja minna.
Jah, aeg oli niisugune – senine riik oli laiali pudenemas ja oma riiki ju veel ei olnud. Kõik tuli nullist üles ehitada ja allilm kasutas seda olukorda enda huvides. Ma ei hakka siinkohal kõike meelde tuletama, toon vaid mõned markantsemad näited. 1991. aastal oli palju jama noore politseiniku Ausingu kadumisega.
Tema mõrvas süüdistati teist politseinikku, kuid see asi on siiani saladusega kaetud. Vahetult enne politsei sündi peksis üks miilits Vigalas vargust uurides süüdistatava surnuks. Seegi oli vari, mis meid pikka aega saatis. Raplamaal oli kohti, kuhu politseinikudki ei julgenud oma nina pista. Kohila lähedal oli üks salapärane baar nimega Ankur, kus me käisime ainult automaat laskevalmilt süles.
Lisaks kõigele sellele märatses meie naabruses – Lätis ja Leedus – miilitsa eriüksus OMON. See oli meie suur õnn, et tolleaegsed Eesti juhid suutsid OMONi Eestisse toomise ära hoida.

Politsei ajalugu

Eesti Politsei asutati 18. novembril 1918. Kriminaalpolitsei asutati 5. jaanuaril 1920 ja kaitsepolitsei (vahepeal ka poliitiline politsei) 12. aprillil 1920. Politsei koosnes kolmest harust: välis-, kriminaal- ja poliitilisest politseist. Esimestel aastatel oli igaühel neist oma peavalitsus, 1924. aastal ühendati politsei juhtimine.

Aastail 1918-1925 moodustasid maakonnad koos oma maakonnalinnaga politseiringkonna (politseivalitsuse). 1. jaanuaril 1926 loodi prefektuurid. Mitmete ümberkorralduste tulemusena oli 1940. aasta suveks kujunenud üheksa prefektuuri: Tallinn-Harju, Tartu-Valga, Petseri-Võru, Saare, Lääne, Viru-Järva, Narva ja Raudteede prefektuur. 1938. aastal oli Eestis 1800 politseinikku, neist kolm naispolitseinikku. Kaks neist töötasid kriminaalpolitseis, üks poliitilises politseis.
Politseiharidust andis aastatel 1925-1940 Politseikool, mis asus Tallinnas Lai tn 48. Koolil oli lõpetajad 1300. Kriminaalpolitsei poolt avastatud kuritegude protsent ei langenud 1923. aastast alates alla 60 protsendi. Esimesel iseseisvusajal langes teenistusülesannete täitmisel 29 politseinikku.
17. juunil 1940 okupeeris NSVL Eesti. Politsei kui institutsioon likvideeriti. Peaaegu kogu kõrgem juhtkond hukkus vangilaagrites, konstaableist ja kordnikest jõudis osa kodumaale tagasi.
Politsei taasloomise protsess algas nõukogude okupatsiooni ajal. 1. märtsil 1991 asus senise miilitsa asemel tööle politsei. Eesti taasloodud politsei jagunes vastavalt oma ülesannetele väli-, liiklus-, kriminaal- ja kuritegude eeluurimisega tegelevaks politseiks, mida juhtis Politseiamet. 1993. aastal loodi Kaitsepolitseiamet. Novembris 1990 loodi 19 politseiprefektuuri, 1991 kaotati Kohtla-Järve ja Sillamäe politseiprefektuurid, asemele loodi Ida-Viru politseiprefektuur ning 1994. aastal ühendati Raudteepolitsei prefektuur regionaalsete prefektuuridega. 2004. aastal loodi neli prefektuuri: Põhja, Lääne, Ida ja Lõuna prefektuur. Politsei tööd juhib politseipeadirektor, kaitsepolitseid kaitsepolitsei peadirektor. Politseiharidust annab Sisekaitseakadeemia politseikolledž.
Alates 1991. aastast on teenistusülesannete täitmisel hukkunud 19 politseinikku.

Mõned olulised hetked politsei asutamise ajast Raplas.

