6.4 C
Rapla
Pühapäev, 26 sept. 2021

Perevanemaks olemine on pigem elulaad kui töö

Stina Andok / foto: Siim Solman.

SOS Lasteküla Eesti Ühing korraldas eelmise nädala teisipäeval, 6. märtsil Raplas Loomeruumis ühingu tegevust tutvustava ürituse leidmaks enda sekka uusi perevanemaid.

Ürituse juhatas sisse SOS Lasteküla Eesti Ühingu personalijuht Signe Toom, kelle sõnul on ühingu jaoks esimene kord säärast üritust korraldada. Ta alustas tegevuse tutvustamist ülevaatega ajaloost: „SOS on ülemaailmne organisatsioon, mis on saanud alguse Austrias pärast II maailmasõda ja mille eesmärk on tänase päevani aidata neid lapsi, kes ühel või teisel põhjusel ei saa kasvada oma bioloogiliste vanemate või lähisugulaste juures.”


Eestis on SOS lastekülade süsteem tegutsenud 1995. aastast. Alustati ühe lastekülaga Keilas ning tänaseks on lastekülasid kokku viis ja nad paiknevad Eesti eri nurkades. Raplale kõige lähem lasteküla asub Juurus.
Toome sõnul tegeleb ühing aina enam ka ennetustööga, et lapsed ei peaks lastekülla elama tulema, et neid ei eraldataks oma vanematest. Sellist ennetustööd nimetatakse organisatsioonis peretugevdamisprogrammideks. Kuigi laia tegevusalaga ühing vajab pidevalt uusi eri valdkondade töötajaid juurde, tuldi Raplasse eelkõige sooviga tutvustada perevanema tööd. Selleks, et perevanema elu erinevaid tahke avada, intervjueeris SOS Lasteküla Eesti Ühingu perepõhise hoolduse nõunik Pille Teder Juuru lasteküla pereema Maiet.
Pereema Maiest on ka meie lehes varem juttu olnud. Nimelt käisime 2016. aasta emadepäeva paiku tal Juuru lastekülas külas ning vestlesime pisut pereemaks olemisest. Toona oli Maie veel suhteliselt värske pereema, olles tööle asunud 2015. aasta oktoobris.

„Mis sa arvad, kas see on töö?” küsib Pille. Maie raputab pead ja ütleb: „Ega see töö päris ei ole. Hommikul sa tõused üles, aga ei lähe mitte kuhugi, kui vaid viid lapsed lasteaeda. Pigem on see ikkagi elulaad.” Maie räägib, et perevanemad on enamasti oma isiklikud lapsed juba peaaegu suureks kasvatanud ja perevanematena võetakse vastutus uute lastega.
„Hakkame otsast peale koos nende lastega. Vaatamata pikale elukogemusele ja õpitule, alustad ikkagi peres, mida sa looma hakkad, nullist,” räägib ta. Naise sõnul on need lapsed hoopis teistsugused kui need, kes olid neil endil kümme aastat tagasi. Ja seda mitmes mõttes.
„Tuleb arvestada seda, et nendel on minevik, mis ei ole olnud võib-olla kõige turvalisem, või on nad traumakogemusega või nad on jäetud väga pikalt üksi. Ma ei saa oodata sellelt lapselt mitte midagi,” jutustab Maie.
Ta meenutab, et esialgu pere juurde tulles on selline naljakas aeg, mil lapsed jälgivad kaugelt ja katsetavad piire. „Sa pead olema valmis, et sa ei võta isiklikult. Minul läks aasta enam-vähem, kuni ma tundsin, et peres kokkulepped toimivad, et nad on hakanud arvestama üksteisega,” ütleb ta. Tänaseks tunneb Maie, et ollakse üks pere ning on tunda, et üksteisest hoolitakse. Selle tunnistuseks tegid lapsed Maie sõnul üksteisele jõuludeks ilma palumata toredaid kingitusi.
Enne SOS lastekülla tööle asumist töötas Maie Maidla lastekodus ja seejärel vallas tugiisikuna. Tugiisikuna käis ta peredele toeks, kuid suhtles peamiselt täiskasvanutega. „Mööda peresid käies ma sain aru, kustkohast need lapsed on lastekodusse sattunud. Tegelikult ka praegu lastekülla. Ma käisin kaks ja pool aastat ja tundsin, et seal ma enam ei muuda neid täiskasvanud inimesi,” meenutab ta. Samas tundis Maie, et tal on veel, mida anda ja tal oli soov, et tema töö oleks loominguline.
„See kõik, mis eelnes päevale, mil ma otsustasin SOS-i kandideerida, on mulle ette lükatud pagas, mida võiksin edasi jagada ja sellepärast mulle tundus, et kui lähen laste juurde tagasi, on mul äkki võimalik midagi natukene nihutada.” Maie tõdeb, et ta ei arva, et tal see alati täiuslikult õnnestuks, kuid leiab, et kui ta ka ühele lapsele on suutnud anda kindlustunde ja leevendada tema kiindumussuhte puudumist, on ta oma elutöö ära teinud: „Ma ei tööta siin raha pärast, mitte sellepärast, et karjääri teha, mu süda on rahul, kui ma näen, et nad saavad oma elus hakkama.”
Maie sattumine SOS lastekülla tööle tundub talle saatuse sõrmena ka selle tõttu, et see viis ta kokku ühe lapsega, kellega ta esmakordselt kohtus Maidla lastekodus töötades. Ta räägib: „Ainuke laps, kes võttis jakist kinni ja 10-15 minutit lihtsalt kõva häälega nuttis. Ma ei saanud sellest poisist lahti. Kõik need aastad, mis ma tegin midagi muud, oli mõte kuidagi kogu aeg tema juures. Saatus tahtis ja me saime uuesti kokku.”

