Stina Andok / foto: Siim Solman.
Oma iseõppimise võimete ja andekuse poolest tuntud Markus Bachmann usaldab elu, on otsustanud klassikalisest haridusteest praeguseks loobuda, keskenduda muusikale ning unistab tulevikus koolisüsteemi ümberkorraldamisest.
Kas kuldmedaliga lõpetamine oli sul eesmärk?
Ma arvan, ta oli eesmärk vahel rohkem, vahel vähem. Vahepeal tundus, et läheb keeruliseks, tuli palju teisi asju, millele ma tahtsin rohkem keskenduda, aga nüüd lõpu poole tuli motivatsioon tagasi. Pärast 11. klassi miskipärast mäletasin, et mul ei olegi võimalik kuldmedalit saada, sest mu vene keel oli kõik neli kursust sinnamaani olnud neli, aga pärast ma vaatasin kõik oma gümnaasiumi hinded läbi ja selgus, et 10. klassis olid mõlemad kursused viied. Viimasel aastal pingutasin rohkem, et viis tuleks.
Ma ei ole tahtnud kunagi minna tööd tegema nii, et ma ei tea, mille kohta ma tööd teen. Ma arvan, et see on olnud algusest peale nii. Esimeses klassis olid kõik viied ja ma ei tahtnud seda taset alla lasta.
Sa oled siis iseenda suhtes nõudlik?
Ma ei teagi, kas ma nõudlik olen. Kindlasti üldplaanis olen nõudlik, aga kooli osas ma ei tea, mitte nii väga. Minu eesmärk oli kuldmedaliga lõpetada, sest ma tahaksin kunagi koolisüsteemi muuta. Sellepärast mul tuligi motivatsioon tagasi. Ma sain aru, et kui ma lõpetan kullaga, siis mu sõnal on rohkem kaalu. Koolisüsteemi muutmine ei ole midagi, millega ma kohe hakkaksin tegelema, aga üks hetk on ehk rohkem elukogemust, siis tahaksin midagi teha.
Kui palju sa mõtlesid kuldmedali poole püüeldes, mis edasi saab? Palju see aitab sinu edasistele plaanidele kaasa?
Minul ei ole otseselt kohe kuhugi minekut. Minul ei ole kohe vaja kooli sisse saada. Pigem need asjad, millest ma unistan, mida tahaksin teha, ei nõua kuldmedalit või tulemust selles mõttes. Pigem tuli pingutamine soovist koolisüsteemi kunagi muuta.
Oled sa mõelnud, kuidas muutusi ellu viia sooviksid? Tahaksid sa olla õpetaja või…?
See, kuidas seda teha, on päris keeruline. Kuna need muudatused on päris suured, mis ma tahaksin ellu viia, läheks see haridus- ja teadusministeeriumi kaudu, ma arvan, väga kaua. Võib-olla tuleks näiteks erakool teha, kus oleks see süsteem, mida ma tahaks, ja saan näidata, et see toimib, siis ehk võetakse see tulevikus üldisemalt kasutusse.
See ei oleks midagi ekstreemset. Pigem, et koolis oleks rohkem elus hakkama saamise teemasid, näiteks finantskirjaoskus või kasvõi kodused toimetused. Õpilased teeksid ise üksteisele süüa, et kõik, kes kooli lõpetavad, oskaksid kokata. Füüsiline liikumine võiks olla kooliprogrammis pidevalt sees. Ma näen, et paljudel on kooliväline aeg nii tihedalt kinni muude tegevustega, et selleks ei pruugi aega jääda. Ma arvan, et kool võiks kujundada häid harjumusi. Tervis oleks üks osa, mida koolis võiks õppida rohkem. Just suunamine päris ellu, kuidas ise süüa teha jne.
Mis sa siis pärast lõpetamist edasi plaanid teha?
Olen sellises bändis nagu The Notes. Poisid on ülikoolis, aga nad võtavad kas vaba aasta või lähevad kaugõppele üheks aastaks ja vähemalt aasta me proovime täiskohaga muusikaga tegeleda, miinimum 8-10 tundi päevas töötada bändi kallal. Keskenduda sellele, mida me tahaksime teha. Me kõik usume, et see on võimalik ja meile see meeldib. Meil on piisavalt vahendeid, saame ära elatud sellest, aga nüüd proovime järgmisele tasemele jõuda.
Sellest, kuidas meil läheb, sõltub nüüd, kas saame jätkata mõned aastad või saab aur otsa ja valime endale töö mingil muul moel.
Mis see suur unistus on?
Palju on unistusi. Ma usaldan elu. Kui muusikaga läheb hästi, siis ma jätkan seda teed. Ma tahan kitarrikursust teha. Ma usun, et internetis õpetamist saab suureks tuluks kujundada. Õpetada mulle väga meeldib, õpetajaamet ei oleks üldse hull. Ma arvan, et õpetamine läbi interneti on tuleviku teema. Ma tahaksin teha enda kitarrikursuse, internetiakadeemia.
Kas muusikaga tahaksite ka välismaale jõuda?
See mõte on olnud, aga praeguse plaaniga me välismaale ei lähe, pigem suuname fookust Eestile ehk tahame kirjutada eestikeelseid laule rohkem ja proovida Eestis hakkama saada. Välismaale mineku mõte on saada muust elust eemale natukeseks. Kui me ei suuda end välja lülitada muudest asjadest ja on vaja veel rohkem pühendumist, võiks reisida paariks kuuks minema, et meil ei oleks segajaid.
Kuidas lähedased su tulevikuplaanid vastu võtsid?
Alguses kindlasti oli see nende jaoks natuke ootamatu, klassikaline tee on minna ülikooli või võtta vaheaasta ja minna ülikooli. Ma arvan, et nüüd on suurem osa ära harjunud sellega. Ikkagi nad toetavad, nad näevad, et see mulle väga meeldib ja nad usaldavad mind.
Kas muusik olla on sul juba pikaajaline unistus?
Väga pikaajaline ei ole. Kui ma lõpetasin muusikakooli 7. klassi lõpus, siis, mäletan, muusikakooli direktor ütles, et ükskord te jõuate kõik muusika juurde tagasi ühel või teisel moel. Tol hetkel mulle nii väga see mõte ei istunud. Aasta või kaks hiljem sattusin kitarri otsa ja nüüd on bänd ja nüüd ikka 3-4 aastat on ikkagi see muusika oluline olnud. Muusikakoolis õppisin löökpille. Seal muutus see kohustuslikuks ja vastumeelseks.
Muusikat õppida ei ole mõelnud?
Olen, aga minu suund muusikas on olnud pigem produktsioon ja seda Eestis õppida ei saa. Peaksin minema Inglismaale.
Üks mu bändikaaslane õpib praegu pärimusmuusikat Viljandis Kultuuriakadeemias. Tema kogemusest võin öelda, et tal on muid asju nii palju, et võtab fookuse muusikalt natuke ära. Ta arvab, et kui me töötaksime ise muusika kallal, oleks areng võib-olla suurem. Mina iseõppimisse väga usun.
Hästi palju asju ahvatleb. Kui miski haarab, siis võin väga pühenduda. Mõtteid on mitmeid, aga praegu olen valinud, et muusika on minu esimene tee, minu esimene proovikivi. Vähemalt üheks aastaks on plaanid paigas.
