Viltimine on meditatiivne tegevus, mil muu maailm kaob

Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.

Kristi Kauponeni südameasjaks on lambad ja nende vill. Ta on ses mõttes veidi eriline käsitööharrastaja, et tema hoolitseva käe all kasvab ka materjal, millest ta käsitööd valmistab.

Naine peab vanas talukompleksis Kihnu maalambaid, kelle villast ta valmistab kõikvõimalikke põnevaid ja kasulikke esemeid. Villast rääkides löövad naise silmad särama ja juttu jätkub kauemaks.
Pere elas varem Keilas, kuid lapseootele jäämine pani peas idanema mõtte oma avarast elamisest. Perekonna südamed võitis Pirgu külas asuv vana talukompleks, kuhu seitse aastat tagasi kolitigi. Sellesama talu õuel Kristi mind vastu võtabki. Päikeselisel päeval on see idülliliselt maaliline.
Naine viipab kaugemale ja ütleb, et koos taluga tuli kaasa ka kuus hektarit maad. Kohati oli see kaetud metsiku rohuga, mis ulatus lausa rinnuni. Kuidagi pidi maad hooldama hakkama ja lahenduse leidis pere lammastes. Praegu on kari 50-pealine, kuid varsti jääb see naise sõnul väiksemaks. Nii suur kari on hobilambapidajale põhitöö kõrvalt natuke liiga palju.
Välja said valitud Kihnu maalambad. Kristi ütleb, et see põline eesti tõug lihtsalt sobib vana talumajapidamise juurde. Tol hetkel oli Kihnu maalammas ka reaalselt väljasuremise äärel ning seegi mõjutas valiku tegemist.
Naine on äärmiselt tänulik, et vana talukompleks nõnda hästi säilinud on. Vanas reheköögis on veel täiesti toimiv kerisahi, laut on selline, nagu see olema peab, välja sai vahetatud vaid katus. Taluõuel seisavad kaitsealused Mardi rändrahnud. „Vägev vana asi, mis on nii hästi säilinud, et siia sobib vana eesti lammas hästi,“ arvab Kristi. Ta räägib, et annab hea meelega oma panuse Eestis aegade algusest olnud tõu säilitamisse.
Käsitööhuvi oli naisel juba nooruses. Kristi ema on rätsep, aga talle põhimõtteliselt ei õmmelnud, sest soovis, et tütar õpiks ise õmblema. Poodidest palju saada ei olnud ja nii tuli tal juba noorena see oskus omandada.

Personaalne lähenemine

Armastus villa ja lammaste vastu on aga hiljuti tekkinud. Lambad majapidamisse toodud, hakkasid mõtted kohe liikuma selles suunas, kuidas nende villa realiseerida. Esialgu pidas naine plaani oma lammaste puhul kõik algusest lõpuni ise teha, aga tänaseks on ta selgeks saanud, millised tööd enda peale võtta ja millised teistelt tellida. „Olen endale teadvustanud, et kõike ei jõua ise teha,” lausub ta. Üks selline töö on näiteks pügamine. Kohtusime mõned päevad enne oodatud pügaja tulekut. Selgub, et häid pügajaid tuleb Eestis tikutulega taga otsida. Lambaid on võrdlemisi vähe ning sellest tulenevalt ka oskuslikke pügajaid. Kristi ütleb naerdes, et terve kevad tuleb tal neid läbi helistada, et kokkuleppele jõuda. Sel korral läheb õnneks ja pügamine peaks veel kasvava kuu aega jääma.
Pügamise käigus paneb Kristi iga lamba villa eraldi kasti, millele märgib ka lamba nime. Talle meeldib mõte, et eseme valmides on täpselt teada, kelle villast see tehtud on. Täpselt samamoodi saab ka klient enne oma tootele järele tulemist minna villa andnud lambale pai tegema. Eraldi kastidesse paigutamisel on aga teinegi mõte.
Üsna üldiselt rääkides ei ole iga lamba vill käsitöö mõistes sama. Näiteks lihalamba vill vildistub kehvemini ning sobib pigem soojustusmaterjaliks või teki sisuks. Kihnu maalammaste villa on see-eest üpris hea kasutada viltimisel.
Kristi ütleb, et hobilambapidaja jaoks hakkab asi toimima vaid juhul, kui ta suudab oma lammastele personaalselt läheneda. Nii ongi Kristil nimepidi teada, millise liini lammaste vill sobib paremini lõngaks ja milliste oma viltimiseks. Juhul kui oleks soovi vaid ühele neist kahest keskenduda, saaks väikesemahuline lambapidaja teha ka otsuse, millised lambad alles jätta. Esimene samm mõne villast käsitööeseme tegemiseks ongi oma lammaste ja nende villa nüansside tundmaõppimine. Sealt edasi tuleb soovitud eseme jaoks õige vill välja valida.
Pärast pügamist ootab ees villa pesemine. Eestis pole veel head võimalust, et seda tööstuslikult teha ja seetõttu on ka paljud suured lambakasvatajad villa kasutamisest loobunud. Kristi teeb seda ise ja käsitsi. Kõige mahukam töö villast käsitöö tegemisel ongi musta villa pesemine, sest see on üsna aeganõudev töö. Pestud villa sätib ta lauda katuse alla restidele kuivama. Sealt edasi läheb vill kraasimisele. Tagasi tuleb villaloor, mida saab viltida.

Seepi, vett ja tahtmist

Kristi eelistab nõelviltimise asemel märgviltimist. Isegi kõige väiksemad kassimänguasjad valmistab ta märgviltimise teel. Kui uurin, milliseid vahendeid selleks vaja läheb, on Kristi vastus lihtne: „Seepi, vett ja tahtmist.“ Pärast väikest arutelu selgub, et tegelikult kuluvad ka kardin ja mullikile marjaks ära.
Kuna käsitsi viltimine on füüsiliselt raske, unistab Kristi päris oma viltimiskojast ja -masinast. See oleks hubane paik, kus Kristi saaks järjepidevalt teha mõnusaid villaseid tooteid, kuhu väiksema seltskonnaga tulla ja paari tunniga midagi väikest valmis meisterdada.
Viltimiskoda võiks ka olla ruum, mida mõnele teisele käsitööhuvilisele välja rentida.
Ka oma lammaste villa müümise osas usub Kristi, et kõige parem lahendus oleks müüa vill koos võimalusega sellest midagi teha. Nii saaks lambapidaja soovitada, mida konkreetsest villast teha annab, tegemise osas juhtnööre anda ja ehk ka näiteks füüsiliselt raskema osa ise ära teha. Klient saaks nautida loomingulisemat osa ja näiteks endale sobiva mustri kokku sättida.
Kuna Kristi ise armastab pigem suurema mahuga töid, tekitab viltimine majapidamises üksjagu segadust. Naine ütleb naerdes, et mees peab märgi põrandaid ja seebiseid kraanikausse hästi taluma. Võimalusel kolib ta oma tööga aga hoopis õue.
Kui märgviltimisest lähemalt rääkida, tuleb esmalt kõik vajaminevad kihid õiges järjekorras üksteise peale laduda. Kõige alla läheb kiht mullikilet. Selle peale sätitakse vill vastavalt valmistatavale esemele. Kristi toob toast õue mitu valmis eset. Nende pealt on hea näha, et villast saab väga erineva tekstuuriga esemeid valmistada. Üks oluline osa enne pealehakkamist ongi otsustada, millist lõpptulemust soovitakse. Kraasitud vill annab üpris ühtlase ja sileda tulemuse, kraasimata vill on tekstuursem, pesemata vill jääb olemuselt sarnaseks lamba naturaalse kasukaga. Vastavalt sobitamisele saab ka väga erinevaid tulemusi.
Kihnu maalammaste kasukas on enamasti valge, pruun ja erinevates toonides hall. Talledelt saab ka musta tooni. Kristi räägib, et kihnlastel on komme vanusega aina hallimaks muutuda. Ka tema karjas on suhteliselt mustana võetud lammas aja jooksul kaunilt vesihalliks läinud. Oma töödes eelistabki ta enamasti just lamba enda naturaalseid toone kasutada. Nende ilmestamiseks kasutab ta aga vähesel määral ka värvitud villa. Seda ostab naine sisse.
Loomulikes toonides villa peale tulebki siis sobiv muster sättida. Kui ka see etapp on valmis, läheb peale kiht kardinat. Seejärel valatakse villa peale kuum seebivesi, et õhk villast välja saada ja villakiud üksteisega kokku haakuksid. Kõige peale läheb veel üks kiht mullikilet.
Üks mõnusamaid osi on Kristi jaoks seejärel jalgadega üle nende kihtide sammuda. See on esimene osa viltimisest. Suurem füüsiline töö on aga alles ees. Viltimine vajab põhjalikku rullitamiset. Selleks on Kristil korralik vana aiapost. Kogu töö rullitakse selle ümber. Tasub mainida, et vett täis töö on mahuline ja raske.
Hea tulemuse saavutamiseks tuleb tööd igast küljest tund-kaks rullitada. Kokku võib see võtta terve päeva. Kristi räägib, et koduõuel päikesepaistelisel päeval rullitamine võib päris nauditav olla. Sellest hoolimata on pärast tervet päeva viltimist isu järgnevaks nädalaks üsna otsas ja väsimus peal. Päris viltimisprotsessi lõpus paneb ta töö veel pesumasinasse, et viltimine lõpule viia.

Nahalaadne villak

Üks Kristi enda lemmiktooteid on aga vilditud villak. Definitsiooni järgi on villak ühe lamba terviklik villakate. Väljanägemise poolest meenutab see lambanahka. Villakul on ühel pool kraasitud vill ja teisel pool pesemata pügatud vill. Kaks poolt vilditakse kokku ja lõpptulemuseks on mõnusalt pehme vaip, mida saab suurepäraselt näiteks joogamatina kasutada.
Kristi ütleb, et tema lemmikuks on villak saanud ilmselt ka seetõttu, et selle tegemise käigus on näha kõige suuremat kontrasti.
Tavaliselt vilditakse ikka juba pestud ja kraasitud puhast villa, aga villaku puhul see nii ei ole. Ühele poole pandav pesemata ja natuke haisev vill muutub viltimise käigus imepehmeks ja puhtaks esemeks. Muutumine on silmnähtav.
Just selline villak on Kristil endal juba kolm-neli aastat joogamatina igapäevases kasutuses. Ta võtab selle autost välja ja näitab tõestuseks, et see on tihedale kasutusele suurepäraselt vastu pidanud. Mõistagi on vill aja jooksul veidi kokku vajunud, aga vaip on jätkuvalt pehme ja täidab kenasti oma eesmärki. Enamasti riputab ta villaku puhastamiseks tuulduma, kuid see kannatab kenasti ka 30-kraadist masinpesu.
Villak on vaid üks vähestest toodetest, mis Kristi käte vahel valminud. Tema pildialbumeid sirvides ei jõua ilmselt kokku lugedagi, kui palju erinevaid kasutusvõimalusi ta on villale leidnud. Osa neist ideedest on kliendid ise välja pakkunud, teised on tulnud oma peast. Naine õpib parasjagu vabastava hingamise terapeudiks ja just neilt koolitustelt naastes on pea alati uutest ideedest tulvil. Kristi ütleb ka ise, et viltimine on tema jaoks meditatiivne tegevus. Villakaste avades läheb ta oma maailma ja kõik muutub ümberringi rahulikumaks.
Suure plussina toob Kristi välja selle, et villast käsitöö tegemisel ei saa naljalt midagi lootusetult sassi minna. Kui tulemus ei ole ootuspärane ja ei vasta loodetud esemele, saab sellest alati midagi muud teha. Hiljuti katsetas ta villakanga valmistamist. See oleks hea võimalus koostööd teha. Tema valmistaks kanga ja keegi teine teeks sellest midagi edasi.
Kangas ei tahtnud esimesel katsel kuidagi vildistuda ja lõpuks viskas Kristi selle pesumasinasse. Loodetud kahe meetri laiuse kanga asemel sai ta hoopis väiksemate mõõtudega tüki. Pettumus ei kestnud kaua, sest peagi meenus, et ratsutamishuviline sõbranna oli hiljuti sadulasoojenduse jaoks šablooni toonud. Nii saigi esimesest villakanga katsetusest hoopis soe sadulaalune.
Oma põhitööd teeb Kristi finantsalal, kus tuleb pidevalt numbritega tegeleda ja väga täpne olla. Seda enam naudib ta käsitöö puhul vabamat lähenemist. Tema tööd ei ole ideaalselt sümmeetrilised. Mustri sätib ta valmistatavale esemele ikka pigem vaba käega.
Inspiratsiooni ammutab ta erinevatest paikadest. Üht oma tööd näidates ütleb ta, et see on tema nooremast tütrest inspireeritud. Teise puhul on ta kasutanud tšakra värve. Kristi on päritolult mulk ja nii kaunistab tema käsitööd, ja tegelikult ka koduaeda, tihtipeale arhailise tikandi motiiv. Talle meeldib sellesse peidetud sõnum.