„Kas see on lihtne?” küsib Pille perevanemaks olemise kohta. „Ei ole,” raputab Maie taas pead ning jätkab siis: „Neil lastel ei ole esimestel aastatel oma vanematega kiindumussuhet tekkinud. Negatiivse tooniga kogemusi on väga paljudel ja see on jätnud tahes-tahtmata jälje.” Maie mainib, et on ka oma bioloogiliste laste ees vabandanud, et ei ole osanud neid võib-olla nii kasvatada, kui oleks tahtnud, ning on tänaseks keskealiste laste käest ka andeks saanud.
Nii nagu igale lapsele, on ka lastekülas elavale lapsele olulised tema päris vanemad ja bioloogiline päritolu. „Veri on paksem kui vesi. Laps peab teadma, kust ta pärineb. On väga hea, kui lastel on lähisugulasi, kelle juures külas käia,” räägib Maie. Vahel tekivad lastel ka n-ö võõrad tugipered, kus ei ole neile bioloogilises suguluses olevaid inimesi, kuid kes on valmis nädalavahetustel ja vaheaegadel lapse enda juurde võtma. Maie peres on lisaväärtuseks ka see, et tema abikaasa käib aeg-ajalt külas.
Saalist kostab esimene küsimus – kui pikalt perevanemana järjest ametipostil ollakse? Loomeruumi hubasesse saali on kuulajaid kogunenud alla kümne ning neist osa on SOS ühingu oma töötajad ja kohal on ka Rapla valla lastekaitse peaspetsialist Sirve Salu. Kuigi huvilisi on vähe, on nad ilmselgelt huvitatud. Esimesele küsimusele vastuseks Maie aga naeratab ja ütleb seejärel: „Seda küsitakse palju. Meil on kümme vaba päeva ühes kuus.” Neid päevi võib kasutada vastavalt oma soovile kas kõiki järjest korraga või paari päeva kaupa.
„Mida lapsed sellest arvavad, et ema vahepeal ära läheb?” küsib intervjueerija Pille. Maie selgitab, et kuigi lapsed ikka kurvastavad ja paluvad jääda, rõõmustavad nad samas kohe, kui peretädi saabub. Peretädid või -onud on need, kes perevanemaid nende puhkepäevadel asendavad. „Nad on selle inimese küljes, kes parasjagu nendega on,” sõnab Maie.
Seejärel küsib lastekaitse peaspetsialist: „Kuidas on nende peredega, kes tahavad olla tugipereks?” Maie vastab, et kui tugipereks on bioloogiline pere, on lihtsam. Ta meenutab oma pere lapsega kogemust, mil suhtlus tugiperega katkes ning kuidas see protsess oli lapse jaoks raske. „Ükskõik mis juhtub, ei saa sellele lapsele selga pöörata,” rõhutab ta. Maie sõnul kasvab tema peres lapsi, kes on elanud ka juba hooldusperes, kuid neist loobuti. „Lapsel on peres alati parem kasvada, aga talle ei tohi keerata selga, kui midagi juhtub,” on Maie konkreetne. Naise sõnul on see kogemus lapsel kümme aastat hiljemgi veel hingel: „Ta ei saa aru, miks ta tagasi antakse. Tal on ikkagi see tunne, et ta ei ole mitte midagi väärt.”
„Üks on SOS süsteem, aga kas on veel teisi sarnaseid?” kõlab auditooriumist küsimus. Pille vastab, et on veel asenduskodusid. Asenduskoduna mõistame praegu ka vana terminina tuntud lastekodusid. Pille sõnul on aga ka teised asenduskodud, mida leiab praktiliselt igast omavalitsusest, liikumas edasi väiksema kodukeskkonna loomise poole.
„Mismoodi laps SOS lastekülla satub?” kõlab järgmine küsimus. „Kohaliku omavalitsuse kaudu,” vastab Pille ning lisab: „Lastekaitse esimene valik peab olema perepõhine variant.” Valikuvõimalused olenevalt kättesaadavusest on hoolduspere, lapsendamine ja sealt edasi asenduspered ning vanas mõistes lastekodu. Pille sõnul paigutub SOS lasteküla oma tegevusega kuskile sinna vahepeale.
Üksikuid küsimusi esitatakse veel ning pärast seda jäävad mõned huvitunud otse nii ühingu töötajate kui ka valla spetsialistiga edasi suhtlema. Iga osaleja sai ürituselt kaasa ka vahva raamatu „Meie kõigi lapsed. SOS Lasteküla väikeste ja suurte lood”, kus räägivad oma kogemustest suureks kasvanud ja pesast välja lennanud lapsed, emad, psühholoog ja teisedki, kelle elud on põimunud lastekülla sattunud laste eludega.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised