Haldi Ellam / Foto: Siim Solman.
Rapla teenindusmaja renoveerimise eest Raplamaa 2017. aasta ettevõtja sõbraks nomineeritud Aavo Pärnsalu leiab, et Tallinnaga võrreldes odavama kinnisvara, puhtama looduse ja rahulikuma elukeskkonnaga Raplal on arenemiseks perspektiivi.
„Kõik ei mahu nagunii Tallinnasse ära ja Tallinn läheb kokkuvõttes nii suureks ja kalliks, et see on vaid aja küsimus, millal inimesed hakkavad valguma n-ö Tallinna eeslinnadesse. Rapla on üks Tallinna eeslinnasid. Kui ta veel ei ole, siis varsti saab selleks, kui näiteks Rail Baltic siin tööle hakkab,“ leiab kinnisvarahaldusega tegelev Pärnsalu. „Ma arvan, et kui praegu inimesed suunduvad Tallinna ja selle lähikondadesse, siis need vahemaad jäävad ajaliselt järjest vähemaks. Elu on ikkagi odavam ja rohelisem. Mina näen küll siin perspektiivi.
Tallinn imeb ennast lõhki. Hinnad lähevad kosmosesse. Mida rohkem nad kosmosesse jõuavad, seda väiksemaks muutub inimeste ostujõud ja nad hakkavad kolima sealt kaugemale, võib-olla kasutama ühistransporti, et tööl käia. Eks siin on oma plusse ja miinuseid,“ selgitab ta valglinnastumise tagamaid.
Abja-Paluojast pärit Pärnsalu, kes nimetab end mulgiks ning elab ja tegutseb peamiselt Viljandis, toob lisaks välja, et Viljandiga võrreldes on Rapla geograafiliselt sama heas kohas kui mitte natuke paremaski – Tallinna lähedal. „Viljandi pluss on see, et Tartu ja Pärnu on võrdsel kaugusel, üks tund sõita. Tallinn jääb natuke kaugemale. Viljandi on järve pärast natuke looduskaunim, ent Rapla kirik on ilusa arhitektuuriga, tõeline pärl Raplas.“
Viljandi edasiste arengute suhtes Pärnsalu positiivselt meelestatud pole. „Teades, mis seal sisemiselt toimub, siis need arengud ei ole linlastele head elukeskkonna loomise mõttes. Midagi arukat seal kahjuks poliitiliselt ei toimu.
Kahjuks ei küsi poliitikud valimistevälisel perioodil linlaste jaoks tähtsate otsuste langetamisel nõu inimestelt, kes siin elavad ja tegutsevad Aga selline see Eesti poliitika on – inimeste võimujanu ja emotsioonid kustutavad arukuse!“
Kiirustamist ei poolda
Peale ettevõtluse Pärnsalul Raplaga rohkem seoseid pole, v.a see, et ta vanaisa elas Juuru kandis. Samas lapsepõlvemälestusi tal selle kandiga pole.
Raplasse sattus Pärnsalu esimest korda aastaid enne vana teenindusmaja ostmist, kui tegeles kultuurikeskuse elektrisüsteemi projekteerimisega, aimamata, et kunagi hakatakse haldama 1950-ndatel ehitatud naaberhoonet.
„Otseselt ei otsinud, aga tuli välja, et siin on selline maja ja leidsin, et asjal on perspektiivi ja nii see asi meie kätte jõudiski,“ meenutab Pärnsalu. „Seitsmes aasta juba. Ei kahetse midagi, kuigi oleme siin ka teinud mitte kõige õigemaid otsuseid, aga tegelikult tulebki need asjad läbi käia.“
Pärnsalu sõnul on Rapla teenindusmaja saanud väliselt selliseks, nagu ta oma partneritega ette kujutas. „Endal on hea tunne. Loodame, et inimesed saavad ka sellest aru. Võib müüa nelja seina ja hästi odavalt, aga need ajad on sisuliselt möödas. Tuleb vaadata sügavamale ja kaugemat perspektiivi,“ leiab ta.
„Kui alustasime, oli see maja väga halvas seisus, nüüd on praktiliselt kõik üle käidud. Oleme väljastpoolt sissepoole tulnud, samas teinud ka sees igasuguseid asju. Lahendamist vajavaid asju on kindlasti siin veel. Kõike korraga lihtsalt ei jõua ja võib-olla ei ole ka õige, sest lahendused tulevad ehk paremad, kui ei kiirusta,“ arvab Pärnsalu.
Kui palju majja raha on läinud, Pärnsalu kokku arvestanud ei ole. „Igal juhul on läinud, aga kuna osa töid oleme oma jõududega saanud teha, siis selle võrra oleme saanud odavamalt. Ei oska numbreid nimetada. Kui ma ütlen, siis ma valetan, aga ma ei taha valetada,“ tõdeb ta.
Kolmandal korrusel olnud Tartu Kommertspanga Rapla osakonnale kuulunud rahakappi mehe sõnul enam majas ei ole. „See sai kuidagi välja viidud, oli päris omaette tegemine. Suutsime sellest lahti saada. Neli meest ja oligi väljas,“ meenutab ta.
Suure maja haldamisega kaasneb Pärnsalu sõnul erinevaid probleeme, mis sõltuvad ka rentnike vajadustest, sest rentnikud tahavad erinevaid asju ning tehnosüsteemid vajavad pidevat jälgimist. „Nii tuleb minimaalselt üle nädala käia Raplas toimetamas. Siis läheb päev õhtul üheksani. Kui tuled siia, siis ei tule mõneks tunniks,“ räägib ta.
Rentnike leidmine majja on mehe sõnul olnud väga sujuv. „Enamik inimesi, kes siia on tulnud ja näevad, et me hoolime, reageerime, suhtleme ja võtame toru, on ikkagi rahul,“ arvab ta. „Asukoht on üks paremaid Raplas ja teisalt ei ole meie eesmärk kunagi olnud pakkuda Raplas kõige odavamat pinda. Meie eesmärk on kvaliteet. Me ei taha müüa nelja seina, tahame ka ise tunda, et selles ruumis on hea olla. Praegu on maja täis. Jooksvalt väiksemaid liikumisi toimub. Hetkel on II korrusel üks väike ruum olemas. Just vabanes, otsime uut klienti. Kontoripinnad on täis. Laopinda keldris on, aga sinna ladustamine on vähe keerulisem.“
Küsimusele, kas hoonesse on ka lift planeeritud, mis teeks ratastooli ja lapsevankriga liikujatele majja sisenemise võimalikuks, vastab Pärnsalu, et seni majas lifti pole olnud ning seda pole ka nõutud.
„Praegu ei oska öelda. See on suur küsimus. Eks neid asju vaikselt lahendame,“ räägib ta. “Nõuet ei ole, see on rohkem seotud klientuuriga, kes pinda rendib, kui palju nemad on seotud puudega inimestega.“
Elektrit läheb igal pool vaja
Oma ettevõtte tegevusaladena toob Pärnsalu välja nii ettevõtte enda kui ka teiste omandis oleva kinnisvara halduse, hoonete elektrivõrkude projekteerimise ning vanade hoonete kordategemise.
„Me paikneme Viljandis, aga kuna Eesti on niivõrd väike, on meil väga mitu tegevusala, millega hõlmame kogu Eestit. Tegelesime alguses ainult elektriga, projekteerisime elektrivõrke, sise- ja välisvõrke. See on üks eriosa ehituse juures, aga vajab eriharidust. Kui sellega tegeled, siis tegeledki üle kogu Eesti,“ räägib Pärnsalu, kellel on Tartu põllumajandusülikoolist saadud elektrikuharidus.
„Elekter ongi minu põhieriala, selles mõttes on suhteliselt lihtne seda maja arendada, elektrit läheb igal pool vaja ja siis on pool asja omast käest,“ selgitab Pärnsalu. „Ei tea, miks elekter huvitama hakkas. Kõik läksid kuskile pärast kooli ja tuli ette, et sõbrad läksid ka Tartusse ülikooli. Oli valida kas mehhaniseerimine või elekter, mis tundus perspektiivikam. Füüsika polnud koolis ka kõige halvem.“
Pärast ülikooli läks Pärnsalu Viljandisse tagasi. „Töötasin ühes elektrifirmas projekteerijana, kuni tekkis tahtmine oma firma teha,“ meenutab Pärnsalu, kes on nüüdseks ettevõtjana tegutsenud üle 10 aasta. „Üksi alustasin, siis tuli partnereid juurde, kellega olen pikka aega koostööd teinud. Ettevõtte tegevusega on praegu seotud 3-4 inimest, partnerit. Kümme aastat tagasi oli projekteerimises päris palju inimesi, aga siis tuli ehituskrahh ja tõmbasime kokku ja leidsime, et nüüd on vaja uusi väljundeid.“
Eesmärk ei ole end surnuks töötada
Projekteerimisega on Pärnsalu tegelenud ka Soomes ja Rootsis, kuid välismaiste objektide peale spetsialiseerumiseks tahtmist ei tekkinud. „Rootsis tegime koolimaju. Nägime sealset ehitus- ja projekteerimiskultuuri,“ meenutab Pärnsalu. „Eesti ja Rootsi vahe on see, et seal ei panda inimest nagu oravat rattasse. Seda, et tulemus on kümnendajärguline ja number üks on tähtaeg, seal ei ole. Kui siin Eestis koolimaja projekteerida, on selleks aega kaks-kolm-neli kuud. Rootsis eraldatakse sama mahuga projektiks umbes aasta, mis võimaldab põhjalikult süveneda ja tulemus tuleb palju parem. Raha on ka rohkem, aga tulemus on oluline.“
Täielikult Rootsi turule orienteerumist Pärnsalu ette ei näe, kuna Rootsi on üheltpoolt kauge ja teisalt tuleb sealseid olusid paremini tundma õppida. Samuti on selleks vaja suuremat meeskonda.
„Kui globaalselt mõelda, ei ole inimese eesmärk ennast surnuks töötada,“ räägib ta. „Tuleb teised asjad mängu tuua. Töö on üks vahend, pere ka muidugi. Samas, ega inimese eesmärk ei ole ka ainult pere pärast siin olla, pere on oluline, aga ma ei tea, kas ta on number üks eesmärk, kahtlen selles!“
Pärnsalu sõnul tegeleb ta kinnisvarahaldusega ka Viljandis, kus ettevõttel on büroohoone, mis pole küll nii suur kui Raplas. Ka on ta vanu maju mujalgi restaureerinud – sealhulgas Oisu mõisa vesiveski, kus seati sisse ka elektritootmine, kuid mille edasisest arendamisest otsustati loobuda. „Meile tundus, et finantsiliselt käib üle jõu. Me ei oleks suutnud teha seda selliseks nagu tahtsime ja loobusime. Jõud ei käinud finantsiliselt üle ja sellist maja pole mõtet poolikult taastada,“ selgitab ta.
Elektritootmise osas leiab Pärnsalu, et elektrit tasub toota, kui on olemas riigi toetus. „Toetus oli 12 aastat. Ilma selleta peaks hakkama seda elektrit ise täies mahus tarbima või ära kinkima. Hind on niivõrd alla lastud – Eesti riigi poliitika, mille eesmärk on suruda kõik suurte ettevõtete kätte ja väiksed välja suretada. Selline see riik meil on!
Eks energia on igal pool seotud rahaga ja teistpidi tulevad igasugused muud emotsioonid mängu, mis arukuse peletavad minema,“ lisab ta.
Amrita kohvik
Lisaks kinnisvarahaldusele on Pärnsalu hõivatud ka pere-ettevõttena pitsakohviku pidamisega kodukandis Viljandis, mida ta nimetab Eesti kohvikupealinnaks.
„Üks suund on kohvik Amrita Cafe, millega oleme oma niši leidnud, see on selline elustiili teema,“ kirjeldab ta ning meenutab kohviku vana maja korda tegemist. „Selle majaga oleme ise väga rahul. Teist korda ma ei tahaks hakata sellist asja ette võtma, aga aega läks, korda ta sai tehtud, ja ilus sai. Ilus on selline mõiste, mis on oluline igasuguse asja juures. Asi peab olema ilus,“ räägib ta. „Amrita kohviku pidamisel tegelen igasuguste remonditöödega, vahel ka olude sunnil nõudepesemise ja muuga. Elukaaslane tegeleb kohviku personali ja muuga. Ma üritan aidata kaasa nii palju kui võimalik.“
Pärnsalu tõdeb, et neile teeb heameelt, et külastajad on nende kohvikuga rahul ning neile ka öelnud, et nad pakuvad Eesti parimat pitsat.
Samas ei soovita Pärnsalu inimestele kohvikuäriga tegeleda. „See ei ole kindlasti see äri, mida soovitaks inimestele,“ räägib ta. „Viljandi on kahjuks või õnneks selline kohvikupealinn, kus igas teises majas on kohvik. Ma leian, et kui on olemas neli seina ja kohviku silt, siis ei ole kohe tegemist kohvikuga. See ei hakka mitte kunagi tööle.“
Lisaks ei tohi tema sõnul kohvikuid liiga palju olla. „Kõik söövad midagi kellegi käest ära ja kellelgi ei jää suurt midagi järele. Konkurents on liiga suur ja sööjaid vähe. Ka kohvikukultuur ei ole Eestis välja arenenud,“ nendib ta.
„Kohviku pidamise kõrvalt näen, et poliitikud ja poliitika on viimasel ajal teinud Eesti rahva rahakotti kõvasti kõhnemaks ja seda on tunda kohvikukülastuse mõttes. Esimesed asjad, mis ära jäetakse, on kohvikud ja kontserdid. Raudselt tagasiminek. Kuigi öeldakse, et kõigil jääb raha rohkem kätte, on tegelikkuses kõik toiduained ja esmatarbekaubad kallimaks läinud. Inimene kulutab sinna oma raha. Kohviku kui lõbu jaoks on vähem, mistõttu nendel äridel kerge ei ole.“
