spot_img
-0.1 C
Rapla
Kolmapäev, 1 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
ArtikkelBake My Day perenaiste tordikunst reklaami ei vaja

Bake My Day perenaiste tordikunst reklaami ei vaja

Katri Reinsalu / foto: erkogu.

Alles veebruari lõpus avas Märjamaal, Rangu kaubamajaga ühes majas uksed Bake My Day stuudio. Selle perenaised on õed Rutha Paumets ja Merit Lootus-Kuusikmaa, kelle käte vahel valmivad imekaunid tordid.

Bake My Day stuudio uksest sisse astudes satud justkui teise maailma. Õues valitsev lume- ja porisegune talvelõpp on kui meelest pühitud. Sisustus on hele ja romantiliselt pitsivahuline. Õige pea ulatab Rutha mulle kuuma teetassi ja istume laua taha. Olemine on kodune ja ega enam naljalt tahakski õue minna.


Õed on Märjamaalt pärit ning Merit elab ka praegu Märjamaal, Rutha aga Viimsis. Kunsti ja küpsetamise pisik on mõlemal juba ammu sees. Merit meenutab, et küpsetada meeldis talle juba lapsena. „Huvi on alati olnud,” ütleb ta. Mõlemad on ka kohalikus kunstikoolis sama õpetaja käe all õppinud. Tõsisemalt tuli tortide valmistamise mõte päevakorda aga ajal, kui Meritil oli väike laps ja Rutha parasjagu rase.
Nagu ikka kipuvad sellel ajal noored emad mõtlema, milliste tegevustega oma kodusolemist pikendada. Üheskoos tekkis idee torte teha. Merit oli oma lapse esimeseks sünnipäevaks tellinud Tallinnast uhke ja kalli disaintordi. Seda vaadates tekkis tal küsimus, kas ehk ei saaks ta isegi sellise valmistamisega hakkama. Päris esimese tordi tegid naised aga hoopis oma venna 25. sünnipäevaks. Selleks sai kohvrikujuline tort. Sünnipäeval pandi see mõistagi külmkappi. Kohale jõudnud külalised soovisid oma asju külma panna ning tahtsid, et keegi ometi selle kohvri välja võtaks ja ruumi juurde teeks. Just siis lõi õdedel nii-öelda pirn põlema. Järelikult oli tort päris hästi välja kukkunud, kui seda päris kohvriks peeti.
Esimene tort andis indu juurde. Oma lapse teiseks sünnipäevaks tegi Merit juba ise tordi. Väikelaste tordid said väga südamelähedaseks ja siiani peavad naised neid oma lemmikuteks. Sotsiaalmeedias tortide fotosid jagades oli peagi järjekord ukse taga ja kirjakast tellimusi täis. Alguses tegid õed torte sõpradele-sugulastele, siis tuttavatele ja natuke rohkem kui kolm aastat tagasi vormistasid lõpuks päris oma ettevõtte.
Nad meenutavad, et istusid perega jõulude ajal koos ja jõudsid arusaamisele, et asi tuleb ära teha. Rutha ja Merit ütlevad kui ühest suust, et tundsid natuke ka hirmu, aga majandusteadust õppinud vend oli suur innustaja ja motiveerija ning tema julgustusel võtsid naised selle sammu ette. Vend jagas veel niipalju näpunäiteid, et firmat ei tohi teha võrdselt pooleks. Nii on ka vend 10%-ga omanik. Tegemist on tõelise perefirmaga.
Seda hirmu, et kliente ei leia, naistel polnud. Naljatades tõdevad nad, et huvilisi on alati tunduvalt rohkem olnud, kui nad on suutnud pakkuda. Alustati ju väikeste laste kõrvalt ja mõistagi ei saanud tortide valmistamisele kogu oma aega panustada.
„Väikeste laste kõrvalt oli raske palju teha,” ütleb Rutha. Alustati tasapisi ja vaikselt on kasvanud nii nende enda oskused ja kiirus kui ka tellimuste maht.
Varem valmis nädalas 5-6 kg torti, tänaseks on see kasvanud 15-20 kg peale. „Käed on kiiremaks läinud,” ütleb Merit. Kõige tihedam töö käib mõistagi nädala teises pooles, sest enamik pidustusi toimub nädalavahetusel. Esmaspäev on seevastu puhkamiseks.
Varem noorsootööd teinud Meriti jaoks ongi tordid täna peamine töökoht ja sissetulek. Rutha on praegu veel peamiselt lapsega kodune ja aitab nii palju, kui lapse kõrvalt saab. Suund on aga võetud sellele, et ühel hetkel saaksid mõlemad pühenduda oma ettevõttele ja ainult sellega tegeleda. Kõik märgid viitavad, et see läheb naistel ka õnneks.
Rutha tõdeb, et reklaami pole Bake My Day endale kuigi palju tegema pidanud. Neid leitakse ise üles ja enamasti saavad tellijatest püsikliendid. Ka mina sirvisin enne naistega kohtumist nende Facebooki lehte ja saan täielikult aru, miks tortide järjekord on nii umbes 3-4 kuud pikk.

Keerulised kaunistused

Oma ettevõtte nime alt hakkasid naised torte valmistama Viimsis, Rutha koduköögis. Seal valmivad nad tänase päevani. Vastavatud stuudios on küll valmisolek küpsetamiseks ja kaunistamiseks, kuid enne tuleb paberid korda ajada.
Algusaja tordid ajavad täna naisi veidi naerma. Eks ole nende oskused ka kolme aasta jooksul korralikult arenenud. Nagu ikka uue asjaga alustades tundsid ka Rutha ja Merit pisut ebakindlust. Esimesel koolitusel osalesid nad alles aasta pärast oma ettevõtte loomist. Sealt said nad aga pisiku külge, millest räägivad ka stuudio seinad oma rohkete tunnistustega. Tänaseks on Merit ja Rutha sisuliselt kõikide Eesti paremate tegijate käe all õppinud ja ka piiri taga oskusi omandanud. Koolituste valik muutub Eestis aasta-aastalt aina mitmekesisemaks, sest teema on hetkel väga populaarne. Aina enam jõuavad siia ka välismaised meistrid, kellelt õppida. See on võimalus, mida õed kasutamata ei jäta.
Koolitused ise on tõepoolest väga põhjalikud. Meriti sõnul õpetatakse seal näiteks botaaniliselt korrektseid lilli tegema. Piibeleht, roos või pojeng harutatakse sisuliselt tolmukate arvuni laiali ning hakatakse siis uuesti suhkrust üles ehitama. Lisaks tordikunstile on see mõistagi ka silmaringi arendav ning õpetab loodust ja lilli hoopis uue pilguga vaatama.
Terve päeva valmistatud lilleõisi klientidele tehtud tortidelt tihtipeale siiski ei leia. Sellised kaunistused oleksid nii ajamahukad, et muudaksid tordi lihtsalt väga kalliks. Enamasti tuleb leida kuldne kesktee ja lilleõis veidi lihtsustatud kujul tordile panna.
Koolitustel õpitu tulemusi saab imetleda stuudio riiulitel ja laudadel. Nii mõnegi õie puhul tuleb kaks korda vaadata ja üle küsida, ega see päris lill ei ole. Lillede kõrval on välja pandud ka imearmsaid kujukesi ja näidistorte.
Tööjaotust pole naised kunagi otseselt paika pannud, aga kuidagi on nii kujuneneud, et kaunistamine meeldib neile mõlemale ja seda teevad nad koos. Meriti suurteks lemmikuteks on lilled ja voolitud kujud, Rutha seevastu naudib just peenemate kaunistuste valmistamist. Kuna nad on sama kunstiõpetaja käe all õppinud, on õdede maitse ja kompositsioonitaju väga sarnane ning selles osas palju vaidlemist ette ei tule.
On päris selge, et fantaasiarikaste tortide valmistamine on üsna ajamahukas. Sellest tulenevalt tunnistavad naised ka ise, et nende tortide hinnaklass on pigem kõrge. Juba ainuüksi kahekilose tordi peale kulub keskmiselt viis tundi, suurematest ja keerukamatest tortidest rääkimata. Käsitööl on oma hind.
Potentsiaalseid kliente see aga eemale peletanud ei ole. Bake My Day käekiri on kindel ja omanäoline. Kellegi teise torte nad järele ei tee. Mõtteid ja elemente kogutakse mõistagi ka internetist, aga lõpptulemus on alati ikka tegija enda looming. Samuti on õed üsna ranged autoriõiguste osas. Oma tortidele nad Disney printsesse ja muid multikategelasi ei pane. Nad on elavaks tõestuseks, et selline otsus ei peleta kliente eemale. Bake My Day kirjakasti avades ei ole enam ebatavaline, kui vastne ema broneerib paar päeva pärast beebiga koju jõudmist lapse minisünnipäevade tordid terve aasta igaks kuuks. Ainuüksi sel kuul sai Bake My Day kaks pisikest minisünnipäevalist juurde.
Väikelaste tordid on Rutha ja Meriti enda lemmikud. Neist sai ju tegelikult kõik alguse ja need on siiani kõige südamelähedasemad. Selle kõrval valmistutakse praegu suveks ja pulmahooajaks.

Oma hubane pesa

Ühel hetkel jõuti sinnamaale, et koduköögis hakkas kitsaks jääma. Merit ütleb naerdes, et asju oli kogunenud juba nii palju, et need ei tahtnud enam elamisse ära mahtuda. Samuti oli tekkinud soov edasi areneda.
Erilise tõuke said aga õed eelmisel sügisel ühelt koolituselt Roomas. Pisikeses ruumis oli nii omaniku küpsetamisnurk, väike pood kui ka koolituste ja töötubade korraldamise ala. Seda kõike lihtsate ja soodsate vahenditega. Koolitus ja keskkond jätsid õdedele nii sügava mulje, et Eestisse naastes oli soov juba üsna kindel.
Stuudio asukohana kaaluti ka Viimsit ja Tallinna, kuid valituks osutus siiski Märjamaa. Ühelt poolt oli see riskide hajutamine. Üür oli Märjamaal soodsam ja nii oli natuke julgem proovida, kuidas kogu ettevõtmine välja kukub. Teisalt sai sedasi kohalikku ellu natuke värvi juurde tuua.
Kui Merit kuulis, et tänase stuudio ruumidesse otsitakse uusi rentnikke, kirjutas ta veel enne, kui jõudis ise koha peale vaatama tulla. Ta teadis, et majal on suured valgusküllased aknad ja pisike armas ruum. Eelmise aasta detsembris algasid tööd ruumidele uue väljanägemise andmiseks. Paljuga said naised ise hakkama. Oma kodudest toodi ära ebavajalik mööbel, millele anti veidi värskem välimus. Seinad värviti roosaks ja akende ette riputati pitsilised kardinad. Naised soovisid luua keskkonna, kus oleks hea ja kodune olla. On tõesti raske ette kujutada, et Bake My Day stuudios keegi oma pahast tujust lahti ei saaks.
Veebruaris tehti uksed ametlikult lahti. Vaikselt hakatakse sisse elama ja tulevikuplaane ellu viima. Üheks stuudio avamise põhjuseks oli soov areneda koolituste suunas. Nii mõnigi huviline käis küsimas, kas nad töötubasid ka korraldavad. Peagi ootabki ees esimene makroonikoolitus.
Sihtrühmaks ei ole nad võtnud vaid täiskasvanuid. Omaenda laste kõrvalt on nad näinud, kui huvitav on küpsetamise ja suhkrumassist kaunistuste voolimine laste jaoks. Meriti sõnul pole nende peres kunagi plastiliini tuntud. Kõik kujukesed on ikka suhkrumassist voolitud.
Siiani on naised pigem ise kohale läinud ja lapsi õpetanud. Nüüd on neil oma väike pesa, kuhu külla kutsuda. Juba on endast märku andnud nii Märjamaa lasteaed, kool kui ka noortekeskus, kes sooviks tordikunstiga tutvust teha.
Oma stuudio avamine on kahtlemata toonud kaasa uusi arenemisvõimalusi ja väljakutseid. Jääb üle loota, et Märjamaa võtab uue koha soojalt vastu.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused