3.3 C
Rapla
Kolmapäev, 29 sept. 2021

EV 100: „Me tahtsime olla vaba rahvas vabal maal ja ise oma elu korraldada.“

Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman.

Maavolikogusid meenutab Jüri Võigemast, kes oli Rapla maavolikogu esimees aastatel 1990-1993.

Milline tähendus oli 1989. aasta detsembris valitud maavolikogudel?
Maavolikogude eluiga arvestatakse 1989. aasta detsembrist, kui valiti esimest korda konkureerival valimisel külanõukogude ja maakondade esinduskogusid. Aga tegelikult algas see kõik palju varem. Sellele eelnes hästi oluline laulva revolutsiooni periood, kus etendas tähtsat rolli Rahvarinne.
1989. aasta valimised olid ühe suure laine oluline, aga ikkagi väike osa. Kahtlemata peavad ajaloolased kogu selle perioodi defineerima. Aga maavolikogud jäävad ka siis selle taasiseseisvumise ja iseseisevolemise ning kohapeal otsustamise unistuse üheks peegelduseks. Kuigi tavaliselt nii ei öelda, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks me peaksime seda häbenema. Oli see ikkagi kõige aktiivsem periood kogu meie rahva elus, mida minu põlvkond teab. See oli aeg, kus püüti ära kasutada kõiki neid väheseid võimalusi, mida üldse suudeti teadvustada, et osaleda oma riigi, maakonna ja valla juhtimises.
TTÜ professor Sulev Mäeltsemees on öelnud, et 1989. aasta valimiste eel vastu võetud kohaliku omavalitsuse aluste seadus andis nõukogude võimu tingimustes legaalse võimaluse konkureerivateks valimisteks ja võimu jagamiseks, täpsemalt küll juba selle kompartei käest ära võtmiseks. Tolleaegses Rapla rajoonis võitis valimised suure ülekaaluga Rahvarinde meeskond. Kui tolle volikogu nimekirja nüüd vaadata, siis võib kinnitada, et neil valimistel said valitud tolle perioodi kõige vingemad tegelased alates Harri Õunapuust, Kalle Talvistest, Tenno Teetsist, Ruve Šankist, Tõnu Saarest. Kõigi väärikate üleslugemine läheks pikaks. See oli suure mõtlemise ja tegutsemise potentsiaaliga seltskond. Loomulikult võeti asjad kohe käsile, et realiseerida programm, mille pinnalt võimule oli tuldud.
Tagantjärgi vaadates tuleb tunnistada, et hästi oluline oli võimeka maavalitsuse komplekteerimine. Maavanemaks kinnitatud Harri Õunapuu kutsus sinna Aivar Künnapää, Mikk Sarve, Jaak Herodese, Elmar Purge, Hetti Kase, Edvard Saaroni, Margus Tilga. Natuke hiljem liitus nendega ka Riho Pihlapuu. Siinjuures ei tohi unustada maasekretär Karl Õunapuu väga tähtsat rolli. Kõik nad olid tolle perioodi kõvad tegijad – võimas seltskond. Paralleelselt maavolikoguga käivitusid ka uue koosseisuga valla- ja alevivolikogud.
