2.2 C
Rapla
Laupäev, 24 veebr. 2024
PersoonEttevõtlus on planeerimise ja valikute küsimus

Ettevõtlus on planeerimise ja valikute küsimus

Helerin Väronen

Juba järgmisel nädalal on tulemas traditsiooniliseks saanud ettevõtlusnädal, kus Rapla ettevõtluspäeval “Samm sinu unistusteni” on esinemas peaaegu kümneaastase mesinikustaažiga Peter Pihl. Kuigi ettekanne kannab pealkirja “Ühe mesiniku lugu”, on tema põhitegevus viimasel ajal puidutöötlemine. Täpsemalt öeldes valmistab Peteri ettevõte Kablimaa OÜ termopuidust mesitarusid. Selleks, et lähemalt kuulda nii neist tarudest, kõige alguseks olnud mesindusest ja ettevõtlusest mesiniku silme läbi, saime Peteriga kokku tema kodus, kus ühtlasi käib ka tema äritegevus.

Mesilastele sobivad ökoloogilised tarud

Peteri valmistatavad mesilastarud on tema sõnul täiesti ökoloogilisest materjalist. Kuna ka värv on paras keemia, siis neid tarusid ei värvita, kõik on naturaalne. Puidu töötlemiseks kasutatakse vaid auru ja kuumust. Töötlemata puiduga võrreldes on selliste tarude eluiga palju pikem ja ka mesilastele on termopuidust tarud sobivamad. Praegu valmistatakse tarusid Peteri kodu keldrikorrusel, kuid tootmine on läinud aina suuremaks ja nii kolitakse puidutöötlemine varsti suuremale pinnale Alu lähedale Sikeldi külla. Sealne tootmispind on senisest viis korda suurem.
Termopuidust tarusid turustatakse peale Eesti veel Soomes, Rootsis ja Taanis. “Minu arust on põhiturud veel aga vallutamata,” sõnas Peter ja lisas, et traditsiooniliselt sobiks see toode paremini Lõuna-Euroopa, Saksamaa ja Prantsusmaa turule. Umbes 70 protsenti toodangust läheb üle piiri, kuna siinse mesiniku jaoks on need tarud nišitoode. Paljudel mesinikel on tarude puhul jäänud veel sisse see teadmine, et see peab olema suur kui koera­kuut ja täis topitud vanu tekke ja patju.
Suurema pinna hankimine on paljuski seotud sellega, et praegu ei ole võimalik puuduliku laopinna tõttu lattu toota. Enamasti täidab Peter otsetellimusi. Kui aga saadakse suurema pinna peale, on võimalik suurendada ka tootevalikut. Peter tahab toota peale tarude ka tarude inventari.