1. oktoober 1990 – maavolikogu kohtub maavalitsuse poolt politseiprefekti kohale esitatud Raul Rähniga. Selle peale on üsna ägedalt reageerinud üks osa miilitsatöötajaid. Rähni ei varjanud, et tema prefektiks saamisel tuleb korrakaitsesüsteemis muutusi.
2. november – vabariigi valitsus kinnitab ametisse 12 esimest politseiprefekti, nende hulgas ka Rapla politseiprefekti.
3. november 1990 – politseiprefekt kohtub esimest korda Rapla miilitsajaoskonna töötajatega.
4. detsember 1990 – politseiprefekt Raul Rähni vastab ajalehe Ühistöö küsimusele, kas politsei tuleb, Juhan Viidingu sõnadega:
   „Mismoodi on me vaimuseis/ Ei seisa nigu/ Kas tõstab pead ta ükskord meis/ Kui väike tigu/
   Kas tõuseb ta kui päikene/ Kui lõpeb öö/ Ja oleks suur kui väikene/ Teeb vaimse töö / Või läheb mustaks mure läbi/ Nii et on tuhat aastat häbi.“ Ja lisab siis omaltpoolt: „Nii et tagasiteed ei ole – politsei peab tulema, muidu on tuhat aastat häbi. Muidugi, kergelt see ei sünni. Me ju ei reformi miilitsat, vaid ehitame täiesti uut organisatsiooni.“
5. märts 1991 – Raplas alustab tööd politseiprefektuur.
6. juuni 1991 – Rapla prefektuuri politseinikud annavad Rapla kirikus ametivande. Praost Esra Rahula ütleb neile selle juurde oma saatesõnad: „Politseiniku amet on Jumalale meelepärane amet, sest Jumal tahab, et kõikjal valitseks kord. Kuid rahvas soovib näha politseid, mis erineb nõukogude miilitsast, mida kardeti ja põlati. Ta tahab oma politseinike üle uhke olla.“

Üldpoliitiline taust 1991. aasta alguses

1. jaanuar – NSV Liidu Siseministeeriumi erirühmad (OMON), nn mustad baretid, hõivavad Riia Pressikeskuse. Hoone vallutamise käigus saab surma autojuht Robert Murnieks. Pressikeskuses heisatakse rahvuslipu asemele Nõukogude punalipp.
2. jaanuar – Mihhail Gorbatšov nõuab Leedu Vabariigi Ülemnõukogult N. Liidu ja Leedu NSV põhiseaduse kehtivuse taastamist.
3. jaanuar – Moskvas kirjutatakse alla Eesti ja Vene NFSV riikidevaheliste suhete aluste lepingule. Vene poolt teevad seda president Boris Jeltsin ja Ministrite Nõukogu esimees Ivan Silajev, Eesti poolt Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar. Lepingupooled tunnistavad teineteise võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvusele ning tunnustavad teineteist suveräänsete riikidena ja rahvusvahelise õiguse subjektina. Mõlemad kohustuvad keelustama oma territooriumil selliste organisatsioonide tegutsemise, mille eesmärgiks on teise lepingupoole iseseisvuse või suveräänsuse hävitamine või seal vägivaldne võimuhaaramine.
4. jaanuar – varahommikul vallutavad Nõukogude armee dessantväeosad ja KGB erirühm „Alfa“ Vilniuse teletorni. Hukkub 14 leedulast, mitusada inimest saab haavata.
   Õhtul saabuvad Tallinna Boris Jeltsin ja Läti Ülemnõukogu esimees Anatolijs Gorbunovs, tema Leedu kolleeg Vytautas Landsbergis jääb tulemata, sest kardab, et ta võidakse teel arreteerida. Hilisõhtul kirjutavad Eesti, Läti, Leedu (telefaksi vahendusel) ja Vene NFSV Ülemnõukogu esimees alla ühisavaldusele, milles kuulutavad relvajõudude kasutamise siseprobleemide lahendamisel lubamatuks. Jeltsin pöördub Balti riikide juhtide palvel Eesti Televisiooni vahendusel üleskutsega Baltimaades teenivate Vene NFSV sõdurite ja ohvitseride poole üleskutsega mitte täita käskusid, mis on suunatud seaduslike võimuorganite vastu.
5. jaanuar – kell 14.40 kõlavad Riias esimesed lasud: OMON ründab Vecmilgravise silla kaitsjaid.
6. jaanuar – rünnakud Riias jätkuvad. Üks Riia kaitsja hukkub, kolm inimest saab haavata.
7. jaanuar – hilisõhtul puhkeb tunniajaline tulevahetus OMONi ja Läti Vabariigi Siseministeeriumi kaitsjate vahel. Viie hukkunu seas on filmimehed Andris Slapinš ja Gvido Zvaigzne. Haavata saavad neli miilitsat, viis barrikaadide kaitsjat ja kaks ajakirjanikku – üks Moskvast, teine Ungarist.
   Ka Eestis kardetakse kõige halvemat…

Allikad:
„XX sajandi kroonika IV osa 1981-2000“ Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007
Ajaleht Ühistöö 1990 september – 1991 juuni