8.8 C
Rapla
Reede, 24 sept. 2021

Kohavaimu äratusi

Valter Uusberg / foto: kuvatõmmis.

Ärkvel kohavaimu väärtus kasvab. Eriti nüüd, kui oleme haldusreformist toibumas ja ühtlasi vabanemas ühest mugavast eksiarvamusest, nagu kohavaimu ainsaks kandjaks on kohalik võim.

Ei tahaks neid siinjuures vastandada, mõlemad soovivad kohalikku elu mõjutada. Lähenemisviisid on lihtsalt erinevad – võimul välispidised, vaimul seespidised. Ärkveloleku mõttes hoiavad võimu virgena seadustega antud kohustused, Exceli-tabelid ja arengukavad; vaimu ärkvelolek on vabatahtlikum, irratsionaalsem, loovam. Oletan, et võimu „kaugenemine“ on äratuseks kohavaimule.
Läinud aasta „Kohavaimu Ärataja“ tiitli annaksin Mari Tammarile, kelle eestvedamisel sündis iseäralik maakonnakalender. Samal suunal liigub ka Piia Põder oma Valgre-lavastustega (viimati nähtud „Eidekene hella“ Raikküla Farmeri kultuurihoones 19. jaanuaril).

Raplamaa mängulised müüdid

Tammar kõrvutas oma kalendris Raplamaa vanemad ja uuemad enesepeegeldused – pärimuskultuuri ja tippkorvpalli. Koosvõetuna mõjusid need müütidena, enesekinnituseks pajatatud edulugudena. Selliste lugude mõju on seda tugevam, mida mängulisemalt, vaimukamalt ja müüdilisemalt on loo kangelased seotud meile lähedaste kohtadega. Kohati üsna perutavas kalendris tegutsesid müütilisel Raplamaal korvpallisangarid, taustal nähtamatutena meie eellased. Mis oli neil ühist? Kui kangelaste juures miski meid lummab, siis on need oskused, mis võidu toovad.
Pärimuskultuuri võikski pidada omamoodi oskustekultuuriks. Kultuuriks, mis jätab sõelale eluviisioskused, mille abil ellu jääda, elust rõõmu tunda ja sidusalt suhelda. Muutunud eluviis on suurema osa neist meilt eemaldanud, müüdiliseks muutnud. Ometi on need tänu inimmõõdulisele tagapõhjale endiselt köitvad ja imestama panevad – kuidas nad seda kõike oskasid. Enam-vähem samamoodi mõjub meile tippkorvpall. Kunagised igameheoskused (lihtne pallitagaajamine, mis muidugi pole enam ammu nii lihtne) on tänu vaatemängukultuurile meist ekraanidele-areenidele nihkunud ja müüdiliseks muutunud. Ometi ka need, tänu inimmõõdulisele tagapõhjale köidavad meid eriliselt ja panevad imestama – kuidas nad seda kõike oskavad.
Kalendrikoostajad olid müüdiuurijad. Uurimuse muhedamaid järeldusi võis olla, et Märjamaa kandi kunagise naise oskused, kes liigse rabelemiseta kartulivorsti valmis tegi, on võrreldavad tänase noormehe oskustega, kes Avis Utilitas Rapla meeskonnas näilise kergusega kolmese viskab.
Paigaga seostatud müütilised oskused kuuluvad meie asukohatunnetuse vaimukamasse poolde. Neist teadvelolek on märk kohavaimu ärksusest.

„Eidekene hella“

Piia Põderi koostatud ja lavale seatud „Eidekene hella“ on tema järjekordne õnnestunud Valgre-lavastus, kuid meile, raplalastele, tähendab see veel midagi. Maitsekas kavaleht tunnistab otsesõnu: „Liigume esmalt sellesse hetke, kui Valgre kandis veel nime Tiisel ning elas oma perega Raplas. Kuidas mõjutas Rapla tema muusikuks kujunemise protsessi? Millisena nägid nooremad õde ja vend teda? Kui palju oli tema unistustes teda ennast ning kui palju otsustas keegi teine?“ Need on oskuslikult seatud küsimused ja Rapla kultuurikeskus, kelle egiidi all etendus sündis, on neile vastates olukorra kõrgusel.
Pean silmas seda, et asutus, mille koosseisu kuulub unikaalne (tavatu seinaekspositsiooniga) Valgre tuba, saab ja peabki tema valduses olevat teavet menetlema kui omakultuuri instituut (kogub, uurib ja eksponeerib). Seega – „Eidekene hella“ on kunstilise tulemuse kõrval ka hea näide Valgre-teabe eksponeerimisest.
Kultuurikeskuse noorte näitetrupp (Markus Bachmann, Merilyn Elge, Nele Randpere, Carl Alas, Robert Rebel ja Patrik Sebastian Unt) esines nauditavalt ühtse ansamblina. Hea seesmise rütmi, muusikaliste vahepalade ja nutikate lavaliste võtetega käidi läbi Valgre sõjaeelne „kuldaeg“. Etendus koosneb paljudest lühistseenidest, milles igaüks teeb mitut rolli. Meid huvitavast Valgre lapsepõlvest räägib esimene pool. Laste arenemisastet tähistab siin teravmeelne asetus – nad on sunnitud oma ülemeelikuse ära mahutama lavakonstruktsiooni alla, mille peal otseses mõttes kõnnib täiskasvanute range maailm.
Teistest tõuseb pisut esile Carl Alase tehtud Valgre vend Kuno-Enn, täiskasvanute poolelt Merilyn Elge pastoriproua Liiv ja Valgre ema. Kuldaja katkestab oma jõhkruses piisav lahinguheli. Etenduse lõpus astuvad näitlejad kunstilisest ruumist saali argiruumi, õhutades vaatajaid ühislauludele (Valgre 40-ndate alguses kirjutatud „sõjaajalaulud“). Neisse kätketud igatsus kaduva või tuleva helgema elu järele võtab kokku lugu „Eidekene hella“ (1944).
Raplas, Valgre lapsepõlvekodu seinal on plaat noodireaga tema üldtuntud „Sinilinnust“ (1940). Pikemata meenuvad ka sõnad – „Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema, kui ma olin väike ja uni vaevas mind“. Kus see (nii meile kui ka Valgrele) müütiline stseen võis aset leida? Usume, et Raplas!
Mänguline usk oma kandi müütidesse on märk kohavaimu ärksusest.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised