Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Kas teadsite, et Järvamaal Kagavere külas elab Himre Leenpalu, kuldsete kätega mees, kes valmistab väga huvitavat käsitööd? Nimelt valmivad tema töökojas kasside jooksurattad.
Üsna pirakas ratas pakub lemmikloomale suurepärast võimalust tervisespordiga tegeleda. Just nende põnevate rataste valmimise tagamaid ma sel korral Järvamaale uudistama läksingi.
Himre on jutukas mees, kes esmalt lahkelt oma elamist tutvustab. Perekond ostis vana maja esialgu suvilaks. Ühel hetkel tuli aga otsustada, kuhu oma püsiv kodukoht luua, kas Tallinna korterisse või mujale. Pärast kaalumist langetatigi otsus Kagaverre kolida. Vana maja on pakkunud ohtralt väljakutseid, aga juba maja esikus vanu taastatud kapiuksi imetledes saab selgeks, et Himrele meeldib puit ja oma kätega asjade valmistamine.
Meeldib asju välja mõelda
Astume eluruumidest välja ning satumegi Himre töötuppa. Mees räägib, et umbes kuus aastat tagasi tuli tema tuttav veidi eriskummalise sooviga. Tuttav oli kuskil näinud kassi jooksuratast ning palus mehel mõte teoks teha. Himre oli perega just maale kolinud ning aega jagus ning nii võttis ta väljakutse vastu. Pärast mõningast ajude ragistamist valmiski kõige esimene jooksuratas. Selgus, et valminud ratas täitis kenasti oma eesmärki ning kass hakkaski sellel jooksma. Kuuldavasti olevat jooksuaja all kannatav kass sellel terve öö trenni teinud ja vaid loomulike hädade rahuldamiseks maha tulnud.
Mõte läks idanema, et sellisest rattast võiksid teisedki korterikasside omanikud huvitatud olla. Mees ise ütleb, et kooli ja vanemate kõrval on jooksuratas teda elus kõige rohkem õpetanud. Himre räägib, et avastab tänaseni erinevaid nüansse ja nippe, kuidas parema valmistooteni jõuda. Käsitööoskused arenevad pidevalt ja müük on jällegi õpetanud inimestega suhtlema ning oma toodet esitlema. Kõik vajaminevad oskused on ta omandanud omal käel ja iseseisvalt. Ei ole paraku Eestis ühtegi kooli, mis õpetaks just jooksurattaid valmistama.
Himre ise on pigem seda meelt, et kooli peamine ülesanne ongi tekitada huvi. Kui huvi mis tahes eriala vastu on tekkinud, hakkab inimene ise juurde otsima ja õppima. Uurin, kuidas tal endal tekkis huvi käsitöö vastu. Pärast lühikest mõttepausi tõdeb ta, et talle on alati meeldinud asju välja mõelda. Ta osutab töökoja nurgas seisvale veidi kummalisele esemele. Tegemist on nutika nõudekuivatamise riiuliga. Mees tahtis omanäolist riiulit. Nädalakese mõlgutas ta mõtteid ja pani idee paberile. Seejärel tegi oma kätega valmis. Siiani on ta oma leiutisega rahul, see on lihtne ja mis veelgi olulisem – praktiline.
Vineeri armunud
Asume aga tõsisemalt jooksuratastest rääkima. Peamine materjal on vineer. Himre ütleb naljatamisi, et on vineeri armunud. Mees kasutab 4-millimeetrist kasevineeri, sest seda on hea vormida, sellel on kaunis oksavaba väljanägemine ning seda on võrdlemisi lihtne saada. Nagu ikka on hea valmistoote kõige olulisem eeldus korralik ja kvaliteetne materjal. „Kui materjal on kõver, siis tuleb ka ratas kõver. Kõverast materjalist ei saa sirget ratast,“ ütleb Himre ning lisab naljaga, et „sirgest materjalist võib kõvera ratta saada”.
Seetõttu võib Himre teinekord nii mõnelgi laotöötajal vererõhu kõrgeks ajada. Mees ütleb, et rekaga materjali kohale tellimine ei tuleks kõne alla. Kvaliteet on sedavõrd kõikuv, et endale sobivad tükid tuleb kõik ise välja valida. Seda kehvem on vaadata, kui laotöötaja vineeri lohistab, viskab või kraabib. Tehtud kahju ei õnnestugi enam pärast välja saada. Nii võibki Himre teinekord suure kuhja vineeri peale vaid mõned üksikud sobivad tükid leida. Kahtlemata nõuab see terast tähelepanu.
Jooksuratas ise koosneb jalast ja rattast. Ümmarguse jooksuraja laius on 24 cm ja selle moodustab kaks kihti vineeri. Kinnitub see 110 cm diameetriga vineerist taguse külge. Ühe ringi tegemisel on kass läbinud juba ligi 3,5 meetrit.
Töökoja ühes nurgas seisab alles pooleli olev toorik. Himre tõstab selle töökoja keskele ning asub vestlust katkestamata viimast vineerikihti peale panema. Pooleli oleva töö pealt on ka hästi näha, et esimene vineerikiht läheb taguse külge pisikeste naeltega. Himre räägib juurde, et naeltega tuleb väga ettevaatlik olla, sest kui üks maha kukub ja vineeriga sellest üle sõita, võib kahjustus silmaga nähtav olla.
Teine kiht vineeri läheb peale aga veekindla puiduliimiga. Vineeritükkide otsad on Himre lõiganud diagonaalselt. Selline nipp tuleneb vineeri omapärast. 4 mm vineer koosneb kolmest kihist, millest kaks on piki vineeri ja üks risti. See tähendab, et õhukest vineeri sirgelt otse murdes läheb see üsna lihtsa vaevaga katki. Nagu Himre kohe ka ise mulle demonstreerib, läheb diagonaalis murdes sama tulemuse saamiseks juba mehejõudu vaja.
Õige nurga all diagonaali lõikamiseks on mees valmistanud rakise. Rakiseid on tal õigemini mitmeid. Üks käib näiteks jooksuratta sisse, et see korrektselt ümmargune tuleks, teisega lõikab ta jooksuraja servad ühtlaseks.
Mees tõdeb, et rakiseid võiks alati rohkem olla. Need muudaksid jooksuratta valmistamise lihtsamaks ja kiiremaks. Kui eriti suurelt unistada, siis võiks jooksuratta sees olla pneumaatiline rakis, mis ühendaks nii jooksuraja kui ka taguse. Sellise väljatöötamine ja elluviimine nõuaks aga ilmselt tuhandeid eurosid ja tänaste koguste juures end ära ei tasuks. Eelmisel aastal valmistas Himre 12 jooksuratast. Selle taustal ütleb mees, et saab tegelikult ka tänaste vahenditega kenasti hakkama.
Himre ise arvab, et on aastate jooksul kokku umbes 40 jooksuratast valmistanud. Suur osa neist on erinevates Eesti varjupaikades. Ta on valmistanud 13 jooksuratast üheksale varjupaigale.
Uurin, milliseid tööriistu siis jooksuratta valmistamiseks täpsemalt vaja läheb. Väga palju Himre ette ei loe. Frees ja saag on peamised kaks. Mees haarabki sae kätte ja lõikab pooleli oleva jooksuratta jaoks kihi vineeri diagonaalis läbi. Enne seda lähevad aga kindlasti ette kaitseprillid, sest silmanägemise kahjustamiseks läheb tarvis vaid ühte valesti lennanud puidulaastu.
Esimese lõike teeb ta alati väikese varuga. Järgmise lõikega saab tükk täpselt õige ja sobitub kenasti jooksurajale. Liimikiht vahele pandud ja vineer paigale sätitud, tõmbab mees ümmarguse jooksuraja ümber koormarihma, et kõik kuivamiseni õige koha peal püsiks.
Ajamahukas viimistlemine
Rääkimata on veel üks oluline osa jooksurattast – see väike mehhanism, mis ratta liikuma paneb. Himre tõstab lauale masinatööstusest tuntud laagripuki. Kuna see on mõeldud palju intensiivsemaks kasutamiseks, ei tasu selle kulumist väga karta. Määrimist vajab see siiski. Laagri peale käib neljast vineerikihist kokku liimitud ja välja freesitud kate. Kokku kaalub valmis ratas umbes 25 kg.
Pärast laagri paigaldamist saab ratta esimest korda liikuma panna. See on oluline hetk, sest just siis saab selgeks, kas ratas tuli sirge. Mees tõdeb, et pärast päevi kestnud tööd ning tähelepanelikku hoolt võib ratas ikka kõige kiuste kõver tulla. Teinekord ei oskagi öelda miks. Väiksemad kõverused annab pahtli abil peita. Mõnikord ei aita aga seegi ja tuleb raske südamega saag käiku lasta.
„Väga vähe läheb kütteks,” lausub Himre. Enamasti siiski ei lähe kuigi palju materjali töö käigus kaduma. Suurematest juppidest teeb leidlik mees näiteks riiulikandureid või muid tarbeesemeid.
Veel enne, kui saab öelda, et ratas on täitsa valmis, tuleb see viimistleda. Himre räägib, et lihvimine on ilmselt kõige ajamahukam osa jooksurataste valmistamise juures. Keegi ei taha ju karedat ratast ja nii tuleb kõik konarused sildaks saada.
Väljanägemise suhtes võib fantaasia lendama lasta. Himre on valmistanud ka läikivmusta jooksuratta. Seda tööd ta niipea uuesti ette ei soostu võtma, sest iga pisemgi tolmukübe jääb lõpptulemusel paistma.
Klassikaliselt kasutab ta aga peitsi ja lakki. Mees tõstab oma töökoja lauale terve hunniku erinevaid peitsitoonide valikuid. Kõige populaarsemad on tumedamad pruunid. Eks ole suur jooksuratas üsna silmatorkav ning pea seetõttu ka ülejäänud kodusisustuse ja toonidega harmoneeruma.
Kuigi palju hooldust ratas pärast valmimist ei vaja. Õue või rõdule mees jooksuratast panna ei soovita. Vihm teeb pinna karedaks. Samuti ei tasu seda liiga rohke veega pesta.
Kõige enam kulub jooksuraja sisepind kassi küüniste tõttu. Pärast pikaajalist kasutamist võib jooksurada uuesti lihvimist ja lakkimist vajada. Mees pakub oma ratastele viieaastast garantiid ning tuleb selliste murede puhul lahkelt appi. Lõpuks tõdeb aga Himre, et üldiselt on vineer hea ja vastupidav materjal.
Iga viies
Omaette küsimus on, kas kassidel tõesti läheb sellist jooksuratast tarvis. Kassi toidukausi pidev täitmine on Himre sõnul suurim viga, mida inimesed teevad. Ühelt poolt on enamik poest soetatavast toidust sisuliselt rämpstoit, mille koostisega loomaomanikud kuigi hästi kursis ei ole. Teisalt on korterikassil liikumisruumi vähe ning vähese liikumise tõttu kehakaal kiire tõusma. Lõpptulemuseks on oma lemmikkohal põõnav kass, kelle ainukeseks liigutamiseks on käik söögikausi juurde. Ülekaalulisus kipub aga teatavasti erinevate tervisemuredega käsikäes käima.
Mees räägib, et ka tema kass jõudis sellisesse faasi. Kuigi kassil oli võimalus õues käia, ei kasutanud ta seda. Ülekaalulise kassi tervise nimel võttis Himre vastu resoluutse otsuse ning tõstis söögikausi kappi. Kass paastus terve päeva ja kohe oli näha muutust. Loid ja ükskõikne kass muutus nagu võluväel tähelepanelikuks ja aktiivseks. Ta hakkas söögipoolise lootuses omaniku tähelepanu nõudma.
Himre annab nõu, et kassi toit tuleks paari krõbina kaupa elamise peale ära jaotada. See paneb kassi liikuma ja toitu otsima. Kui kass on nädala või paariga mugavustsoonist välja toodud, võib talle juba jooksuratast tutvustada.
Iga kass jooksuratast omaks ei võta. Himre kogemuse põhjal hakkab jooksma iga viies. Mida noorem kass, seda lihtsam on teda ka rattasse saada. Juba üheksa-aastase kassi puhul tuleb märksa enam vaeva näha. Sunniviisiliselt hirmunud kassi jooksurattas keerutada ei tasuks. Pigem on siin mõistlik omaniku heakskiidu ja toiduga selle avastamist premeerida ja julgustada.
Just põhjusel, et iga kass ei pruugi ka pärast põhjalikku harjutamist jooksuratast kasutama hakata, pakub Himre neid ka rendiks. Ta ütleb, et kahe kuuga peaks üsna hästi selgeks saama, kas kassist saab jooksja või mitte. Tema rataste hind on üsna krõbe ja nii on potentsiaalsel uuel omanikul enne ostu sooritamist võimalik soodsama hinna eest mõtet kaaluda.
Samuti on Himre pakkunud oma klientidele võimalust ratas tagasi osta. Seda just nimelt juhul, kui kass ei ole ratast siiski omaks võtnud, perekond on kolinud, ruumi on väheks jäänud või lemmikloom surnud. Ta ütleb, et valmistajana on ta hästi kursis, kuidas kulunud rattale uus väljanägemine anda ja kulunud kohad jälle korda teha. Pärast pisikest värskenduskuuri saab aga ratas uuele kassile rõõmu tuua.
Lõpuks tuleb tõdeda, et juhul kui kass ratta omaks võtab, on see tõesti suurepärane lahendus, kuidas toakassile liikumisvõimalust pakkuda ning ühtlasi tema tervise eest hoolt kanda.