Hästi oluline oli kogu selles protsessis, et Harri Õunapuu kaasas kohe alguses Pirgu arenduskeskuse, kes oma metoodilise juhendamisega aitas teha valdade arengukavasid ja andis sisendi, et koondada ja süstematiseerida seda mõtete spektrit, mis maavolikogu inimestel oli.
Kui ma nüüd selle päris alguse kokku võtan, siis oli tegemist olulise võimalusega kohapealsest tahtest lähtuvalt kohapealset elu korraldama hakata. Maavolikogul oli äärmiselt oluline roll võimu detsentraliseerimisel. Tuletan meelde, et 10. detsembril 1989 valitud külanõukogude volikogud, kes pidid valdasid looma hakkama, olid sel hetkel tegelikult null rahaga ja null võimuga – neil ei olnud mitte midagi. Maavolikogu pidi kõike seda hakkama allapoole suunama. Tagantjärgi vaadates oli tark, et suudeti ette valmistada need dokumendid, mille alusel valdadele mingisugunegi kogus ressurssi anda.
Tolle perioodi arengukavade koostamine oli äärmiselt vastutusrikas tegevus. Oli vaja mõelda, kuidas me korraldame oma piirkonnas hariduselu, lasteaedade tööd, mida me teeme, et elamumajandus toimiks, et katlamajad saaksid köetud. Kõik tuli korraga. Paralleelselt võimu detsentraliseerimisega kerkisid ühismajandite kohale küsimused – neilgi polnud selge, mis saab edasi. Tolles hetkes erastamise lainet küll veel ei olnud, aga küsimused juba olid. Osutus, et tohutu spekter neid ülesandeid, mille andmist erasektorile me praegu isegi ette ei kujuta, olid tol ajal kolhooside, sovhooside ja ettevõtete kanda.
Ka lasteaiad ja koolid olid majandite omad. See kõik tuli nüüd üle võtta. See oli tohutult keeruline protsess kõigile. Eriti, kui meenutada taustal käima läinud kütusekriisi. Ma ei hakka seda siin kirjeldama, see oli lihtsalt kole. Sellest kõigest oleks tänapäeval väga raske aru saada.
Näiteks kehtestati miinimumtoatemperatuuriks 13 kraadi ehk vähendati tavapärast toatemperatuuri viie kraadi võrra, sest kütust lihtsalt ei olnud. Ühelt poolt valitses meil endal suur segadus – seda, mida oli, ei saadud õigeks ajaks kätte, sest polnud õiget korraldust. Teiseks ütles Venemaa, et tahtsite iseseisvad olla, eks te siis olge, ja keeldus meid vajadust mööda kütusega varustamast. Aga me saime selle kõigega üksteist toetades hakkama.

Kõige selle juures ei olnud meil võimalik kellegi teise kogemustele toetuda – niisugust kogemust, mida meie vajasime, lihtsalt ei olnud.
Kogemusi tõesti ei olnud, aga juba tol hetkel olid kontaktid Nurmijärviga Soomes ja Värnamo kommuuniga Rootsis. Selles oli ülioluline roll Ruve Šankil, kes maakonna välisministrina suhteid korraldas. Tänu kontaktidele hakkas tasapisi kujunema arusaam sellest, mida üldse kujutab endast üks demokraatlik ühiskond.
Meile selgitati, kuidas on üles ehitatud Soome omavalitsus, millised on tema ülesanded, millise osa Soome kogumajandusest moodustavad kohalikud omavalitsused, millise osa Rootsi majandusest. Loomulikult ei osanud me tollel hetkel vaadata, et Põhjamaades on pool kogu avalikust sektorist kohaliku omavalitsuse korraldada. Meil on see ka praegu alles 24-25 protsenti. Me ei ole praeguseni jõudnud sellele tasemele, millega Põhjamaad opereerisid juba siis.

Aga meil oli siiski lihtsam protsesse mõista kui teistel piirkondadel, meil oli Pirgu arenduskeskus kui tark mees taskus.
Absoluutselt. Uskumatu, millist vaeva Eha-Mai Graf, Maarja Paul ja Andrus Ristkok meiega nägid, et panna inimesi mingit moodi aru saama, et ühiselukorraldusel on umbes samad reeglid nagu gravitatsiooniseadusel. Kogu ühiskonnateaduste teema oli enamusele meist alguses nagu hiina keel. Pirgu arenduskeskuse kolleegid pakkusid meile metoodika, mille varal hakati tegema kohalike omavalitsuste arengukavasid. Sageli ei läinud need kokku manuaalidega, mida pakkus haldusreformikomitee omavalitsustele. Põhiuba oli selles, et sotsioloogid oskasid viidata sellele, millised on erineva ühiskonnaelu aspektid, millele tuleb pöörata tähelepanu, mis on see, mida tegelikult lahendama hakatakse: mitte kooliprobleemid, vaid hariduselu probleemid; mitte meditsiiniprobleemid, vaid tervise probleemid jne.
Hästi oluline oli see, et kõik selle põlvkonna omavalitsusjuhid ja volikogude liikmed said Raplamaal selle ühtse Pirgu koolituse. See aitas natukenegi ühtlustada maailmavaateid ja arusaamu. See oli sellel perioodil hästi oluline ja tänu sellele oli Rapla maakond tõesti teistest piirkondadest paljudes asjades ees. See omakorda tähendas, et me jagasime oma teadmisi ka teistega. Vahel oli teistel meist alguses isegi raske aru saada

Võeti ette ka lausa võimatuid asju.
Absoluutselt. Ma ei unusta kunagi, kuidas me oma võttest selili kukkusime, kui arutasime volikogu istungil, kuidas panna KGB kohalikku kontorit maavolikogule oma tegevusest aru andma. Mina olin siis volikogu esimees, sina aseesimees. Me oleksime tekitanud ajaloolise pretsedendi, kui KGB kontor oleks tõesti tulnud oma tegevuse aastaaruannet kaitsma ühe maakonna volikogu ette. Tolles hetkes ei olnud see lihtsalt reaalne, me olime alles Nõukogude Liidus. Seda kindlust veel ei olnud, et Eesti saab iseseisvaks. See tuli palju hiljem.

Aga me saavutasime selle, et KGB kontor viidi Raplast minema.
Seda küll. Maavolikogu oli organ, kuhu inimesed olid läinud tööd tegema. Seal käis tükati meeleheitlik võitlus selles mõttes, et ideid ja arusaamasid oli tohutult palju, aga ei olnud veel arusaamist, mida tähendab demokraatlik asjaajamine ja kuidas seda vajalike asjade lahendamiseks ära kasutada. Samas aktsepteeris kogu volikogu koosseis seda, et igasugune otsustamine toimub põhimõtteliselt demokraatlikult.

Maavolikogu ja seadusandlik tegevus?
Me olime üüratult aktiivsed. Maavolikogu esitas seaduseelnõusid erinevate eluvaldkondade korraldamise kohta. Ja see, millega me siis tegelesime, ei jäänud ainult meie teada. Kui meil olid mingid ettepanekud, läksime nendega ka valitsuse ette ja parlamenti ning esitasime oma eelnõud. Ja nendega arvestati.
Väga vastutusrikas periood oli see, kui hakati ette valmistama Eesti Vabariigi põhiseadust. Sellesse protsessi andsid oma osa nii linnade kui ka maaomavalitsuste liit. Meenutagem, et Väino Sassi oli Eesti Linnade Liidu teine esimees (1992-1994) Toomas Mendelsoni järel. Ka Rapla maavolikogu sukeldus sellesse protsessi.
Kui nüüd otsida püsivat väärtust, mida me tol hetkel suutsime luua, siis Põhiseaduse esimese paragrahvi esimeses lauses, mis ütleb: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeim riigivõimu kandja on rahvas“ on sõna „demokraatlik“ lisatud Rapla maavolikogu ettepanekul ja nõudel Andrus Ristkoki abiga.
Esimene reaktsioon meie ettepanekule oli, et me oleme nagunii demokraatlik vabariik, miks me peame selle sinna veel eraldi sisse kirjutama! Lõpuks siiski mõisteti, kui oluline see ettepanek on. Olen kindel, et seda sõna ei hakka sealt mitte keegi mitte kunagi välja võtma.
Ampluaas, millega maavolikogu tegeles, oli kogu spekter küsimusi, mis meie ette püstitusid. Võtame näiteks tööteenistuse. Me võiksime täna küsida, kas keegi mäletab veel, mida see tähendas? Tähendas aga seda, et volikoguväliselt algatas Märt Tiru (tulevane brigaadikindral) eelnõu, millega oli võimalik kaitsta poisse, kes ei läinud Vene sõjaväkke. Selles küsimuses olime meie esimesed, alles mõni kuu hiljem võttis eelnõu menetlusse ka ENSV Ülemnõukogu.
Kui Jaak Herodese initsiatiivil rakendas maavolikogu Rapla maakonnas tervishoius visiiditasu, olime jälle vabariigis esimesed. Tagantjärgi ei ole mõtet arutleda selle üle, kas see oli hea või halb, oluline oli idee, millega tekitati inimese ja tervishoiusüsteemi vahel suhe, mille kaudu inimene pidi mõistma, et pole nii, et tervishoiusüsteem lihtsalt on, vaid et keegi peab sellesse ju ikkagi panustama.
Või siis Kaitseliidu teema, mida vedas jõuliselt Tõnu Saar. Kaitseliidu taastamine Tõnu Saare initsiatiivil sai teoks ainult seetõttu, et Rapla maavolikogu oli Eestis üks väheseid, kui mitte ainus, kes seda ideed toetas.
Loomulikult oli seaduses loetletud, millega maavolikogudel tegeleda tuleb, aga elu ja seadus ei langenud kõigis punktides kokku. Kui tekkis mingi teema, mis vajas lahendamist, siis ka otsiti lahendust.
Aga sellega seoses tekkis valdades rahulolematus – nad ütlesid, et meie võiksime ka ise midagi teha. Sellel pinnal tekkis väike hõõrumine maavolikogu, maavalitsuse ja valdade vahel. See ei olnud midagi Raplale spetsiifilist, pigem oli niisugune diskussioon, mis eskaleerus teistes maakondades, kus maavolikogud püüdsid raha kauem enda käes hoida. Meie siin seadsime eesmärgiks raha võimalikult kiiresti valdadele üle anda.
Paraku tekkisid kogu selle eufoorilise protsessi tagajärjel vastuolud piirkondade ja keskuste vahel. Otepää endine vallavanem, kes võimendas enda konflikti Valga maavolikoguga, saavutas lõpuks selle, et Riigikogus võeti vastu otsus, mis ütles, et kohalik omavalitsus on ühetasandiline. Selle pinnalt hakati looma kohaliku omavalitsuse korraldusseadust. Kahetasandiliselt ühetasandilisele üleminekuks tekitati ajutine vahestruktuur, milleks oli maakogu, mis tegeles maavalitsuse ja kohalike omavalitsuste tegevuse kooskõlastamisega.
Rapla erines teistest maakondadest selle poolest, et me tegutsesime niikuinii maakonna huvides vastastikku asju kooskõlastades. Oluline oli see, et Kalle Talviste maavanemana oli sellega päri ka pärast maavolikogu kaotamist ning et see kandus edasi maavalitsuse ja omavalitsuste liidu ühistegevusele.
Usun, et kogu selles maavolikogu ja omavalitsusliku maavalitsuse protsessis peegeldus alguses soov ise, nõukogude võimust sõltumatult, oma elu korraldada. Me tahtsime olla vaba rahvas vabal maal. Kuid ühel hetkel tehti riigi tasandil otsus, et jätkatakse ühetasandilise kohaliku omavalitsusega, sest keeruline on jagada ülesandeid ja ressursse kahe omavalitsusliku tasandi vahel nii väikeses riigis, nagu seda Eesti on. Ajalugu teist varianti ei kontrolli. Aga kahtlemata oli see eriline siira entusiasmi ja tehatahtmise periood.

***

Mis oli maavolikogu?

8. augustil 1989 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse alustada haldusreformi, mille eesmärk oli rahvavõimu vabariigisisene detsentraliseerimine omavalitsuslikule juhtimistasandile ning riikliku ja omavalitsusliku juhtimise kindlapiiriline eristamine. Sellega astuti välja N. Liidus seni kehtinud ja ülimalt tsentraliseeritud rahvasaadikute nõukogude süsteemist.
Reformi alustamise tähtajaks määrati 1. jaanuar 1990. Ülesandeks seati luua Eesti NSV-s kaheastmeline haldusstruktuur, mis on kogu vabariigi ulatuses ühtne ja ühetaoline. Esmase haldustasandi moodustasid rahvasaadikute nõukogude asemele loodud omavalitsuslikud vallad, alevid ja linnad, teise tasandi, mis oli üheaegselt nii omavalitsuslikuks kui ka riikliku juhtimise regionaalseks tasandiks, olid maakonnad ja riiklikud linnad.
Reformi ettevalmistamisel olid olulisteks daatumiteks 10. november 1989, kui Ülemnõukogu võttis vastu kohaliku omavalitsuse aluste seaduse; 6. detsember 1989, mil Ülemnõukogu Presiidium andis välja seadluse omavalitsusliku haldussüsteemi loomisest, ja 10. detsember 1989, kui viidi läbi esimesed vabad valimised poole sajandi järel ja valiti kohalikke volikogusid.
Toona valitud maavolikogude rolli võimu detsentraliseerimisel ja omavalitsusliku süsteemi taastamisel on võimatu üle hinnata.
Rapla esimese ja ühtlasi viimase maavolikogu koosseisu valiti:
Kohila külanõukogu (k/n): Jüri Jarovikov, Kalle Talviste; Kohila alev: Adolf Kerno, Mihkel Viikmaa; Juuru k/n: Leino Vessart, Toivo Nõvandi, Enn Järvsoo, Rapla k/n: Haimar Soosalu, Jüri Võigemast, Mando Masing, Rapla alev: Hain Kaur, Jüri Kivimäe, Tõnis Tõnisson, Martin Kuusk, Ruve Šank; Kehtna k/n: Tenno Teets, Silvi Ojamuru, Uno Tinits, Adolf Valler; Käru k/n: Enn Pärn, Gennadi Mäesalu; Järvakandi alev: Tõnu Saar, Jaan Viertek; Raikküla k/n: Tõnu Rahula, Eino Kose; Märjamaa k/n: Jaan Jeeser, Ivo Lukas, Tiiu Elfenbein; Märjamaa alev: Hanno Schotter, Rein Unga, Raivo Heinaru; Loodna k/n: Eino Mikomägi, Väino Antons; Vigala k/n: Toivo Averin, Vello Kübar; Pahkla raketibaasi garnison: Vladimir Krutogorski.
Tallinna Tehnikaülikooli professor Sulev Mäeltsemees 2009. aastal ettekandes valdade ja linnade päevale:
„1993. aasta 12. mail võttis Riigikogu vastu otsuse „Kohalikku omavalitsust käsitlevate seaduste väljatöötamine“ ja tegi sellega põhimõttelise poliitilise otsuse, mille kohaselt Eestisse jäi ühetasandiline kohalik omavalitsus. Osa varasemaid teise tasandi omavalitsuslikke funktsioone (tööhõive, päästeteenistused jms) muudeti seejärel riiklikeks funktsioonideks. Omavalitsusliku regionaalse juhtimisega hakkasid tegelema vabatahtlikud maakondlikud kohaliku omavalitsuse üksuste liidud.
Valdav osa regionaalse tasandi juhtimisest (seda nii rahastamise mahu kui ka ametnike arvu järgi) hakati teostama riikliku regionaalse juhtimisena. Kuid ka riiklikus regionaalses juhtimises hakkasid süvenema vastuolud, sest ministeeriumid kas muutsid haruliseks juhtimiseks senise territoriaalse juhtimise või arendasid omi territoriaalseid struktuure ilma teiste valitsusasutustega kooskõlastamata.“

1 kommentaar

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised