2.2 C
Rapla
Teisipäev, 16 apr. 2024
ArtikkelEMIN-i bussiga Eestis, Soomes ja Rootsis

EMIN-i bussiga Eestis, Soomes ja Rootsis

Heiki Viisimaa/Foto: erakogu.

Olen Heiki Viisimaa, Märjamaalt pärit noor, kes tegutseb mitmes Eesti MTÜs. Üks neist on ka Raplamaal noortevaldkonnas tegutsev MTÜ SHIA, mis on Euroopa Vaesusvastase Võrgustiku (EAPN) Eesti haru liige. EAPN on rohkem kui 30 Euroopa riigis tegutsevate mittetulundusühingute kogum, mis on võtnud enda eesmärgiks vaesuse kaotamise Euroopas. Selle jaoks korraldab EAPN mitmeid projekte nagu näiteks ka EMIN (Euroopa miinimum-sissetulekute võrgustik) bussireisi.

Reisi eesmärk on sõita läbi kõik Euroopa Liidu riigid, Island, Norra, Makedoonia ja Serbia ning koguda kohalikelt elanikelt allkirju elamisväärse miinimumsissetuleku toetamiseks (Eesti mõistes on miinimumsissetulek sisuliselt toimetulekutoetus).

Mina liitusin bussireisi vabatahtlikuna selle teekonna 48. päeval Eestis. Eestis oli bussil kokku kolm peatust – Märjamaal, Käinas ja Tallinnas. Kahjuks ma töö tõttu Märjamaa peatuses osaleda ei saanud.
Vabatahtlikuna oli mul teekonna vältel mitmeid ülesandeid. Eestis toimunud tegevuste ajal olin välismaalastele tõlgiks, kogusin erinevates riikides toimunud sündmustel allkirju petitsiooni jaoks, mis nõuab Euroopa Liidu poolt senisest enam vaesuse vastu võitlemist, ja tutvustasin välismaa inimestele Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi.

11. juuni, Käina
11. juunil oli EMIN-i bussi sihtkohaks umbes 700 elanikuga Käina alevik Hiiumaal. Hiiumaa külastamine oli Euroopa võrgustiku jaoks väga oluline, sest projekti käigus sooviti kohtuda ka tavaliste maainimestega, kes elavad pealinnast kaugemates paikades. Käinas võeti meid vastu hiidlaste tavapärase külalislahkusega ja väliskülalistele organiseeriti ka kultuuriprogramm. Meile esinesid kohalikud noored laulude ja rahvatantsuga. Peamine osa bussituuri Hiiumaa programmis kulus aruteluks kohalike elanikega Eestis vaesust kogevatest inimestest.
Suurimad hiidlaste välja toodud probleemid olid seotud eraldatusega mandrist. Saarel ei leidu piisavalt palju kvaliteetseid töökohti väljaspool turismihooaega ja probleeme on ka erinevate eluks vajalike teenuste kättesaadavusega. Seetõttu otsustab suur hulk Hiiumaa noori mandrile lahkuda ja saarele jäävad enamasti elama lapsed ja vanemaealised elanikud.
Mitmed kohalikud mainisid ka Eesti puudulikku sotsiaalhoolekande süsteemi nii vanuritele kui ka puuetega inimestele. Perekondadel puudub sageli rahaline võimekus kvaliteetse hooldusteenuse eest tasuda ja täistöökoha kõrvalt perekonnaliikmete hooldamine on ajaliselt keeruline. Üldiselt nähti saarel suurema probleemina ka rahvastiku kahanemist – viimase viie-kuue aastaga on Hiiumaa rahvaarv vähenenud umbes 10% võrra ja selle suuna muutumist pole ette näha.
Samas võib positiivse külje pealt välja tuua, et vähemalt bussis viibinud Belgia, Soome ja Iirimaa vabatahtlike arvates olid Hiiumaa uued praamid väga mugavad ja saar ise väga ilus.

12. juuni, Tallinn
Tallinnas peatus EMIN-i buss Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse juures. Keskus tegeleb toimetulekuraskustes inimeste aitamisega ja pakub näiteks abivajajatele majutusvõimalusi. Keskuse juures oli meile organiseeritud tihe päevakava. Bussi ja kohalikke elanikke olid tervitama tulnud nii Tallinna abilinnapea Tõnis Mölder kui ka sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. Oma kõnedes tõid nad välja vajadust Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi senisest paremaks muuta ja vaesuse vastu võidelda.
Kaia Iva lisas ka, et Euroopa tasandil oleks vaja teha koostööd vaesuse vastu võitlemiseks, ja mainis, et Lääne-Euroopa riigid nagu näiteks Ühendkuningriik või Taani ei tohiks takistada Eestist ja teistest Ida-Euroopa riikidest pärit sisserändajate ligipääsu kohalikele sotsiaalkaitsesüsteemidele. Kindlasti on niisugune Euroopa riikide solidaarsus vajalik ja minu arvates võiks ka Eesti teha rohkem, et pakkuda kõigile meie elanikele olenemata nende kodakondsusest või sünnikohast elamisväärseid võimalusi.
Lisaks erinevatele kõnedele esinesid Tallinnas meile muusikud, näiteks esitas pealtvaatajatele oma kuulsamaid hitte Marju Länik. Keskuse juures jagati abivajajatele ka toiduabi ja lastele maiustusi. Kindlasti oli sündmus kohalolijate jaoks üks tore ja meeldejääv päev ning EMIN-i bussi meeskonnal õnnestus koguda ka palju allkirju Euroopa Parlamendile esitatava petitsiooni jaoks. EMIN-i bussis kauem viibinud vabatahtlike sõnul oli Tallinn võib-olla isegi koht, kus koguti kõige rohkem allkirju.

13. juuni, Helsingi
Praamiga Soome jõudnud, kohtasime esmalt Soome vaesusvastase võrgustiku vabatahtlikke. Koos nendega külastasime hommikul erinevaid MTÜ-sid, kes tegelevad linnas vaeste aitamisega. Esimesena külastasime Hursti toiduabi jagamise keskust. Šokeeriv oli näha, et isegi Helsingi-suguses rikkas linnas on väga palju vaesuses elavaid inimesi.
Kuigi konkreetne keskus on ainult üks mitmest Helsingis toiduabi pakkuvast paigast, külastab seda üle 2500 inimese päevas. Keskuse juhi sõnul oli abivajajate arv veel mõni aasta tagasi umbes 300, kuid Soome heaolusüsteemi nõrgenemise tõttu on tekkinud järjest rohkem inimesi, kes ei suuda endale ise toitu osta. Märkimist väärib asjaolu, et enamik toiduabi vajajatest on soomlased, mitte välismaalt sisserändajad.
Järgmisena käisime ühes MTÜ-s, mis pakub kõigile soovijatele võimalust soojas ruumis päeva veeta, ajalehti lugeda ja lõunat süüa. Niisugused MTÜ-d on vajalikud, sest väga paljud kodutute varjupaigad ei luba külastajatel sinna päevaks jääda.
Helsingis parkis EMIN-i buss otse südalinnas Senati väljakul. Kuna tegu on Helsingi peamise turismikohaga, õnnestus meil suhelda inimestega Venemaalt Peruuni ja ma sain enda mitte just kõige paremas vene keeles meie bussireisist rääkida. Väga mitmed kaugemalt pärit turistid olid kadedad Euroopa sotsiaalsüsteemi peale ja soovisid ka enda riikidesse sarnase süsteemi loomist. Päeva vältel esinesid meile jällegi mitmed muusikud, näiteks ka üks 82-aastane räppiv vanaema, ja poliitikud pidasid kõnesid.

14. juuni, Tampere
Bussi teine peatus Soomes oli Tamperes. Seal osalesime kohaliku MTÜ organiseeritud konverentsil, mille nimetus oli eesti keelde tõlgituna „Kas Tamperes elab vaeseid?“. Loomulikult leidus ka seal vaesust kogevaid inimesi ja seetõttu arutlesid konverentsil osalenud umbes 70 inimest vaesust leevendavate meetmete üle.
Konverentsi vältel toimus mitu paneeldiskussiooni poliitikute, MTÜ-de esindajate ja ekspertide osalusel. Üldiselt toonitati vajadust säilitada Soome võrdlemisi tugevat sotsiaalkaitsesüsteemi, kuid täpsemad sõnumid jäid minu kui soome keele mitteoskaja jaoks sel korral arusaamatuks.
Samal ajal toimus meie lähedal pargis ka üks rahvatantsufestival. Minu rõõmuks olid seal esindatud lisaks Soome ja Ungari tantsijatele ka Eesti rahvatantsijad. Nii mitmedki välisesinejad soostusid toetama meie bussi sõnumit ja allkirjastasid meie petitsiooni. Lisaks rahvatantsule ja tavapärastele muusikalistele esinejatele oli võimalik sel päeval meie bussi juures näha ka tsirkuseetendust.

16. juuni, Turu
Turu linnas parkisime oma bussi ühele linna peamistest poetänavatest. Seal avanes meil hea võimalus nädalavahetusel ostlema tulnud inimeste kõnetamiseks ja neile enda bussi tutvustamiseks. Sel korral tuli poliitikutest meiega kohtuma Soome Vasakliidu juht, kes pidas meie bussi juures sütitava kõne. Kõnes väljendas ta muret Soome heaolusüsteemi nõrgenemise ja valitsuse poolt sotsiaaltoetuste saamiseks üha rohkemate tingimuste kehtestamise.
Sisuliselt on riik võtnud suuna kõigi abivajajate tööle suunamiseks. Inimeste tööle aitamine on väga vajalik ja tervitatav tegevus. Samas tähendab see aga sageli toetuste vähendamist inimestel, kel pole kas puude, kodutuks olemise või mõne muu põhjuse tõttu võimalik töötada. Seetõttu toetasid ka meiega koos olnud Soome vabatahtlikud pigem süsteemi, kus abi pakutaks kõigile vajajatele ilma neile suuremaid tingimusi esitamata.
Õhtu lõpus avanes meil võimalus näha ka Soome esimest meeleavaldust ja rongkäiku transseksuaalsete inimeste õiguste toetuseks, mis jättis kõigile bussi vabatahtlikele väga positiivse mulje. Iga riik peaks seisma kõigi enda elanike õiguste ja hea elujärje eest.

8. juuni, Stockholm
Stockholmis toimus meie bussi programm ühe kohaliku kiriku hoovis. See kirik pakub linna vaestele tuge, jagades neile näiteks toiduabi, ja oli seetõttu nõus meie reisi sõnumile kaasa aitama. Lisaks tavapärasele allkirjade kogumisele oli meil Stockholmis kokku lepitud ka kohtumised riigi parlamendis ja linnavalitsuses. Parlamendis kohtus meiega ainult üks poliitik, linnavalitsuses saime aga enda tegevustest rääkida kõigile valitsuskoalitsiooni erakondadele.
Rootsi ja Stockholmi suurim probleem vaesuse teemal on kohalike poliitikute ja vabatahtlike sõnul arvamus, et Rootsis ei ole vaeseid. Tegelikult on ka näiteks Stockholmis juba üle 2000 kodutu, kellest umbes kolmandik on lapsed.
Positiivse näitena on Rootsis kasutusel „elamispind esimesena“ poliitika. See tähendab, et kõigile kodututele üritatakse esmalt pakkuda elamispinda ja alles siis hakatakse nende inimeste ülejäänud probleemidega tegelema. Teistes riikides on sageli elamispinna saamisel eelduseks näiteks töökoha olemasolu või oma sõltuvustest vabanemine, kuid see tähendab paratamatult, et paljud inimesed jäävad tänavatele elama.
Stockholmis veetsime kaks ööd kodututele majutust pakkuvas asutuses, mis asus linnast mõnikümmend kilomeetrit väljas. Selles paigas olid majutustingimused võrdlemisi nigelad. Kuigi kõigile oli võimaldatud ööbimine eraldi tubades, olid toad umbes 8 ruutmeetri suurused, välimuselt nõukogude ajaga sarnase mööbliga ja kogu majutusasutus nägi väga depressiivne välja. Tekkis justkui tunne, et isegi nii rikkas riigis kui Rootsi üritatakse kodutuid linnast metsas asuvasse asutusse peita, et ei peaks nende aitamisega piisavalt tegelema.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare