Katri Reinsalu / foto: erakogu
Kui inimestelt küsida, kes meie maakonnas tätoveerimisega tegeleb, pakutakse kõige enam välja Villu Kogeri nimi. Seepärast vestlesime just temaga sellest, kuidas võimalikult kvaliteetne tätoveering saavutada.
Joonistamine ja tätoveerimine käivad lahutamatult käsikäes. Kui tätoveerija ei suuda midagi originaalset joonistada, siis peab ta vähemalt suurepäraselt kopeerida oskama. Uurides, kuidas Villul tekkis huvi selle maailma vastu, hakkab mees naerma ja ütleb: „Kadedus on ainuke edasiviiv jõud.“
Noorena tundus talle, et vanemad õed on uskumatult head joonistajad. See tekitas ka temas huvi ning soovi neist kunagi parem olla. Kui õed said oma esimesed tätoveeringud, hakkas mõte idanema ja ei andnudki enne rahu, kui Villu umbes kuus aastat tagasi tätoveerimismasina kätte võttis.
Mees kontakteerus sisuliselt kõikide tätoveerijatega, kes pähe tulid. Kolm neist vastasid talle ning üks andis isegi lootust, et saaks teda õpetada. Vestlus jäi aga kuidagi soiku ja Villu otsustas omal käel õppima asuda.
Algaja enesekindlus
Tagantjärele ütleb ta, et see ei ole kõige parem variant. Meie infoühiskonnas on küll tohutult materjali, mille toel uusi oskusi omandada, kuid see kõik võtab märkimisväärselt kaua aega. Iseõppija peab iga uue tätoveeringu puhul väga põhjalikult analüüsima, mis läks valesti ja kuidas seda järgmine kord paremini teha saaks. Mees on seda meelt, et niiöelda meistri-selli suhtes tuleksid oskused märksa kiiremini ja loomulikumalt.
Algaja tätoveerija peab kahtlemata palju harjutama. Oma päris esimeste püsivate joonte tätoveerimiseks ta õnneks veel omaenda või sõbra nahka ohverdama ei pea. Harjutamiseks sobivad hästi sünteetilised nahad, seakõrvad ja olenevalt sellest, mis oskust parasjagu harjutatakse, ka näiteks banaani- ja apelsinikoored. Villu teab rääkida, et Hiinast saab lausa silikoonist käsi tellida, mille peal oma oskusi lihvida.
Teisalt on muidugi selge, et õppematerjal erineb inimnahast märkimisväärselt. Tätoveerijal puudub pinge ja vastutus, mis kaasneb päris inimesele haiget tegemise ja tema naha muutmisega. Seetõttu on oluline masin ükskord elus katsejänese poole suunata. Julgus selleks tekkis Villul umbes poole aastaga. Esimesed päris tätoveeringud tegi ta loomulikult endale ja sõpradele. Vabatahtlikest puudust ei tulnud. Villu ütleb, et inimeste tüüpviga on eelistada kõige odavamat ja lähemat tätoveerijat. Kuna tema tollal suurt teenustasu ei küsinud, said nii mõnedki sõbrad endale tätoveeringud.
Kui küsida, kuidas ta tagantjärele oma töödega rahul on, hakkab Villu naerma ja ütleb, et tänaseks on suurem osa neist ära parandatud. Ta räägib, et algajad tätoveerijad kipuvad väga enesekindlad olema ja oma oskusi üle hindama. Niisamuti juhtus ka temaga. Mõne aja pärast sai mees muidugi aru, et pikk tee on veel minna. Kui ta satubki nägema mõnda oma algusaegade töödest, siis kipub silm ikka erinevaid vigu sealt leidma.
Villu ütleb, et esimesed aastad olid pigem katsetamise periood ning tätoveerimine oli tema hobi. Viimased kaks aastat on ta aga asjaga tõsisemalt tegelenud ja Tallinnas erinevates stuudiotes töötanud. Hetkel peab ta pealinnas ühe neiuga kahepeale stuudiot. See on hea lahendus, sest töö klapib ning käekiri on piisavalt erinev, et nad üksteisele ülemäära konkurentsi ei paku.
Kvaliteet maksab
Mida siis tätoveerijal õieti vaja läheb? Masinat ja tinti. Tätoveerimisega alustamine on kulukas ettevõtmine. Korralik masin koos steriliseerimisvahendite ja puhastusainetega kergendab rahakotti 1500-2000 euro võrra. Kallist masinat polnud alguses võtta ning samal ajal huvitas Villut, kuidas omatehtud masin töötab ja toimib. Seetõttu sai päris alguses ka see ära proovitud. Mees ütleb, et masina ise kokkupanemine on täiesti teostatav ning lisab, et vanglates tehakse ju pidevalt kättesaadavatest vahenditest tööriistu. Leidlikkust on vaja. Masina ta igatahes valmis sai ja väikese poolkuu oma jalale sellega tätoveeris.
Villu naerab, et mõne aja pärast hakkas ta mõtlema, et nii suure mehe jala peal nii väike tätoveering ei kõlba kuhugi. Poolkuust hakkasid juba järgmised tätoveeringud arenema. Nüüd ei oskagi ta täpselt öelda, kui palju tätoveeringuid tal on, sest need ei ole eraldiseisvad, vaid moodustavad terviku.
Tänaseks on ta tätoveeringutega katnud oma sääre, reied ja osaliselt ka käe. Mõistagi on ka masin vahepeal korraliku uuenduskuuri läbinud.
Üldiselt on tätoveerijatel valida kolme erinevat tüüpi masina vahel: mikromootori peal töötav rootormasin, induktsioonmasin ja pen-tüüpi masin. Viimane neist on tänaseks kõige standardsem ja näeb sisuliselt välja nagu paks marker. Kuigi Villul on olemas kõik kolm, kasutab kõige enam just pen-tüüpi masinat.
Samuti läheb tätoveerimiseks tinti tarvis. Tänapäeval on valik nii mitmekesine, et toonide hulk fantaasiale piiranguid enam ei sea. Osa tootjate valikus on kuni 140 erinevat tooni tinte.
Samas tasub meeles pidada, et tint ei ole see, mille arvelt kokku hoida. Algajate üks suurimaid vigu ongi otsida internetist kõige soodsam tint ja seda oma töödes kasutada. „Sa ei tea kunagi, mis kvaliteediga see on,“ ütleb Villu. Pigem tasuks eelistada tootjaid, kellel on erinevad sertifikaadid, mis tagavad, et tegemist on tõepoolest ohutu ja steriilse tindiga, millest põletikku ei teki. „Kvaliteet maksab,“ ütleb mees lihtsalt.
Haigused ja põletikud on tätoveerija jaoks olulised küsimused. Lisaks kvaliteetse tindi soetamisele tuleb tätoveerijal teisigi reegleid järgida. Rusikareegel on see, et kõik – nõelad, tinditopsid ja tint – on ühekordne. Mugav ja säästlik oleks muidugi kasutamata jäänud tint tagasi pudelisse valada, aga see tekitaks tarbetuid riske. Villu jagab ka näpunäiteid, kuidas aru saada, et tätoveerija on vähemalt üritanud midagi haiguste levimise takistamiseks teha. Selgub, et mida rohkem kilet sa stuudiosse sisse astudes näed, seda parem. Kõik, alustades masinast ja toiteplokist kuni juhtmeni välja, peaks olema sisse pakitud. Mida rohkem barjääre on tätoveerija loonud, seda ohutum on ka sealne keskkond.
Villu ütleb, et heal tätoveerijal põletikke kuigi tihti ette tulla ei tohiks. Põletiku tekkimisel on suur roll ka inimesel endal ja järelhooldusel. Esimesed nädalad on hea ja kvaliteetse tulemuse saavutamisel kõige olulisemad ja sel perioodil tuleks vältida päikest, ujumist, sauna ja liiga kaua duši all olemist.
Teine asi on allergilised reaktsioonid tätoveeringutele. Villu ütleb, et õnneks tal endal sellega kokkupuudet ei ole olnud, kuid arusaadavalt on inimeste nahatüübid väga erinevad.
On inimesi, kelle nahk on nii tundlik, et iga võõrkeha, mida tint sisuliselt nahas ju on, tekitab reaktsiooni. Samuti on tätoveerimine ohtlik verehüübimatusega. Need on aga tervisenüansid, millest inimene ise peaks teadlik olema ja selleks võiks kindlasti ka tätoveerijale rääkida.
Iga inimene on erinev
Kuidas siis tätoveerimise protsess välja näeb? Enamasti saadetakse Villule pilt, millist tätoveeringut klient soovib. On neid, kes tahavadki konkreetset pilti. Sellisel juhul püüab Villu neid veidi ümber veenda, sest kellegi teise tööd ta päris sajaprotsendiliselt maha kopeerida ei soovi. Pigem püütakse jõuda kompromissile, kuidas väikeste muudatustega kliendile sobiv tulemus saavutada.
Ideaalsel juhul annab klient aga mõtte ja info, kui suurelt ja kuhu ta tätoveeringut soovib ning Villu joonistab ise eskiisi valmis. Ta lisab, et tõesti väga harva satub ta juurde ka mõni selline inimene, kes annab tätoveeringu osas täielikult vabad käed.
Stiili poolest meeldib Villule endale kõige enam realism. „Mulle meeldib joonistada seda, mida ma reaalselt näen,“ lausub ta. Viimasel ajal on ta saanud näiteks eriti rohkesti hunte ja tiigreid inimestele tätoveerida.
Kui mõte on paberil paika pandud, siis kleebitakse see kopeerpaberitaolise vahendiga inimese nahale ning tätoveerija võib oma tööga alustada. Suuremate tätoveeringute puhul jagab ta töö mõnetunnisteks sessioonideks. Ühelt poolt on see vajalik inimeste valutaluvuse pärast. Teisalt tuleb tätoveerijal tihti oma töö tegemiseks ka ise sundasendis olla. Mitmes osas tegemine säästab mõlemat.
Nahk inimese kehal on olenevalt piirkonnast väga erinevate omaduste ja tundlikkusega. Tegelikult on väga erinev ka iga inimese individuaalne valulävi. Üldiselt on tätoveerimise seisukohast valusamad kohad need, mis niiöelda peitu jäävad. Natuke kibedama kogemusega tuleb arvestada seega juhul, kui tätoveeringut soovitakse näiteks jalgade või käte sisekülgedele või roietele.
Tätoveerija seisukohast on keerulisemad kohad need, mis on väga liikuvad või pehmed nagu näiteks kael või kõht. Villu ütleb, et kõige mugavam on tätoveerida näiteks reitele, säärtele ja käsivartele, sest pind on suhteliselt suur ja lame.
Kui tätoveering on valmis, kaetakse see kilest plaastriga, mida tuntakse SecondSkin nime all. Algselt põletushaavade ravimiseks kasutusele võetud vahend on suurepärane ka värskete tätoveeringute katmiseks. See on läbipaistev, hingav ja antibakteriaalne. Villu ütleb, et selle ainuke miinus on, et see jääb nii tugevasti kinni, et seda on pärast kehv maha võtta. Olenevalt tootjast võib SecondSkin nahal olla 2-5 päeva. Kui väga keskmiselt rääkida, siis kulub hea tätoveerija tehtud töö paranemiseks umbes nädal.
Tegelikult on muidugi paranemisaeg väga individuaalne. See sõltub palju inimese nahast, sellest, kuidas ta tätoveeringut hooldab, ja tätoveerija töökvaliteedist. Algajad kipuvad oskuslike tegijatega võrreldes nahka rohkem kahjustama ja üle töötlema. Mida suurem trauma on nahale tekitatud, seda kauem see ka paraneb.
On juhuseid, kus paranemise käigus selgub, et tint ei ole püsima jäänud. Pigem tekib see probleem väga liikuvates kohtades, näiteks sõrmedel ja randmetel. Sellisel juhul tuleb tätoveerija juurde tagasi pöörduda ja lasta teha parandustööd.
Villu ütleb, et viimase kümne aastaga on töökvaliteet ja ka tegijate teadlikkus märkimisväärselt tõusnud. Eks omajagu mängib siin rolli konkurents. Tätoveerijaid on aina enam ja kõik tahavad teistest sammukese eespool olla. Seetõttu on ka erinevad kvaliteediprobleemid pigem harvemaks muutunud.
Teisalt tähendab see ka seda, et aina enam inimesi soovib oma vanu tätoveeringuid üle teha. Villu muheleb, et andis kuradile sõrme ja nüüd on see terve käe võtnud. Ta kohendas paari tuttava vana tätoveeringut ning sellest läks lumepall veerema. Tänaseks on sisuliselt pooled tema tehtavatest töödest vanade tätoveeringute ümbertegemised.
See on parasjagu suur väljakutse, sest puhtalt nahalt on alati lihtsam alustada. Teinekord tuleb kliendil leppida, et täielikult vana tätoveeringut katta ei õnnestugi. Nii on näiteks väga suurepinnaliste ja tumedate tätoveeringute puhul.
Villu ütleb, et ületegemiste peamiseks põhjuseks ongi just vana tätoveeringu kehv kvaliteet. Teades tänapäeva võimalusi, soovivad inimesed ka oma kehal midagi ilusamat näha. Teisalt ei ole päris ära kadunud ka need, kes on lasknud endale kunagi oma tollase pruudi või elukaaslase nime tätoveerida. Elu keerdkäikude tõttu soovitakse sellest aga ühel hetkel vabaneda. Nüüdseks on muidugi tätoveerijad juba ise nii palju targemad, et küsivad mitu korda üle, kas inimene ikka kindlasti soovib endale kellegi nime tätoveerida.
On aga veel teisigi tätoveeringuid, mille puhul Villu ettevaatlik oleks. Ta ütleb, et tõenäoliselt on üsna raske leida tätoveerijat, kes hea meelega kellegi nahale haakristi tätoveeriks. Natuke leebematest olukordadest rääkides soovitab ta mitu korda üle mõelda väga nähtavatesse kohtadesse tehtavad tätoveeringud. Sõrmedel, käelabal või näol olevat tätoveeringut on väga keeruline peita. Eriti tasuks sellele mõelda väga noortel inimestel, kellel veel püsivat töökohta ei ole ja kelle hilisemat töökoha valikut tätoveering kitsendada võib. Randmest kõrgemal olevaid tätoveeringuid annab vajadusel pika varrukaga peita. Õnneks tõdeb Villu, et enamasti kliendid usaldavad tätoveerijat ja võtavad tema soovitusi ka kuulda.
Lõpetuseks uurin veel teada-tuntud vana ütlemise kohta, et ainult ühe tätoveeringuga on raske piirduda. Villu naerab, et sellest on saanud pigem reegel ja on tõesti väga vähe esmakordseid kliente, kes mõne aja pärast uue tätoveeringu ideega tema juurde tagasi ei pöörduks.