Meepurgi kujunduses on kasutatud rahvuslikku triibustikku. Foto: Siim Solman

Mesindus algas ühest perest

Tarude ehitus sai Peteril alguse aga mesindusest, mille juured omakorda on tema lapsepõlves.
“Üsna väiksest peale on mulle olnud mesilased südamelähedased. Kui olin väike poiss, olid vanaema juures mesilased ja ma võisin neid päevade viisi vaadata. Ma õppisin tisleriks ja koolilõpu kingituseks sain vanematelt ühe mesilaspere, mis tõi mind tagasi mesilaste juurde ja pani mesindust omal käel õppima.”
Peter käis õppimas nii teiste mesinike juures kui ka erinevatel konverentsidel. Sellest kasvas omakorda välja tema huvi tõuaretuse vastu. “Ehk siis piltlikult öeldes on mul enda tarud ja enda mesilased, kõik on enda kontrolli all. See mesilaste tõuaretus on pidev protsess. Kui see töö pooleli jätta, on kahe aastaga kõik materjal sisuliselt kadunud, sellega peab pidevalt tegelema,” seletas Peter. Mis kasu aga saab mesinik sellest, kui ta tegeleb tõuaretusega? Tuleb välja, et aretatud mesilased on rahulikumad, toovad palju mett ja käituvad rohkem mesiniku soovi järgi.
Kui tõuaretusega aga mitte tegeleda, võtab loodus tõuaretuse juhtimise üle. Looduses on mesilase arengusuund olla hästi arengujõuline ja paljuneda kiiresti. Sellisel juhul toodetakse mett vaid nii palju kui vaja on, see on vastupidine sellele, mida mesinik soovib. Samuti on sellised mesilased tigedamad.
Peteri aretatav tõug on Kraini rass. “Selle jaoks on meil puhas paarla Pakri saarel ja selle mõte on selles, et meil on seal saarel vaid tõumesilased ja me viime sinna paarumata emaseid paaruma tõumesilastega.”
Huvi tõuaretuse vastu tekkis Peteril seitse aastat tagasi Soomes ühe mesiniku käe all õppides. Kuna ta ei olnud rahul selle materjaliga, mida Eestis osta sai ja ta nägi, et ka teisiti on võimalik, võttis ta ohjad enda käte. Lisaks tegeleb Peter mesilasemade seemendamisega, kuid see teema on tema sõnul nii pikk, et vääriks omaette lehekülgi. Nii mesilasemade seemendamist kui ka mesindusega seotud muid teemasid on Peter edasi õpetanud ka teistele.
Praegu on Kablimaa Honey OÜ-l Rapla ümbruses eri kohtades kokku 100 mesilasperet. Kuigi 90% neist asuvad mahepõldudel, on seadus selline, et mahemesinikuks Peter end siiski nimetada ei saa.
Enamiku töid teeb Peter ära ikka ise ja õnneks on tööd sellised, et nende hooajad ei kattu. Suvel tegeleb ta mesilastega ja talvel puidutööga. Vahel tuleb küll puidutöö juures kasutada lisatööjõudu. Peter rääkiski, et Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolist olid tal viimati kaks mesinduse praktikanti abiks. Mesilastega töötamist ta aga kellelegi teisele ei usalda. “See on nii spetsiifiline töö ja mul on endal võrdlemisi kindlad arusaamad, kuidas mingeid asju peab tegema,“ sõnas Peter.

Mesilaste kasulikkus

Küsimusele, kas mesinduses ettevõtja olles on mingeid nüansse ka, millega arvestama peab, vastas Peter, et kuna mesinduse puhul on tegemist ikkagi põllumajandusega, on iga aasta teisest erinev. „Peab arvestama sellega, et saak võib tulemata jääda. Eestis on peameekorje juulikuus, aga sel aastal oli sisuliselt vaid kevadine meekorje ja jaanipäevaks oli loodus nii ära kuivanud, et peakorje jäi tulemata.“ Eelmine aasta jäi peakorje olemata rohke vihma tõttu. Kui Peter aga neid kahte viimast aastat omavahel võrdleb, läks tal sel aastal kehvemini kui eelmisel. Nii et riskid sellisel alal on suured ja kunagi ei tea, kas aasta läheb edukalt või mitte.
„Loodusest üle ei saa kuidagi, tuleb tööd teha nende vahenditega, mis olemas on. Mesilane on ja jääb selliseks poolmetsikuks olendiks, keda me ei saa ega tohikski lõpuni enda tahtele allutada, pigem saab seda mesilaspere arengut suunata vastavalt oma soovile. Neid nüansse, millega arvestada tuleb, on muidugi väga palju. Enamasti on ikkagi kõik enda teadmistes või oskustes kinni. Kõike aga ei saa ette näha, õnne on ka vaja,“ ütles Peter.
Kõike aga Peter õnne hoolde ei jäta. Kuigi ta saaks mesilastega tööd tehtud suvisel ajal ka lühikestes pükstes, ta asju juhuse hooleks ei jäta ja paneb alati kaitseriided selga. Mesilastega tööd alustades läks Peter omal ajal kohutavalt paiste. Tänu tõuaretusele ja oskuste arengule on aga nõelamist palju vähem.
Mesilastega töötamise kohta lisas Peter, et tegemist on meditatiivse tegevusega. „Vaikuses ja looduses saab väga palju mõelda. Aga miinus on see, et üksinda nalja liiga palju ei saa.“
Maaomanike leidmisega, kelle maa peale mesitarud paigaldada, seniajani Peteril probleeme pole olnud. „Tegelikult inimesed peavad arvestama, et mesilasperede olemasolu on keskkonnale kasulik, puhtalt juba tolmeldamise aspektist. Tolmeldatud õied annavad ka suuremaid, ilusaid vilju. Kohati saaks seda teadlikkust veel tõsta. Tolmeldamine on vajalik koduaias, kuid eriti tarvilik on see põllumeestele.”

Kuna meedias on mitmeid lugusid sellest, kuidas põllumajanduses kasutatavad mürgid mesilastele kahju teevad, uurin ka Peteri arvamust selle teema kohta. „Ma usun, et enamik põllumehi on teadlikud ja teevad asju korrektselt ja sellisel juhul ei juhtu midagi traagilist. Lugudes, mis meediasse jõuavad, kasutatakse valel ajal valesid asju, või veel hullem, segatakse valesid asju kokku. Keelatud preparaatide kasutamine jõuab reaalselt ühel hetkel ka põllumehe enda lauale. Kes seda teha tahab? Üldistada ei saa. Kui keegi teeb sigadust, ei saa ega tohi teisi põllumehi sellepärast risti lüüa.“

Pere arvelt kompromisse ei tee

Peter on praegu küll lapsehoolduspuhkusel, kuid on ka Kiili gümnaasiumis tehnoloogiaõpetuse õpetaja. Seda küll vaid üks päev nädalas. „See üks päev on selline hea äratus, et ei saa liiga oma rutiini jääda, saad vahepeal maailma näha, oma mullist välja tulla. Koolis töötamine pakub mulle heas mõttes väljakutseid ja hoiab vaimu värske.“
Kiili õpetajaks sattus Peter aga pärast tisleri ja mööblirestauraatori kutse omandamist. Õpingud viisid ta edasi Tallinna Ülikooli õppima pedagoogikat, kutseõpetaja eriala, mille käigus ta leidis tööõpetuse õpetaja tööpakkumise Kiili gümnaasiumis. Toona elas Peter Kohilas, nii et Kiili tööle käimine ei olnud probleem.
Seos Raplaga tekkis Peteril aga kolm aastat tagasi, kui muidu Kohilas rendipinnal asunud puidutöökoda koliti siia ümber. Aasta hiljem valmisid siin meekäsitlus- ja vurritusruumid. Ise on Peter oma perega Raplas elanud poolteist aastat, kuid tunne on tal selline, nagu oleks ta siin terve elu elanud.
Peter tunnistab, et iga päev 9-st 5-ni tööl käia oleks oluliselt lihtsam, kui olla ettevõtja, kuid olles sellise valiku teinud, tuleb oma aega targasti planeerida. Näiteks eelistab Peter suviti, kui on ilusad ilmad, oma tööpäeva varakult alustada, et pärastlõunane aeg oleks pere päralt. „See on planeerimise ja valikute küsimus. Pere arvelt ma ei tee kompromisse. Ütleme nii, et sellist nähtust nagu vaba aeg ei eksisteeri küll, aga mis siis.“

Oma ettevõtlust plaanib Peter aina edasi arendada, kuid seda tasa ja targu, et mõnes eluetapis tagasilööke ei oleks. Üks osa, mis kindlasti edasiarendamist vajab, on Peteri arvates turundus. Ennast Peter müügimeheks ei pea ja on lasknud seda teha neil, kes seda oskavad. Tema termopuidust tarusid müüvad edasi mesinduspoed Soomes, Rootsis ja Taanis. Suuremad mesinikud teevad sageli ka ühistellimusi. On ka küll juhtumeid, kus tulevad väiketellimused näiteks alustavalt mesinikult, kes aasta hiljem tellib juba rohkem ja pärast seda veelgi rohkem. Ka mesi läheb enamasti hulgi välja ja on tekkinud mõned püsikliendid. Raplas on Kablimaa Honey mett müügil Talupoes.
„Kliendibaas vaikselt siiski laieneb. Müügiga on selline asi, et kui mitte midagi ei tee, saad hoida olemasolevaid kontakte, kuid midagi juurde ei tule. Selleks, et uusi kliente tuleks, on vaja midagi teha. Ennast peab kogu aeg pildil hoidma ja müüki pidevalt panustama. Probleem on aga ka selles, et kui müüd, siis sa ei tee, ja kui teed, siis ei jõua enam müüa.“

Kõik uudised
Kuulutused